ainult natuke kõrgemal. Linaga kaetud keha kontuuride järgi rehkendas ta kiirelt Ekmani pikkuse välja ja sai tulemuseks kõige rohkem üks seitsekümmend viis.
Esimene kiirreageerija, kes sisselöödud uksest sisse tungib, hoiab tavaliselt relva laskeasendis. Esimesel ei ole õla kohal taskulampi, see tuleb hiljem. Sissetungimise hetkel hoiab ta mõlema käega püstolit, käsivarred täisnurga all, küünarnukid enamasti kehast veidi eemal. Niisiis lendasid noad Ekmani püstolist kahelt poolt mööda. Sellest õige pisut kõrgemalt. Jätkates samal ajal autopiloodi abil vestlust Ekmaniga, mõtles Berger, et loogiline oleks arvata, et keskmine kiirreageerija on umbes üks kaheksakümmend viis pikk, tõenäoliselt pisut pikemgi, ja sel juhul oleksid need noad kindlasti mehe kõverdatud käsivarte alt mööda läinud.
Kusagilt sealt läkski seeme lendu, seeme, mis langes mulda, kui Berger haiglast lahkus, ning sai vett ja toitu sihilikult käänulisel rännakul mööda Söderi vihmast uhutud kõrvaltänavaid, et nüüd – Ploggatani korteri magamistoas kirjutuslaua ääres – täies ilus õide puhkeda.
Kas Sam Berger oli näinud esimest märki võimalikust veast?
Christoffer Ekman lausus nende kõneluse ajal üheainsa meeldejääva repliigi. Päris lõpus, kui Berger oli juba püsti tõusnud. Ekman vaatas teda oma heleroheliste silmadega ja kähistas:
„See on sulaselge kurjus. Te peate selle raisa kinni võtma.”
Klišee. Aga tõde. Nagu klišeed liigagi tihti on.
Nad peavad ta tõesti kinni võtma. Aga kuidas?
Alustades puhtalt lehelt.
Berger astus voodi juurde ja heitis pikali. Ta toetas padja vastu seina, tõmbas endale teki peale, kummardus üle voodiserva ja tuhnis seljakotis. Ta tõmbas sealt välja kolm paksu kausta. Pani kausta pealkirjaga „Ellen Savinger” kõrvale ja toetas ülejäänud kaks reite najale. Vasakpoolse kaanele oli kirjutatud „Jonna Eriksson”, parempoolsele „Julia Almström”.
Alustada puhtalt lehelt. Otsida värske pilguga. Leida samasuguseid pisikesi vigu. Kus teostus ei küündinud päris ambitsioonide kõrgusele.
Kui majja oleks esimesena sisenenud Bergeri-pikkune mees, oleksid noad käsivarte alt mööda läinud. Raibe polnud selle peale mõelnud. Berger aimas äkitselt, et perfektsuses on mõra.
Mõttes nimetas ta seda kurjategijat alati raipeks.
Alustada puhtalt lehelt. Ta nihutas „Jonna Erikssoni” kõrvale ja avas „Julia Almströmi”. Esimese.
Siis jäi ta magama.
Ärgates pärast teadmata ajavahemiku möödumist selle peale, et „Julia Almström” tuhmi mürtsuga põrandale kukkus, viibis ta ikka veel iseäralikus keerlevas universumis, kus Östermalmi koolimaja uhke fassaad segunes kolisevate ja kokku haakuvate õliste kettide ja hammasratastega, kus Kommendörsgatanil ootav kaubik arusaamatul viisil muutus higiseks meherinnaks, mille kohal hõljusid keerubite kombel üheteistaastased kaksikud poisid, kus fantoompilt, joonistatud nägu, mida kaks teineteisest sõltumatut tunnistajat olid üksmeelselt sarnaseks pidanud, ärkas äkitselt ellu ja aeglaselt, sama hirmuäratavalt nagu viimase kolme nädala jooksul, avas suu, kuni see muutus üle mõistuse suureks, ja just siis, kui see suu nagu kõigil teistel päevadel paljastas hambarea, mis lähenes tema biitsepsile, sulas see ühte uue joonistusega ja kahest näost sai üks ning näojooned olid moondunud, surnupealuu sarnased, kusjuures nägude ühised hambad ründasid kõike ümberringi ja närisid toorest liha, enne kui näod hajusid ning nende asemele ilmus uriini ja väljaheiteid täis ämber, mis mulises, kees, ajas üle, ja äkitselt oli seal ainult lage betoonivärvi sein pruuni laiguga, mis muutus kasvades üha punasemaks, ja kui erepunane laik kattis terve seina, ärkas Berger põrandale kukkuva kausta tuhmi mürtsu peale.
Jõle unenägu, jõudis ta mõelda. Tegi seejärel silmad lahti ja vahtis enda ette tühjusse. Või – veel hullem – enda sisse tühjusse.
Keerubid tekitasid sama suurt vastumeelsust nagu alati. Nad poleks tohtinud seal olla. See oli tööunenägu, tüüpiline läbitöötamisunenägu; neid oli ta aastate jooksul väga palju näinud, alati ühte sorti. Ja kaksikuid poleks seal küll tohtinud olla.
Aga pähe kummitama jäi miski hoopis muu. Laualamp ja voodiäärne lamp põlesid endiselt, ta oli justkui jalapealt magama jäänud. Berger kummardus üle voodiserva. Julia Almströmi kausta sisu – märkmete, lipikute, tšekkide, väljalõigete fotod – oli põrandal laiali, aga ta ei otsinud seda. Ta haaras oma seljakoti ja tõstis selle üles, tuhnis selles. Leidis lõpuks tillukese kilekoti. Ta viskas koti kõrvale ja tõusis püsti. Uurimismaterjal kleepus tema taldade külge, kui ta kirjutuslaua juurde astus.
Kellakarp seisis seal majesteetlikus üksinduses. Ta avas kullatud luku, vaatas ainiti oma viit kella ja silitas põgusalt tühja lahtrit. Ta haaras paarist sametvoodriga lahtriseinast kinni ja tõmbas neid ülespoole. Kellade alus kerkis tervenisti üles ja nähtavale ilmus alumine ruum. Seal oli mitu väikest kilekotti, igaühel etikett peal. Ta tõmbas ühe lauasahtli lahti, võttis välja pisikeste etiketikleepsude lehe, kirjutas ühele kleepsule vankuvate tähtedega „Ellen Savinger”, tõmbas etiketi lahti ja kleepis selle seljakotist võetud kilekotikese külge. Ta hoidis kotti vastu valgust ja nägi hammasratast. Selle läbimõõt ei olnud suurem kui üks sentimeeter. Ta sättis ülejäänud kilekotid õigesse järjekorda – ühele etiketile oli kirjutatud „Jonna Eriksson”, teisele „Julia Almström” – ja pani uue kotikese nende kõrvale.
Berger jäi korraks seisma. Veidi aega tiirutasid tema ümber instinktid, mis ei olnud veel mõteteks arenenud, kuni üks neist sööstis alla ja lõi hambad sisse. Berger kargas tagasi voodi juurde, haaras kausta pealkirjaga „Ellen Savinger” ja avas selle. Selg küürus, laotas ta laiali pildid, mis politsei fotograaf oli Märsta majas teinud. Keldrikong, kummuli ämber, vereplekk, mis ei olnud tegelikult nii suur, kui tema mäletas. Pilte oli tehtud mitme nurga alt, aga nende sisu oli enam-vähem üks ja sama. Ta laksas käega vastu pilte ja lasi pea longu. Tema liigutused jäid toppama. Parem käsi lebas kuriteopaigas tehtud fotodel nagu surev krabi; nukid veritsesid ikka veel veidi. Siis kargas talle pähe miski muu. Ta pistis käe seljakotti ja tõmbas välja mobiiltelefoni. Istus voodi servale ja klõpsis kohmakalt seda elektroonilist kolli. Lõpuks tulid ekraanile fotod.
Kaksikud olid reeper. Põhjanael, the point of the turning world. Kõige muu lähtepunkt. Kuigi Berger oli teel pöörlevasse maailma, tegi ta seal peatuse. Et suunda määrata. Marcus ja Oscar. Nad olid seal vist kaheksa-aastastena kraavis paiselehtede keskel. Kõik rahunes, see oli orkaani silmas valitsev iseäralik rahu. Võib-olla oli nende kohalolek tema katse peatada aja kulgu. Peatada lakkamatut pöörlemist.
Aga aeg oli olemas. Kaos oli olemas. Põhjanaela taga oli pöörlev maailm. Ainus, mis meil õigupoolest on.
Ta jõudis fotogalerii lõppu. Kõige viimasena oli ta teinud paar pilti Märsta maja verandalt, kust paistsid kiirabiauto, politseibussid ja piirdelindid. Ta peatus hetkeks, tundis, et laup tõmbus kipra, aga sirvis siis tagasi ja sattus uuesti keldrisse.
Ta ei mäletanud, et oli nii palju pilte teinud. Valgus oli tunduvalt kehvem kui politsei fotograafi professionaalselt valgustatud piltidel. Õigupoolest olid need pildid sõna otseses mõttes viletsad. Ta keris pilte edasi-tagasi. Peatus paar korda seinapiltidel, kus vereplekk nihkus üha kaugemale kaadri allserva. Suumis sõrmedega, nagu Deer oli talle õpetanud. Pöördus tagasi still point’i. Marcuse ja Oscari juurde. Ta ei saanud neid kunagi lihtsalt mööda lasta, ükskõik mille peale ta hetkel ka ei mõelnud, see oli võimatu. Lõpuks tõmbas ta siiski sõrmega üle ekraani ja ette tuli järgmine foto, esimene majas tehtud pilt.
See oli mittemidagiütlev pilt. Lapike seina, mida valgustasid vähemalt kolm taskulampi. Nurga allosas poolemeetrisel ruudul oli betoonivärv veidi heledam. Ta otsis välja kongis tehtud pildid ja valis ühe, kus vereplekk oli all paremas nurgas peaaegu kaadrist välja nihkunud. Ta suumis jälle, suumis betoonseina nii suureks kui võimalik.
Nagu ikka, hoidus ta mobiiltelefoni kella vaatamast. Aega näitasid kellamehhanismid, see oli loodusseadus. Ta võttis oma Rolexi kellakarbist välja. See näitas poolt nelja, unetute tundi. Õnneks oli ta uinunud ilma