üha uusi, üha kuratlikumaid piire ja tahetakse seda omasugustele näidata, saada vastukaja, kiitust, imetlust. Aga jumala eest, ma pole kunagi kuulnud pedofiilist, kes tahaks kiidelda oma pahategudega avalikkuse ees, veel vähem politsei ees. Väljaspool seda kinnist seltskonda valitseb häbi.”
Deer pööras end aeglaselt tagasi tema poole. Nägu ei olnud enam viiruline.
„Ja pealegi viisteist,” ütles ta. „Ellen oli kadumise ajal viieteistkümne aasta ja ühe kuu vanune. Siis ei ole see lapse seksuaalne ahistamine – pedofiilia –, kui just ei ole tegu sugulasega. Ja Savingerite suguseltsi oleme ju läbi kamminud. Vähemalt nii palju oleme teinud.”
„Me võime ju lugeda seda alternatiivseks hüpoteesiks. Et võib leiduda teisigi motiive peale kahe eeldatava: lunaraha ja pedofiilia.”
„Võib-olla küll,” nõustus Deer.
Kui Berger hakkas kõrvallaualt oma asju kokku korjama, helises Deeri telefon. Too ei öelnud suurt midagi ja kõne sai kahekümne sekundiga läbi.
„Kriminalistid on maja ülevaatamise lõpetanud,” tegi ta kokkuvõtte. „Ei mingeid sõrmejälgi, ei mingit DNA-d, välja arvatud need kaks verejälge. Vastikult puhas, nagu Robin ütles.”
„Puhtaks küüritud,” noogutas Berger ja jätkas: „Kas sa ei peaks praegu kodus pere juures olema?”
„Johnny ja Lykke on vanaemaga kinos. Mina sain vabastuse. Kas teeme ühe õlle?”
„Kõlab väga ahvatlevalt,” ütles Berger. „Aga mul mõlgub meeles paar tööülesannet.”
„Minule, muidugi mõista,” lausus Deer leebelt muiates. „Samal ajal kui üliinimesest võmm Sam Berger läheb järjekordsele kohtingule mõne kahtlase netituttavaga.”
Berger turtsatas. Ta ei teadnud isegi, kas see oli naer.
„Neid on olnud üks. Üksainus. Esimene kobav samm. Ja kahtlane oli see tõesti.”
„Mida see madame X teha tahtiski?”
„Sa tahad mind sundida seda valjusti välja ütlema.”
„Millegipärast tundub see iga kord üha naljakam, kui sa seda ütled.”
Berger hoidis naeratust tagasi, vangutas pead ja tõmbas seljakoti luku paksude kaustade ümber kinni. Pööras siis pilgu Deerile ja tema silmades ei olnud naeratuse varjugi.
„Sina jõudsid sinna keldrikongi esimesena. Kui palju sinu hinnangul seal verd oli?”
Deeri naeratus tuhmus.
„Väga palju,” ütles ta. „Ma ütlesin seal majas, et ma usun, et Ellen on elus. Aga võib-olla ma ainult üritasin sind lohutada, meid mõlemaid lohutada.”
„Sinu vaistlik hinnang oleks siis milline?”
„Ma ei tea. Kaks liitrit?”
„Kohtuarsti esialgsel hinnangul mitte üle kolme detsiliitri. Sinu esimene ülesanne on kodune ülesanne. Mis mõtet oleks manustada Ellen Savingerile verd vedeldavaid aineid?”
Deer noogutas kulmu kortsutades.
„Ja minu teine ülesanne?”
„Selle võid täita kohe, arvuti abil. Millises haiglas Ekman on?”
„Ekman?”
„Hea oleks teada ka eesnime.”
4
Pühapäev, 25. oktoober kell 21.54
Berger läks terve tee Södersjukhusetist jalgsi läbi vihma. See oli kummaliselt kosutav, justkui oleks jalutuskäik kogu kõntsa minema uhtunud. Sügisöö pime julmus võistles Södermalmi mahedalt valgustatud leebusega ja kusagil nendevahelises pingeväljas toimus puhastus. Astudes viimaseid samme üle Bondegatani harja ning pöörates Ploggatanile, oli tal lausa tunne, nagu oleks ta saanud võimaluse uuesti puhtalt lehelt alustada.
Tavaliselt, kui ta lifti vaarus ja laskis ennast neli korrust kõrgemale tõsta, ei olnud tal sugugi sellist tunnet. Viimasel ajal mitte. Üle kahe aasta. Kas seda saigi üldse viimaseks ajaks nimetada?
Välisuks teatas nagu ikka, et korteris elutsevad „Lindström ja Berger”. Silt oli vahetamata mitte tegutsemishalvatuse tõttu, vaid sellepärast, et uksest sisse astuda oleks olnud veel masendavam, kui seal oleks olnud kirjas ainult „Berger”. Niisiis jäi silt vahetamata; Berger ise pidas seda aktiivseks teoks.
Ta astus surmavarjude orgu. Jäi üleni tilkuvana esikumatile seisma. Ta tundis selgelt, kuidas nired looklesid mööda nägu, kukalt, kõrvu ja tõttasid siis edasi allapoole. Kogu keha oli justkui üksainus nuttev silm.
Ta laskis niiskusel ja külmal ihusse tungida, enne kui vannituppa suundus. Võttis märjad riided seljast ja viskas need vanni. Isegi aluspüksid olid märjad ning lõpuks seisis ta ihualasti ja froteeris ennast peegli ees.
Ta naeratas põgusalt. Froteeris. Veel üks sõna, mis oleks Deeri klassikompleksi käima tõmmanud. Justkui oleksid nad pärit eri ühiskonnaklassidest.
Siis nägi ta peeglist iseennast. Ning ei naeratanud enam. Selle peale kajas vaikus siin korteris, mis oli nii sageli pälvinud nii hommikuse kui ka õhtuse unega naabrite kaebusi, eriti valjusti.
Korjanud posti ja seljakoti esiku põrandalt üles ja otsinud välja paari aluspükse, vaatas ta ennast veel korra; sellest polnud justkui pääsu. Sel korral, esiku poolhämaruses, tundus vaatepilt küllalt leebe, et sellesse süüvida. See oli eksitus, mida tal tuli iga kord kahetseda. Suurest esikupeeglist paistis pruunide sakris juustega kuju, kellel oli näol väike habemetüügas ja nii habemesse kui ka juustesse kippus siginema halle karvu; kiilanemise märke õnneks ei olnud. Kui mitte arvestada seda nõlva, mis oli paraku kõhukese või koguni õllekõhu alge, tundus tema pikk, karvutu, peaaegu neljakümneaastane keha olevat suhteliselt rikkumata – ühe erandiga. See paljastus alles lähemal vaatlusel. Vasakus õlavarres oli lohk, ja kui ta poole detsimeetri suuruse kraatri servi sõrmedega kompas, oli see koht sama tuim nagu ikka. Surnud piirkond tema kehal. Puudutamatu. Ometi tundus selle pind teistsugune. Märg?
Ta astus peeglile ligemale, et poolhämarus ei segaks. Piisavalt lähedale jõudes nägi ta, et kraatrist voolas miski alla nagu punaselt hõõguv laava vulkaanist. Pärast põgusat õudusehetke taipas ta, et see veri tuli sõrmedest. Läbi parema käe sideme immitses verd. Ta tõmbas sideme ära, pühkis kangekaelselt veritsevaid nukke sideme valgete osadega ja libistas pilgu hoopis mööda vasakut kätt allapoole. Vasakul randmel nahkrihma küljes oli tema Rolex Oyster Perpetual Datejust aastast tuhat üheksasada viiskümmend seitse. Kaheksateistkümnekaraadisest kullast.
Ta vaatas seda, võttis selle käe pealt, kuid ei näinud seiereid. Ta oli lasknud kellal ühe päeva jooksul juba teist korda märjaks saada.
Ta läks magamistuppa, asetas seljakoti voodi kõrvale, viskas posti kirjutuslauale, pani laualambi põlema ja suunas valguse kellale. Hetkeks tundus talle, et ta nägi klaasi all kondensaati, lausa veetilku, aga kui ta oli numbrilaua aluspükstega kuivaks nühkinud, mõistis ta, et see oli meelepete. Vesi oli olnud ainult klaasi välisküljel. Ta hingas kergendatult.
Kirjutuslaua aukohal – täpselt tagurpidi pööratud fotoraami kõrval, mis näitas toale oma erksinist selga – seisis kandiline puitkarp. Berger avas selle ja paljastas kuus sametiga vooderdatud lahtrit. Neljas lahtris olid käekellad. Ta asetas Rolexi ühte tühja lahtrisse, silitas põgusalt kõiki viit kella ja sulges kaane kullatud luku abil. Alles siis tuli see tunne tagasi, see puhastav tunne, et ta on saanud võimaluse uuesti puhtalt lehelt alustada.
Tegelikult polnud selleks mingit ratsionaalset põhjust. Vastupidi: Allan oli tõkestanud selle tee tõhusamalt kui kunagi varem ja ka kohtumine Christoffer Ekmaniga Södersjukhusetis polnud kuigi palju lootust sisendanud.
Berger tõmbas aluspüksid jalga – need olid pärast kella kuivatamist ärritavalt niisked – ja rändas mõttes tagasi troostitusse haiglapalatisse. Ta tundis Ekmani ära ainult paksult sidemetesse mässitud õlavarte järgi, mis olid keha suhtes veidra nurga all. Nägu oli talle üldiselt ju võõras – lihtsalt üks kiirreageerijatest