Piirimaa. Arne Dahl

Kui ta läbi järjekindla vihma Bondegatani pimesoolde pargitud auto juurde jõudis, oli vähemalt kolm kollast trahviteadet pudiks muutunud ja läbi radiaatorivõre sisse voolanud.

      Alati oli imelik läbi Stockholmi sõita, kui liiklust ei olnud, viimati õnnestus tal nii kähku põhjapoolsele kiirteele saada välipolitseis töötamise päevil. Ta lubas endale kiiret sõitu. Ta sõitis Märstasse, Märstast läbi, perifeeria suunas. Upplandi suured metsad tulid muudkui lähemale.

      Ta jättis auto igaks juhuks viimase kortermaja parklasse, enne kui ümbrus päris maakohaks muutus. Ta kõndis läbi paduvihma, seljakott õlal, mõtlemata hetkekski, et oleks võinud vihmavarju kaasa võtta. Politseil ei ole vihmavarje ja kogu lugu. Kohtamata ainsatki hingelist, silmas ta viimaks tänavalaternate hämaras valguses naaberkrundi kolme hoonevaret; talle tundus, et ta näeb koguni pehkinud puidu pudedust.

      Isegi värava juurde oli tõmmatud sinivalge plastlint. Ta võttis hoogu, toetas käe vastu metalli ja hüppas jalgu kääritades üle. See läks üllatavalt valutult.

      Veranda ei paistnud õieti väljagi. Berger oli jälle seal, ees edasiliikuvate kiirreageerijate seljad ja taga Deeri veidralt nuuksuvad hingetõmbed. Maja ilmus öise veekardina tagant tasapisi nähtavale. Berger jõudis verandatrepi alumisele astmele ja laveeris läbi tiheda sinivalge ämblikuvõrgu. Kui ta muukraua luku vahele lükkas, murdis kuu järsku läbi nähtamatu prao taevapimedusest välja ning maalis määrdunudvalge veranda jäiselt valkjassiniseks.

      Ootamatu valgus sundis Bergerit kõrvale põikama, aga kui ta ukse lahti tegi ja ukse kõrval küürakile laskus, paiskus talle vastu ainult üks tunne. See oli kurbus.

      Kurbus selle üle, mis oli siin peaaegu kolme nädala jooksul aset leidnud. Kabuhirmul viieteistaastasele tüdrukule, kes polnud kärbselegi liiga teinud, pidi see aeg tunduma kolme aasta pikkune. Ja siis oli tüdruk viidud teadmata kohta, et sundida teda põrguga veel põhjalikumalt tutvust tegema.

      See kurbus hõljus koos Bergeri taskulambi valgusega esikus kahjutuks tehtud noaviskemehhanismist mööda, võimendus elutoas, muutus magamistoas veelgi käegakatsutavamaks, ja kui Berger lähenes külmiku ja pliidi vahel asuva põrandaava kohale tõmmatud sinivalgest plastlindist tihnikule, kriipis ja kisendas kurbus tema ajus.

      Ta näitas avasse valgust, nägi ähmaselt trepiastmeid, ronis alla. Ta tegi keldriseinte labürindi käänakud kaasa. Taskulambi valgus liikus mööda seinu üles. Ühel seinal oli tema silmade kõrgusel vereplekk. Ta silmitses põgusalt parema käe sõrmenukke. Vihmavesi lahjendas vere helepunaseks. Tal oli raske mõista, miks haav ei taha paraneda.

      Ta kummardus kongi lahtilõhutud sissekäigu kohale; auk oli nüüd suurem, küllap vist Robini pärast, kes oli ülekaalukalt parim kriminalist, kuid ka tüsedaim. Eelmise korraga võrreldes hoopis sujuvamalt läbi ava pugedes ei suutnud ta tagasi hoida põgusat mõru muiet. Tema peale langes mineviku ehitustolm, kui ta sisse roomas.

      Ta viibis taas kongis. Sama tunne nagu eelmisel korral koos Deeriga. Aga seekord ei olnud Deeri tal ümbert kinni hoidmas.

      Tal tekkis taas tunne, et seinad kisendavad valust selle pärast, mille tunnistajateks nad on olnud. Ta pidi selle lausa füüsiliselt maha raputama. Ägedalt pead raputama, kuni järele jäi vaid kurbus, mis oli tema pea juba vallutanud nagu toksoplasmanakkus. Parasiidid ajukoores.

      Ussid ajus.

      Lõpuks läks tal korda valgussõõri enam-vähem tasakaalus hoida. Ta laskis sel rännata mööda põrandat ja tagaseina verepleki poole. Nihutas selle põrandalt ülespoole, läks lähemale, uuris betoonivärvi seina mõlemal pool vereplekki, heitis pilgu kahe pehkinud puust tugiposti poole, mis ulatusid seinast paari meetri kaugusel põrandast laeni.

      Ellen Savinger oli istunud siin, justkui nähtamatute seintega puuris. Istunud paigal. Veritsenud ühes ja samas kohas, mitu korda. Berger eemaldus seinast ja astus tugipostide juurde. Need raamisid nähtamatut puuri, moodustasid koos seinaga kuubi, mille küljed ei olnud kuigi palju pikemad kui kaks meetrit. Ta libistas sõrmed üle pisut pehkinud puitpostide sälkude. Sälgud paiknesid kolmel kõrgusel, kõige ülemised silmade kõrgusel, peaaegu nähtamatud. Siis pöördus ta seina juurde tagasi, pani seljakoti maha, tegi selle lahti, tõmbas välja peitli ja lõi selle valgustatud kohas seina.

      Sest siin oli ju sama lugu nagu lahtilõhutud sissepääsu juures? Betoonseinal olid ju tunduvalt heledamad laigud, olgugi mitte nii selged?

      Sellepärast oligi ta ju paduöösel siia tulnud.

      Berger küünitas käe haamri järele. Ta pidi end korralikult välja sirutama, et kätt seljakotti pista, hoides samal ajal peitlit paigas. Siis hakkas ta tööga pihta.

      Jõudnud paari sentimeetri sügavusse, pidi ta äärepealt alla vanduma. Läbi tungida oli raske, betoon oli kivikõva, peaaegu iga teine löök põrkas niimoodi tagasi, nagu oleks ta löönud peitli lauskivisse. Aga siis ilmus midagi nähtavale. Kõver metallitükk, mis näis olevat otsapidi sügavamal seinas. Berger sai õlgade vastupanust jagu ning toksis edasi. Ja edasi.