Chicagost läbi, kohtub oma äripartneritega ja kannab ette läbirääkimiste tulemustest, kuid arvas, et on järgmise nädala lõpuks kodus tagasi. Ta lubas hiljem täpsustada. Ma ei oodanud eile, et ta mulle helistaks, sest teadsin, et ta reisib parajasti.”
Megan kibrutas segaduses laupa. „Miks pidi isa äriasjus Mehhikosse minema? Ta on alati öelnud, et Ameerika Ühendriikides on nii palju ärivõimalusi, et pole mingit vajadust välismaale sõita.”
„See oli jah midagi uut,” sõnas Ellie. „Ron otsis ühele oma kolledžisõbrale investeerimisvõimalust. Või midagi sinnapoole. Üksikasju ma ei tea.”
„Nagu alati,” pomises Megan. „Isa räägib oma tehingutest alati üldjoontes ja jätab ülejäänu teistele arvata.”
Vean kihla, et see tõbras andis neile oletusteks vabad käed, mõtles Harry vihaselt. Roni ettekääne, et ta läheb Chicagost sellepärast läbi, et äripartneriga nõu pidada, oli täielik jama. Eks tagantjärele ole kõik targad. Kui ainult siinsed inimesed varem teadnuks, mille peal see närukael tegelikult väljas on.
Ellie ei teinud tütre öeldust välja. Ta vaatas Harryt tühja pilguga, nagu vaataks endasse ja meenutaks midagi, mida ta teistega jagada ei kavatse. „Ootasingi, et Ron mulle iga minut helistab. Ilmselt muutis ta viimasel hetkel oma plaane. Seda tuleb vahel ette.” Ellie vakatas ja koputas endiselt nimetissõrmega kõrile.
Megan hammustas huulde. Silmanähtavalt surus naine endas maha kihu purustada ema lootus, et Ron iga minut helistab. „Kas isa jõudis Mexico City lennukile?” küsis ta. „Võib-olla on see segadus sellest tingitud? Võib-olla läks isa kaduma hoopis Mehhikos ja sealne politsei ei tea sellest midagi?”
Vaene laps näis nii neetult lootusrikas. Harry tammus stressi vähendamiseks jalalt jalale. Keegi kolmest polnud istunud, justkui takistanuks vapustus neid tavapäraseid liigutusi tegemast. „Kardan, et mitte. Florida politsei on kindel, et Ron pole riigist lahkunud. Rahvusvaheliste lendude reisijaid kontrollitakse kõikvõimalikul viisil ja politseinikud on kindlad, et su isa lahkujate hulgas polnud.”
„Võib-olla pidas teda miski Miamis kinni,” pakkus Megan uue võimaluse välja. „Või kutsuti ta pakilisele koosolekule kusagile mujale Ühendriikides.”
„See on vähetõenäoline. Las ma selgitan, miks Miami politseinikud on Roni pärast mures.” Harry ahmis õhku, mida ta nii hädasti vajas. „Juhtus järgmine. Toateenindaja tuli järgmisel hommikul pool seitse Ronile tellitud hommikusööki tooma, kuid keegi ei avanud ust. Viimaks palus mees ühel teenijal numbritoa ukse avada. Nad taipasid kohe, et midagi on juhtunud.”
„Miks?” küsis Megan.
„Juba esimesel pilgul oli näha, et toas on kakeldud,” ütles Harry, kes oli otsustanud, et naised peavad ebameeldivat tõde teadma. „Seinatelefoni toru oli hargilt maas ja purunenud, teler katki. Toas vedeles katkisi mööbliesemeid ja mitmes kohas, põhiliselt aga voodi lähedal, oli näha verd.”
„K-kas verd oli palju?” küsis Megan. Naise häälest oli vaenulikkus kadunud ja asendunud varjamatu hirmuga.
„Piisavalt palju, et hakata su isa turvalisuse pärast muretsema,” lausus Harry. Ta ei öelnud naistele, et kiiranalüüs näitas, et veri pärineb vähemalt kolmelt inimeselt. Politsei arvates kuulus kaks verenäidist ründajatele ja kaklus oli äge. Oli olemas ka teine võimalus, et ründajaid oli üks ja ohvreid kaks, see aga tõstatas häbistava võimaluse, et Ron Raven ei maganud üksi.
Kuna Harry ei tahtnud seda võimalust Roni naise ja tütrega arutada, kiirustas ta selgitustega edasi minema. „Veel enne, kui hotelli turvameeskond jõudis toa esialgset ülevaatust alustada, teatas parklateener, et Roni rendiauto on kadunud. Mees kartis, et auto on varastatud, sest selle võtmed olid endiselt tema käes, kuid autot ei leidnud ta kusagilt.”
„Miks arvati, et auto on varastatud?” küsis Megan. „Isal võis väga vabalt teine võtmekomplekt olla.”
„Aga ei olnud,” sõnas Harry ilmetult. „Miami politsei kontrollis autorendifirmast järele. Sealt anti sinu isale ainult üks võtmekomplekt. Pealegi on auto juba üles leitud. See oli jäetud umbes kümne miili kaugusel hotellist ookeani lähedal asuva restorani parkimisplatsile. Süütevõti oli ees. Võtmed olid läikima nühitud, nii et ühtki sõrmejälge ei leitud. Õigupoolest läikisid võtmed isegi nii, et jäi mulje, et need on tehtud millalgi viimase ööpäeva jooksul.”
„Auto pagasiruumis oli veel verd,” jätkas Harry, kui naised vaikisid. „Asitõendid osutavad üpris kindlalt, et seal oli olnud surnukeha.”
„Auto pagasiruumis?” küsis Megan vaevukuuldavalt. „Mu jumal!”
Harry pigistas põgusalt Megani kätt. „Tunnen kaasa, Megan.”
„Pole midagi.” Aga Megan oli silmanähtavalt endast väljas. Ta pidi enesevalitsuse säilitamiseks kõvasti pingutama. Naine vaatas Ellie poole. Ema oli näost lumivalge, kuid vastas tütre pilgule tontliku naeratusega.
Taibates, et tütar on mõneks ajaks vait jäänud, võttis Ellie end kokku, vaatas Harryle silma ja ütles trotslikult: „Ainuüksi see, et Roni rendiauto pagasiruumis on laipa veetud, ei tähenda, et tegu oli tema surnukehaga.”
„Tõsi,” ütles Harry üllatavalt vaoshoitult. Ta jättis ütlemata, et kui veri polnud Roni oma, on mees peagi peamine kahtlusalune.
„Autos võis olla ükskõik kelle veri,” tagus Ellie rauda edasi. „Miamis on narkomaania suur probleem, kas pole? Lugesin just eile ajalehest, et hoolimata valitsuse kulutatud miljonitest narkokullerite peatamiseks, tuuakse Lõuna-Ameerikast ikka kokaiini sisse. Me kõik teame, et Roni rendiauto pagasiruumi võis olla topitud ka mõni narkoparun.”
Harry ei vaevunud ütlema, et on väga vähe tõenäoline, et narkokullerid toppisid kellegi laiba Roni auto pagasiruumi just siis, kui mees kadus. „Miami uurijad saatsid verenäidised laborisse,” ütles ta diplomaatiliselt. „Vähemasti see on teada, et politseinikud pole kindlad, et hotellitoast ja pagasiruumist leitud veri kuulub ühele ja samale isikule. Aga loomulikult tehakse veel analüüse. Kahjuks on laboris alati palju tööd ja töötajaid napib, nii et vastuse saamiseks läheb aega isegi siis, kui Miami politseinikud laborit tagant kiirustavad.”
Megan oli tark naine. Tavalistes oludes oleks ta küsinud, kuidas kohtuekspertiisi laboris kavatsetakse kindlaks teha, kas veri kuulub ta isale või mitte, kui neil pole võrdlemiseks laipa ega elus inimest. Kuna tundus, et kumbki naine probleemi ära ei tabanud, otsustas Harry mõned tunnid oodata, enne kui mainib, et vajab DNA näidist kas Meganilt või tema vennalt Liamilt. Selle alusel saab labor peaaegu sajaprotsendilise täpsusega kindlaks teha, kas Miami hotellitoast leitud veri kuulub Ronile või mitte.
Harry läks viimaks Ellie juurde ja tegi, mida ta naise tuppaastumisest saati oli tahtnud teha – nimelt puudutas teda. Mees võttis naise käed ja silitas mõhnalise pöidlaga hellalt tema sõrmenukke. Elliel olid tillukesed käed ja šerifi süda tõmbus valust kokku.
Harry hingas sügavalt sisse. See kukkus häbistavalt värisev välja. „Mul on kahju, Ellie, kuid näib, et Roni asjad pole kiita. Olen sinuga aus. Miami politseinikud on kandnud ta kadunud isikute nimekirja, kuid mulle jäi nende jutust mulje, et nad otsivad tema laipa. Loota muidugi võib, aga Roni hotellitoa seiskorda arvestades on ta kas vigastatud või… surnud.”
Kui see neetud närukael aga peaks elus olema, ärgu oma nägu Starki maakonda enam näidaku või Harry tapab ta oma kätega.
Ellie ohkas lämbuva häälega ja hakkas lõpuks nutma. Naine tõmbas teksapükste tagataskust taskurätiku ja äigas näolt pisarad, kuid neid tuli üha juurde.
Megan, kelle enda silmad olid veekalkvel, püüdis ema lohutada. „Tule, istu siia,” ütles ta. „Ema, su käed on külmad. Kas tahad, teen kaminasse tule?”
„Ei, seda pole vaja,” lükkas Ellie ettepaneku otsustavalt tagasi. „Mul pole häda midagi, Megan. Ära sahmerda. Ma ei suuda praegu… taluda enda ümber sahmerdavaid inimesi.”
„Mis oleks, kui jätaksime su ema paariks minutiks üksi,” tegi Harry Meganile ettepaneku.