peale. „Arvatavasti tahab Ellie veidi teed. See lööb tal seest soojaks. Aita mul talle teed teha, Megan. Joon ise ainult kohvi ja oskan ainult hädapärast teepakikestega ümber käia.”
Harry teadis, et ajab taas mula, kuid ta oli nii meeleheitel, et haaras Meganil käest ja tiris teda köögi poole.
„Harry, ei! Mida ema ka ütleb, ei tohi teda praegu üksi…”
„Tule minuga kaasa,” sosistas Harry Meganile kõrva. Mehe hääl oli küll vaikne, kuid tema hääletoonist oli aru saada, et see pole palve, vaid käsk.
Megan sai viimaks aru, et Harryl on veelgi halbu sõnumeid edasi öelda ja ta loobus vastupanust. Vaevalt olid nad ohutult köögis, kui naine end ümber pööras.
„Milles asi?” küsis ta. „Mis see on, millest sa ema kuuldes rääkida ei tahtnud?” Megan neelatas. „Kas politseinikud kahtlustavad, et isal oli armuke? Kas seda sa tahtsidki mulle öelda?”
Megan oli õigel teel, kuid siiski räpasest tõest kaugel. Siit see tuleb, mõtles Harry. Neetud, käes on hetk rääkida ka ülejäänust.
Teine peatükk
2. mai, 2006. Illinois, Chicago, Widermere, Järvekalda tee
Seersant Franklin Chomsky oli töötanud Chicago politseis kakskümmend kaks aastat – piisavalt kaua, et talle anti ainult haruharva käsk teha politsei musta tööd. Viimati oli ta surmateate edastanud üle kuue aasta tagasi. See surmateade oli aga eriti tähtis ning sellega olid seotud nii prominentsed inimesed, et nende sõrmenipsust piisanuks tema vallandamiseks.
„Vajan inimest, kes asja ära ei vussiks,” oli kapten öelnud. „Sina sobid, Frank, niisiis hakka aga astuma. Võta jalad kõhu alt välja, et jõuaksid Windemere’i enne võttegrupi saabumist.”
„Seega on Miami politsei kindel, et mees on surnud?”
„Kas surnud või raskelt vigastatud. Vigastatuna oleks ta selle aja peale juba mõnda haiglasse pöördunud või politseipatrull ta verisena mõnelt kõrvaltänavalt leidnud. Tema hotellitoas oli kuradi palju verd. Seda arvestades on Miami politseinikud üpris kindlad, et mees on surnud, aga kui tahad, võid naisele lootuse alles jätta.”
„Räägin talle nii, nagu asi on. Palju verd. Segipekstud hotellituba. Reisikotid toas. Surnukeha pole. Tõenäosus Ron Ravenit elusalt leida pole eriti suur.”
„Jah, see klapib. Ära ainult unusta, et alati on võimalus, et Ron Raveni tappis tema enda naine. Jumal näeb, et tal on mõrvamotiiv. Kontrolli tema pühapäevaõhtust alibit.”
Frank vahetas tänavariided politseivormi vastu ja läks käsku täitma. Nüüd seisis ta Windemere’i kaksiktorni juures. See oli linna üks nooblimaid elumaju. Maja ülemistelt korrustelt avaneb järvele suurepärane vaade, mõtles Frank, parkides täpselt kahe parkimist keelava liiklusmärgi vahele. Arvatavasti maksab ühe magamistoaga korter esimesel korrusel miljon ja katusekorter viis miljonit taala, mõtles mees. Pole ime, kui kapten ei tahtnud, et mõni kollanokk asja ära vussib.
Frank läks fuajee vastasseinas laua taga istuva turvamehe juurde ja näitas talle oma ametimärki. Mehel oli seljas tressidega vorm, mis oli nagu filmist „Printsessi päevikud” maha viksitud.
„Soovin kohtuda proua Avery Raveniga,” ütles Frank. „Olen siin ametiasjus. Mis number korteris ta elab?”
„Proua Raveni residents on läänetorni kahekümne teisel korrusel.” Vingus näoga turvamees ei vaevunud pilku tõstma. Silmanähtavalt polnud mees eriti rõõmus, et mingi alamat sorti politseinik saastab tema fuajeed ning nõuab pääsu pühapaika.
„Hüva. Kuidas ma läänetorni ja proua Raveni residentsi pääsen?”
„Paremat kätt on lift. Teen selle lukust lahti, et saaksite ülakorrusele sõita.” Turvamehe näol oli seda tähtsat ülestunnistust tehes valulik ilme.
Frank vaatas mehe nimesilti. „Tänan, Steve.” Tal oli tulnud tegemist teha paljudes värvitoonides ja varjundites inimliku alatusega, nii et ennast täis virila näo ja halva hingeõhuga turvamees ärritas teda ainult veidi. „Sa ei öelnud mulle aga proua Raveni korterinumbrit. Pean seda teadma.”
„Numbrit polegi,” teatas turvamees. „Läänetorni lift viib otse katusekorterisse. Uksed avanevad proua Raveni residentsi vestibüüli.”
Frank oli teleris ja kinos eralifte näinud, kuid polnud isiklikult ühegi sellisega sõitnud. Sellest tõotas talle tulla mitmeti uudne kogemus. Kuni tänaseni polnud Frank midagi kuulnud Ron Ravenist ega Raveni Ettevõtetest, kuid kapten oli öelnud, et tegu on eduka ettevõttega, mis annab Illinoisi osariigile tonnide viisi maksudollareid. Otsustades mehe uhke elamise järgi, oli kaptenil õigus. Sellest majast voolavate kinnisvaramaksude eest maksti vähemalt poolele tosinale võmmile palka.
Frank noogutas turvamehele hüvastijätuks ja läks üle läikiva põranda kullatud äärisega alkoovis asuva lifti poole. Seintel ja lagedel olevast kullakogusest piisaks keskmise kiriku kaunistamiseks, mõtles Frank. Kuigi mees seda tunnistada ei tahtnud, avaldas nähtu talle muljet. Liftinuppu polnud – selle asemel oli lukuauk, kuid tänu turvamehele avanesid läänetorni lifti uksed hetk pärast seda, kui Frank oli nende ette seisnud.
„Teatan proua Ravenile teie tulekust,” ütles Steve. „Kas võin talle öelda teie tuleku põhjuse?”
„Ei. Öelge lihtsalt, et olen siin ametiasjus.” Kuigi see ennasttäis orikas polnud Franki välja vihastanud, ei tahtnud Frank Avery Ravenit alandada, rääkides tema eraasjust turvamehele. Siiski polnud tema võimuses naise privaatsust igavesti tagada. Praeguseks on keegi Miami politseist niikuinii juba lobisenud. Nii mahlakat mõrva polnud olnud juba vähemalt aasta. See oli hoopis teine tera kui labane tapmine – suurepärane lugu ablastele kõmulehte raisakullidele ja kaabeltelevisiooni uudistereporteritele. Franki hinnangul oli Ravenitel kõigest paar tundi rahulikku aega, enne kui üleriigiline meedia nende loost pasundama hakkab.
Pereväärtusi reklaamivate vestlussaadete külalistel avaneb võimalus teiste kulul kannuseid teenida, mõtles Frank küüniliselt. Mis puutub kaabeltelevisiooni uudistesaadetesse, siis peaksid toimetajad suutma vähemalt nädalajagu seda lugu lüpsta ning hoida moraalijüngrite nördimusavaldustega reitingud kõrged, eriti kui Florida politsei laipa ei leia. See on vesi vandenõuteooriate sepitsejate veskile. Kindlasti ilmuvad nad lagedale teooriatega, et tegelikult on Ron Raven elus või oli segatud valitsuse mingisse hämarasse tehingusse ning kui ta sellest avalikult rääkida lubas, koksas CIA või FBI ta vaikselt maha. Frank juurdles, miks vasakpoolsed on alati vandenõuteooriates, parempoolsed moraalinormides kinni. Võib küll loota, et kas või kord juhtub midagi, mis sunnib neid oma vaateid muutma ja seisukohti ümber hindama, kuid tundub, et see aeg ei tule kunagi.
Frank astus lifti ja vajutas nupule. Lifti uksed sulgusid tagasihoidliku sahinaga. Tore, mõtles Frank tumedas peeglis oma vormiriietuses peegelpilti vaadates. Isegi lift on kujundatud nii, et elanikud endast hästi arvaksid. Mõeldes, et peagi võib Avery Raven leida end koduta ja rahata, oli Frankil temast kahju. Mees lootis, et tegelikkuses on proua Raven tõeline tulehark, nii et ta ei pea naisele kaasa tundma.
Kui Frank kahekümne teisel korrusel liftist välja astus, võttis teda vastu pikk, sale, heledate juuste ja siniste silmadega naine, kelle rinnad olid jumala helde meeldetuletus inimkonnale, millisena ta naise rinda algselt oli kavandanud või parimate ilukirurgide kätetöö.
Hetkeks jäi Frank sõnatuks. Kurat võtaks, tema ees seisis seksikaim naine, keda ta peale ajakirjade ihusilmaga oli näinud. Naine oli kõige rohkem kolmekümneaastane, ilmselt aga noorem. Mitmel põhjusel polnud Frank arvestanud tõsiasjaga, et Avery Raven võib olla kahekümnendates eluaastates.
Franki suhu tõusis mõru maitse ja mees neelatas. Nähtavasti oli viiekümne kuue aastasel Ron Ravenil kolmkümmend aastat noorem naine, see aga ei mõjutanud vähimalgi määral seda, mille pärast ta siia oli tulnud.
Vastumeelsust välja näitamata võttis Frank vormimütsi peast ja pani selle kaenla alla. „Kas proua Raven? Mina olen seersant Franklin Chomsky Chicago politseiprefektuurist. Kardetavasti toon teile härra