trofeenaisuke. Jeerum, olen politseitööd nii kaua teinud, et minu arvamus kaasinimestest on isegi madalam, kui arvasin, mõtles Frank.
Ta ei vastanud naise küsimusele. „Kas ma võin sisse tulla, preili Raven? See on vist teie nimi?”
„Jah, minu nimi on Kate Raven.”
„Kas teie ema on kodus, preili Raven? Kui on, pean temaga rääkima.”
„Mu ema jõudis paari minuti eest koju.” Kate tahtis politseinikku edasi paluda, kuid peatus äkki. „Üks hetk. Näidake palun oma ametimärki.”
Frank näitas talle oma töötõendit. Naine luges selle hoolikalt läbi, astus kõrvale ja lasi mehe mööda. „Palun oodake siin, kuni ema kutsun.”
Frank noogutas, et sai käsust aru. Kate juhatas politseiniku mehe arvates ametlikku elutuppa. See oli tohutu võlvlae, sammaste ja marmorpõrandaga ruum. Nišid vihjasid, et tagapool on teisigi ruume. Toas oli tiibklaver, raamaturiiulid ja hulganisti antiikmööblit, aga ikka oli seal ruumi küllalt, et kaks-kolmkümmend külalist saaksid vabalt ringi liikuda, kartmata mõnd hinnalist nipsasjakest maha ajada. Nagu Frank oli arvanud, olid toa maast laeni aknad Michigani järve poole ja neist avanev vaade oli isegi hunnitum, kui mees oli kujutlenud.
Nii elab teine ühiskonnapool, mõtles Frank rohkem lõbusalt kui kadedalt. Mis temasse puutub, siis oleks ta kogu selle peenikeste kõverate jalgadega antiikkola vahetanud lameekraaniga teleri ja sohva vastu, kuhu võib midagi kartmata pikali visata ja mugavalt pallimatši vaadata. Muidugi kuuluks komplekti ka laud, kuhu võib julgelt õllepurgi panna, karmata, et see rikub viiesaja-aastase lakikihi.
Seersant kuulis lähenevaid samme. Tulijaid oli kaks. Mees pööras järvevaatele selja ja keskendus eesootavale. Nähtavale tuli Kate Raven, tema järel sama pikk ja kaunis, alla neljakümneaastane naine. See pidi olema Avery Fairfax Raven. Kuna Kate oli Avery tütar, pidi naine ilmselgelt olema vanem, kui tema välimuse järgi võis arvata. Ta pidi olema vähemalt neljakümnendate eluaastate lõpus, kuid ta oli tõesti hästi säilinud. Nagu Frank oma ametis oli sageli täheldanud, kehtis see rikaste puhul peaaegu alati.
Kahtlemata oli Avery olnud nooruses samasugune kaunitar kui ta tütar. Naine oli praegugi veel ilus. Tal olid helepruunid juuksed, ümarad põsed, sensuaalsed täidlased huuled ja kortsudeta laup. Tal olid kas suurepärased geenid või hoidsid Botoxi-süstid ja kollageen teda õilmitsemas. Proual oli seljas kreemikas siidpluus, jalas kehasse töödeldud šokolaadpruunid kottpüksid ja kaelas pärlikee. Ilmselt oli see tema arusaam. Vaevalt, et minu naine ka oma matustel nii üles löödud on, mõtles Frank virilalt.
„Uurija?” Avery Ravenil oli vaikne, laulev, vaevumärgatava lõunaosariikide aktsendiga hääl. Kõik naise välimuses ja käitumises oli aristokraatlik. Pikk habras naine jäi mehest paari meetri kaugusel seisma. Kui Frank poleks nii kaua politseinik olnud, jäänuks tal märkamata, et proua surub käte värisemise vältimiseks neid tugevasti kokku.
„Mina olen Avery Raven,” ütles ta. „Mu tütar ütles, et tahtsite minuga rääkida, härra Chomsky.”
Franki ei üllatanud, et proua tema nime mäletab. Telesaadetes ja filmides märkasid rikkad harva lihtsurelikke. Isiklike kogemuste põhjal võis mees aga öelda, et mida haritum ja suursugusem inimene oli, seda tõenäolisemalt suutis ta isiklikke üksikasju meelde jätta. Nende aju info salvestamise täpsus oli võrreldav Franki arvutiga selle parematel päevadel.
„Palun tülitamise pärast vabandust, kuid kardetavasti on mul teile halbu sõnumeid.” Polnud mingit mõtet asja ümber keerutada.
Avery nägu läks kraadi võrra heledamaks. Peale selle ei osutanud naise valvelolekule miski. „Kate ütles, et teil on infot mu… abikaasa kohta.”
„Asi on Ronald Howatch Ravenis,” kinnitas Frank. „Härra Raveni Illinoisi loal oli see tema koduseks aadressiks märgitud.” Mehe Wyomingi loal oli loomulikult kirjas midagi muud, kuid Avery ei märganud vaevumärgatavat rõhuasetust. Seda muidugi eeldusel, et ta Ron Ravenist tõtt ei tea, mis oli aga vähetõenäoline. Frank polnud unustanud kapteni hoiatust, et naisel oli Ron Raveni tapmiseks motiiv, kuid ta oli valmis oma paraadvormi mütsi ära sööma, kui naine on mõrvar.
„Jah, see on Roni kodu,” ütles Avery, reetes esimest korda kärsitust. „Mis temaga juhtus? Miks te siin olete?”
„Pean teile kahjuks teatama, proua, et Miami politsei arvates võis härra Raveniga õnnetus juhtuda. Ta läks oma hotellitoast kaduma ning kõik märgid näitavad, et seal toimus verine kaklus.”
„Verine?” küsis Kate. „Kas te tahate öelda, et isa on… surnud?”
„Võimalik, preili. Tunnen kaasa.”
„Oh mu jumal, ei! Ta ei saa surnud olla! Ema, kas sa mitte temaga eile õhtul ei rääkinud?”
„Ei, eile õhtul mitte.” Tütre küsimusele vastates põrnitses Avery otse enda ette. „Me rääkisime pühapäeval. Ron helistas kohe, kui oli Miamisse jõudnud, sest teadis, et lähen sõbrannaga õhtust sööma.” Avery vaikis ja vaatas järvele. Naise klassikalisest veatust profiilist polnud võimalik välja lugeda, mida ta tunneb.
Frank pöördus Kate’i poole. „Miami politsei andmetel kuuldi teie isast viimast korda pühapäeva õhtul kell pool üheksa.”
Avery ei öelnud selle peale midagi. Naise nägu oli nagu läbitungimatu mask. Seevastu Kate polnud nii täiuslikult omandanud kõrgklassi oskust oma tundeid varjata. Ta kahvatas, punastas juuksejuurteni ja puhkes nutma.
„Mu isa pidi eile hommikul Mexico Citysse lendama ja lennuki allakukkumisest pole ühtki teadet. Ta on ilmselt Mehhikos…”
„Ma ei mõelnud seda,” ütles Frank vaikselt, kuid kindlalt. Mõlemale naisele on parem, kui ta neile valelootust ei anna. „Miami politsei on üpris kindel, et härra Raven ei jõudnud lennukile. Tundub, et mis teie isaga ka juhtus, see juhtus Ühendriikides.”
Avery Raven pööras pilgu järvelt. „Kuidas te saate nii kindel olla, et teda polnud lennukis?”
„Miami politsei ja siseriiklik julgeolek teevad koostööd, proua. Tänapäeval on reisikontroll range ning ametivõimud on kindlad, et viimase neljakümne kaheksa tunni jooksul ei läinud härra Raven ühelegi Miamist väljuvale lennukile.”
Kate tahtis uuesti protestima hakata, kuid Frank rääkis naistele lühidalt segipekstud hotellitoast, otsingutest kohalikest haiglatest ja kurjakuulutavatest verejälgedest, mis osutasid, et Ron Raveni hotellitoas oli valatud vähemalt kolme inimese verd. Mees lõpetas jutustuse tiheda liiklusega Coral Gables’is Sinise Laguuni väikelaevade sadama lähistele restorani parklasse jäetud rendiautost.
„Mis selles nii tähelepanuväärset on?” küsis Kate. Naise hääl oli vaenulik, kuid Frank sai temast aru. Kate püüdis hirmu ja leina maha suruda, keeldudes tunnustamast ametlikku selgitust isa kadumisele.
„Miami politsei usub, et teie isa ründaja võis surnukeha ookeani visata, preili. See oleks väga käepärane, sest vaevalt, et laip kunagi leitakse. Sadamas on ankrus nelikümmend kaheksa paati. Mõned neist on kas eile hilisõhtul või täna varahommikul sadamast lahkunud. On väga tõenäoline, et keegi sadamas nägi midagi.”
„Seda muidugi juhul, kui mu isa tõepoolest merele viidi,” rõhutas Kate. „Aga mis siis, kui ta sadama lähedalegi ei läinud? Mis siis, kui rendiauto on jäetud sinna ainult politseinike valejälgedele juhtimiseks?”
„Sel juhul saame sellest ajapikku teada. Praegu aga kontrollivad uurijad kõiki olemasolevaid seoseid teie isa ja sadamas seisvate paadiomanike vahel. Nad peavad ka kindlaks tegema, kas mõni paat võeti eile õhtul ilma omaniku loata…”
„Kui omanik luba ei andnud, pole võimalik mingit moodi kindlaks teha, kes merele sõitis ning see ei vii teid sammugi edasi,” segas Kate vahele.
Frankile avaldas naise loogiline mõtlemine muljet. Nähtavasti oli Kate Raven üks neist vähestest, kes säilitas kaine mõistuse ka stressiolukorras. „Teid üllatab, mida kogenud uurija võib esialgsete niidiotste põhjal avastada. Näiteks on sadamas ja parklas, kuhu rendiauto oli