Kadunud. Ravenite triloogia I raamat. Jasmine Cresswell

kadumisjuhtumeid lahendamata.

      „Võib-olla mu isa rööviti,” pakkus Kate. Tundus, et naine on valmis leppima kõigega peale selle, et ta isa on surnud.

      „Võimalik, preili. Kuid inimröövlid nõuavad varsti pärast seda lunaraha. Nagu ma aru saan, pole teile ühtki sellist nõuet esitatud.”

      Kate raputas vastumeelselt pead. „Ei. Keegi pole helistanud. Meil polnud aimugi, et isa on…. kadunud.”

      Avery hingas kuuldavalt sisse ja surus nuukse maha – esimene märk sellest, et naine on rööpast väljas. „Palun vabandage mind. Jätan teid paariks minutiks omavahele.” Naine pööras ringi ja seadis sammud suunda, kust ta enne oli tulnud.

      Kate järgnes emale, öeldes Frankile üle õla. „Ma ei saa praegu ema üksi jätta, aga palun ärge veel lahkuge. Mul on veel küsimusi.”

      „Ma ootan, preili.” Te ei tea veel pooli asjugi.

      „Tänan.” Kate’i silmi tõusid pisarad. Suutmata nuttu tagasi hoida, viipas naine koridori poole, kuhu ta ema hetk tagasi oli kadunud. „Jumal küll, ma ei tea, kuidas ta selle üle elab, kui isa peaks tõesti surnud olema. Isa on kogu ta elu.” Kate pööras järsult ringi ja kiirustas emale järele.

      Just seda ma kuulda ei tahtnud, mõtles luksuslikus elutoas ringi tammuv Frank nukralt. Mees kahtlustas, et Kate’il ja Averyl on lihtsam leppida Ron Raveni surmaga kui tõdemusega, et too närukael oli neid alatult petnud. Nüüd, kus ta kahe naisega silmast silma oli kohtunud, tundis Frank neile siiralt kaasa. Ei saa öelda, et seersant järgmist veerandtundi pikisilmi oodanud oleks. Tal olnuks kergem, kui Avery Raven oleks osutunud tulehargiks, nagu ta oli lootnud. Selle asemel näis too olevat igati stiilne naine ning oli ära teeninud palju parema mehe kui tolle sitavarese, kellega ta oli abiellunud. Ka tema tütar tundus olevat kena inimene. Ta oli niisama tark kui ilus – põrgulik kombinatsioon, eriti kui arvestada, et ta polnud iial puudust tundnud.

      Lapsuke oli rikas praeguseni, parandas Frank ennast. Võib-olla saab ta uuesti rikkaks, kui pärusvarakohus on oma otsuse teinud. Ainult et selleks võib kuluda pool elu, kui vastaspoole advokaadid hakkavad kohtus kinnisvara nimel võitlema. Ron Raveni surma ümbritsevas segaduses oli siiski kaks kindlat asjaolu: ta oli oma perekondi petnud ning tema varade kuulumise üle otsustamine teeb mitmed seaduseteenrid rikkaks.

      Frank käis toas veel kolm-neli minutit ringi. Kui naised varsti ei tule, läheb ta neid otsima. Täna õhtul oli Bullside ja Detroiti Pistonsi finaalmäng ning Frank kavatses seda pojaga vaatama minna. Pealegi pani selles ülepakutud elutoas tegevusetult tammumine mehe end alaväärsena tundma. Loodetavasti naaseb Kate ilma emata. Frank eelistas halbadest uudistest tütrele rääkida ja lasta tollel need emale edastada.

      Kui Kate paari minuti pärast üksi tuli, hingas seersant kergendatult. „Ma polnud kindel, et olete veel siin,” ütles naine. Ta sõjakus oli kadunud ja asendunud silmanähtavalt hapra enesevalitsusega.

      „Ma ei saanud lahkuda, preili. Pean teile veel mõnest tähtsast asjast rääkima.”

      „Palun vabandust, et lasin teil ootama. Mu ema on… Nagu arvata võite, oleme me mõlemad endast väljas. Ema tuleb veidi aja pärast. Kas saaksite mulle anda oma telefoninumbri, et saaksime teile helistada, kui meil peaks hiljem mõni küsimus tekkima? Mu ema… Me kumbki ei mõtle praegu eriti selgelt.”

      „Siin on mu visiitkaart.” Frank ulatas valmispandud kaardi Kate’ile. Arvatavasti tekib naisel rohkem küsimusi, kui ta arvatagi oskab, mõtles seersant nukralt.

      „Tänan.” Kate pistis visiitkaarti teksapükste taskusse. Erinevalt emast oli ta riides nagu tavakodanik, mitte nagu valmistuks pärastlõunaseks teejoomiseks esimese leediga. „Öelge ausalt, uurija, kui suur on tõenäosus, et politsei leiab mu isa elusalt?”

      „Mitte eriti suur,” lausus Frank. „Asi on selles, et kui teie isa elab, võib tema hotellitoa olukorra põhjal arvata, et ta on raskelt vigastatud. Kus ta aga on? Miks ta hädaabisse ei helistanud? Kui ta oleks olnud teadvusetu, miks pole ükski haigla teatanud tuvastamata patsiendist?”

      Kate noogutas, tunnistades vastumeelselt, et Franki jutus on loogikat. „Kui aga oletada, et isa on surnud, kuidas mõrvarid siis tema surnukehast vabanesid?”

      „Nagu ma varem ütlesin, viskasid nad laiba tõenäoliselt ookeani.”

      „Ei, ma ei mõelnud seda. Pidasin silmas laiba märkamatut hotellist väljatoimetamist.”

      Frank ei näinud tõe rääkimises midagi halba. „Kui Miami politseinikud hotelli läbi otsisid, leidsid nad ühe teeninduslifti juurest pesukäru. Riidekotilt leiti verejälgi, mis sobivad teie isa hotellitoast leitud vereplekkidega. Politseinikud arvavad, et mõrvarid sõidutasid teie isa pesukärus maa-alusesse parklasse.”

      „Nad toppisid isa laiba kanvaast pesukotti?” Kate’il jäi hing kinni. Naise suunurgad hakkasid tukslema. „See on nagu mingis kehvas filmis.”

      Frank võinuks märkida, et mõrvarid vaatavad samu filme ja telesaateid ning tavaliselt ei tule nad millegi originaalse ja loomingulisega välja. Selle asemel vastas seersant leebelt: „See võib küll vanamoeline tunduda, kuid toimib. Paraku ei pööra hotellikülastajad pesukäru lükkavale koristajale erilist tähelepanu.”

      „Kui mu isa on tõesti surnud, pidi mõrvar oma tegu ette kavatsema,” ütles Kate. „Ta ei saanud lihtsalt lootma jääda, et leiab pesukäru käepärasest kohast. Pealegi kust ta teadis, milline on isa rendiauto ja kuhu see on pargitud?”

      Frank noogutas nõusolevalt. „Õige tähelepanek. Miami politsei töötab praegu teooria kallal, et teie isa mõrv oli ette kavatsetud.”

      Seersandi isikliku arvamuse kohaselt aga tõstatas see teooria rohkem küsimusi, kui andis vastuseid. Kui Ron Raveni mõrv oli ette kavatsetud, miks pidi mõrvar siis tema tapmiseks nii palju toorest jõudu kasutama? Miks ta ei tapnud Ravenit une pealt ainsa lasuga pähe? Politsei leitud vereplekid kuulusid kolmele inimesele. Loodetavasti oli vähemalt üks neist mõrvari veri. Kui nii, siis miks oletatavalt vigastatud mõrvar riskis Ron Raveni laiba minematoimetamisega? Miks? Kas lahangul oleks leitud midagi, mis osutanuks mõrvari isikule? Tänu jumalale ei pidanud Frank neile küsimustele vastused leidma. Mees tundis oma Miami kolleegidele südamest kaasa. Juhtum oli täielik segapuder ja seda juba enne, kui kerkib üles võimalus, et Ron pole ohver, vaid mõrvar.

      Kate ahmis õhku. „Ma ei mõista, miks keegi tahtis isa tappa.” Naine kummardus Franki poole. Tema kokkusurutud käte sõrmenukid helkisid pärastlõunases päikeses heledalt. „Taeva pärast, kellel võis olla tema tapmiseks motiiv?”

      Frank raputas pead. „Mul on kahju, preili, kuid me alles ootame Floridast juhtumi üksikasju. Teie isa oli aga edukas ärimees ja tegi viimase kolmekümne aasta jooksul palju ülitulusaid tehinguid. Seal, kus liiguvad suured rahad, on alati olemas korruptsiooni ja topeltmängu võimalus.”

      „Minu isa oli aus mees,” protesteeris Kate. „Raveni Ettevõtete tehingud on igati seaduslikud. Mis isiklikku ellu puutub, elas isa tavalist igavat…”

      „Mitte päris,” katkestas Frank teda. Uurijana oli ta üllatunud, kui täielikult oli Ron Ravenil õnnestunud perekonda haneks tõmmata. Seersant murdis pead, kas tema Wyomingi lähedased viibivad samasuguses pimeduses.

      „Nagu ma ütlesin, pean teile veel millestki rääkima, preili. Üksi olles püüdsin välja mõelda, kuidas seda uudist teile taktitundeliselt edasi öelda ja otsustasin, et selleks pole ühtki võimalust. Olen teiega otsekohene. Siit see tuleb. Meil on põhjusta arvata, et teie isa oli kahenaisepidaja.”