Kooli-raamat. Johannes Käis

ja kogemuste hulk on lapsel juba kooli tulles üsna suur ja mitmekesine. See oleks hariduse keskmine kiht. Kuid hariduse kõrgem kiht, tõelik kasvatus ja õpetus püsib ikkagi koolis, kus antakse õpetust kindlas sihis, kindlate eesmärkidega, kindlal viisil, nii et õpilane ka ise õppetööst aktiivselt osa võtab, õpib. Selle juures ei saa ega võigi kool kasutamata jätta õpilase teadmusi ja kogemusi, mis ta kodust ja elust kaasa toonud, kui tahetakse õpetuse kõrgemate eesmärkideni jõuda. Koolis peavad esinema kõik kolm tegurit, sest õpetada võib ainult õpetaja – küps inimene, kes oma teadmusi ja võimeid suudab õpetuslikuks teoks muuta. Et ilma õpilaseta pole õpetust, on iseenesest selge. Samuti ei või puududa õpetusel ka õppeaine, mille valikul mõjuvad õpilase vaimlised omadused, tema arenemine ja üldine elukord.

      “Et õpilase individuaalne vaimuanne ja kalduvus pakutava haridusaine mõõdule ja käsitlusviisile otsustava tähtsusega, on juba käegakatsutav tõde. Tõsine haridus ilmub vaid sääl, kus haridusained on kohanenud vaimuannetega, ainult sääl on meeleldi vastuvõtmine, seesmine omandamine ja muutumine elavaks jõuks.

      Kus haridusained ei kohane vaimuannete ja kalduvustega, sääl tõrgub lapse loomus vastu võtmast, õppimine sünnib tahtmise vastu ja ka tagajärg jääb küsitavaks. Kui keelelis-kirjanduslikkude asjade vastu ei leidu huvi, siis on piinaks pikk, päälesunnitud grammatilis-stiililine ja kirjanduslik õppekursus, nagu seda nõudis vana klassikaline kool. On tuntud, et väljapaistvamad looduseuurijad, tehnikud, leidurid olid halvad õpilased; nad ei saanud selle maitsetki tunda, mida pakkus neile klassikaline kool. Sama nähtus avaneb ka sel juhul, kui puudub and matemaatilis-füüsikalise mõtlemise jaoks.

      Eriteadlased sel või teisel alal tahaksid mõelda: see on võimatu, et inimese loomus võiks lükata tagasi, mida nemad hindavad.

      Nii arvasid seda kaua humanistlikud filoloogid, nii mõtlevad ka praegu veel paljud matemaatikud ja füüsikud: nii tähtsat asja peab igaüks teadma ja nii tähtsate asjade vastu peab igaüks tundma huvi. Sääljuures jääb aga tõsiasjaks: mitte kõik ei suuda kõike. Huvid on mitmeti sihitud ja anded mitmekesiselt jaotatud; on olemas universaalseid talente ja leidub ka hoopis ühekülgseid vaimuandeid. Sellepärast peab siin maksma põhilause: jälgida loodust.

      Samuti peab haridusainet pakkuma individuaalse anni järgi. Liiga vähe ja liiga palju annavad mõlemad puuduliku hariduse. Liiga vähe vaimlises toidus viib alatoitluseni, kiratsemiseni. On kindel, et mõnigi hää and jääb arenematuks sel põhjusel ja et paljud andekad inimesed, iseäranis alamaist kihtidest, selle läbi, et neile ei pakuta vaimlist huvi pärast algõpetuse lõppu, langevad igasugustele eksiteedele ja seesmiselt ja väliselt hukkuvad. Et suurvaim lööb läbi kõigis olukorris, on andestamatu eksiarvamus. Ainult siis on see võimalik, kui suure mõistusliku anniga on seotud tugev tahtejõud. Teisest küljest on liiga palju kasuta, sest see viib inimese sisemisele harimatusele, mida nimetame poolhariduseks.

      Teine moment, millest oleneb hariduskäigu valik ja haridusaine pakkumine, on üldine elukord ja selle läbi esimeses joones määratud kutseline tegevus. Et see moment otsustava tähtsusega, on ka käegakatsutav tõde. Kahelda võib, kas see peab olema nii. Arvame siiski, et peab jaatama seda küsimust. Kus omandatud haridus elukorrale ei vasta, kus haridus ei võimalda jõudude kasutamist, sääl ei ole haridus ta omanikule mitte võit ega õnn ja annab temale vildaka koha elus ja ümbruskonnas, mille tõttu inimene tunneb ennast õnnetuna ja mitte omal kohal. Oleks liiga kõrge idealism kasvatuse ja õpetuse juures põhimõtteliselt eitada inimese seltskondliku olukorra ning tulevase elukoha tähtsust ja muretseda ainult tema hariduse, mitte aga elukutsele ettevalmistuse eest. Sellist tõeliku elu vastu ükskõikset idealismi leidus inimsuse- ja kasvatuse-uuendajatel alles hiljuti. Me võiksime Goethe kui suure ja küpse realisti sõnadele toetuda: “Inimene on kitsendatud oludes sündinud. Lihtsaid ja lähedasi eesmärke võib ta näha ja harjub abinõusid tarvitama, mis tal käepärast. Niipea kui ta läheb kaugemale, ei tea ta, mida ta tahab ja mida ta peab. See on alati õnnetus, kui ta põhjuseks leiab millegi poole püüda, millega ta ennast ei saa siduda korrapärase tegevuse kaudu.” Millalgi ei ole öeldud midagi õigemat.” (Paulsen.)