="cover" target="_blank" rel="nofollow" href="#fb3_img_img_b1a4635cp9147m5a66d8481yaa6f7c455fe6.jpg"/>
Originaali tiitel:
Adam Kay
„This is Going to Hurt: Secret Diaries of a Junior Doctor“
Picador / Pan Macmillan, 2017
Eestikeelne tõlge © Krista Kallis ja Tänapäev AS, 2018
Toimetanud Marje Mändsalu
Kujundanud Virge Ilves
ISBN 978-9949-85-324-3
ISBN 978-9949-85-404-2 (epub)
Trükitud AS Pakett trükikojas
Jamesile
tema kõhkleva toetuse eest
Ja minule endale,
kelleta see raamat poleks olnud võimalik
Austusest oma sõprade ja kolleegide privaatsuse vastu, kes võib-olla ei soovi, et neid ära tuntaks, olen muutnud mitut isiklikku detaili. Patsientide konfidentsiaalsuse hoidmiseks olen muutnud kliinilist informatsiooni, mis võiks aidata inimesi identifitseerida, olen muutnud kuupäevi[1.] ja isikud on anonüümsed[2.].
Ehkki kurat teab, miks – nad ei saa mind enam kutse äravõtmisega ähvardada.
1 Töötasin palju sünnitusosakondades ja inimesed kipuvad meeles pidama kuupäevi, mil nende lapsed sündisid. [ ↵ ]
2 Üldiselt olen kasutanud vähem tähtsate tegelaste nimesid raamatust „Harry Potter”, seega asendanud ühe juriidilise õudusunenäo teisega. [ ↵ ]
SISSEJUHATUS
2010. aastal, pärast kuut aastat väljaõpet ja veel kuut haiglapalatites veedetud aastat loobusin oma tööst nooremarstina. Mu vanemad pole mulle siiani andestanud.
Möödunud aastal teatati mulle General Medical Councilist[1.], et nad kustutavad mu nime meditsiiniregistrist. See polnud just suur ehmatus, kuna ma polnud meditsiiniga tegelenud pool aastakümmet[2.], kuid emotsionaalsel tasandil oli selle elupeatüki sulgemine küllaltki raske.
Samas oli see suurepärane uudis, sest nüüd sain juurde vaba ruumi: tühjendasin kodu vanast paberipahnast karp karbi järel, paberihunt hakkis toimikuid kiiremini kui Jimmy Carri kehastatud raamatupidaja. Üks, mille siiski surmasuust päästsin, oli mu väljaõppe portfoolio. Kõigil arstidel soovitatakse oma kliinilised kogemused üles tähendada, seda tegevust kutsutakse mõtestavaks praktikaks. Esimest korda pärast mitmeid aastaid seda materjali vaadates näis, et mu mõtestamispraktika seisnes minekus haigla puhkeruumi ja kõige, isegi pisinatukenegi huvitavana tundunud päevasündmuse kirjapanekus – nagu olnuks ma mingi meedikust Anne Frank (ainult mu ööbimispaik oli kordades kehvem).
Peale naljaka ja tavapärase, kehaõõnsustes leiduvate loendamatute objektide ja väiklase bürokraatia meenuvad mulle inimvaenulikud töötunnid ning kolossaalne mõju, mida nooremarstiks olemine mu elule avaldas. Nüüd tagasi vaadates tundub see, mida minult oodati, äärmuslik ja ebamõistlik, ent tollal ma lihtsalt aktsepteerisin seda kui osa oma tööst. Oli hetki, mil ma poleks võpatanud selliste sissekannete peale nagu „ujus Islandile naistenõuandlasse” või „pidi täna sööma helikopteri”.
Umbes sel ajal kui mina kõike oma päevikute kaudu uuesti läbi elasin, sattusid praegu ja siin tegutsevad nooremarstid poliitikute tule alla. Paratamatult tundsin, et arstidel on raske oma lugu rääkida (arvatavasti seetõttu, et nad teevad kogu aeg tööd), ja mind pahandas, et avalikkus ei kuule tõtt sellest, mida arstiks olemine tegelikult tähendab. Selle asemel et õlgu kehitada ja tõendusmaterjal ribadeks hakkida, otsustasin tasakaalu mõttes midagi ette võtta.
Ja siin nad siis on: päevikud, mida pidasin riiklikus tervishoiuteenistuses töötades, koos valukohtade ja kõige muuga. Mida tähendab rindejoonel töötamine, selle tagasilöögid mu isiklikus elus ja kuidas ühel kohutaval päeval sai seda kõike minu jaoks liiast. (Vabandust, et juba ette asja ära rikun, ent te ju vaatasite filmi „Titanic”, teades, kuidas seal asjad minema hakkavad.)
Lugemise käigus tulen teile meditsiiniterminoloogia asjus appi ja pakun iga töö olemuse kohta ka veidi konteksti. Erinevalt nooremarstiks olemise kogemusest ei viska ma teid lihtsalt sügavasse vette ega oota, et teate täpselt, mida teete.
1 Üldmeditsiininõukogu. [ ↵ ]
2 2006. aastal tervishoiuministeeriumi läbi viidud uuringus leiti, et avalikkuses valitseb arvamus (üsna mõistlik), et arstidele antakse igal aastal hinnang. Tegelikult võisid arstid sel ajal alates oma eriala omandamise päevast kuni pensionileminekuni üsna muretult töötada, ilma et keegi kontrolliks, kas nad ikka mäletavad veel, kumb süstlaots patsiendi sisse torgata. Pärast Harold Shipmani juhtumit viidi 2012. aastal sisse ümberatesteerimisprotsess, mille alusel nüüd arstide pädevus iga viie aasta tagant ümber hinnatakse. Maanteel oleksite ilmselt ärevil, kui teaksite, et teel on palju sõidukeid, mille läbivaatus toimub ainult iga viie aasta tagant, kuid arvatavasti on see ikka parem kui mitte midagi. [ ↵ ]
1
Resident
Otsus meedikuks hakata sarnaneb põhimõtteliselt oktoobrikuu alguses saadud meiliga, milles teil palutakse valida menüü tööl korraldatava jõulupeo jaoks. Pole kahtlust, et kindla peale minnes valite kanaroa, ja ongi enam kui tõenäoline, et panete sellega täkkesse. Aga mis siis, kui keegi näitab teile päev enne pidu Facebookis hirmsat videot kanavabrikust ja te olete tahtmatult tunnistajaks massilisele nokalõikamisele? Mis siis, kui Morrissey sureb novembris ja austusest tema mälestuse vastu pöörate selja elustiilile, mille senini peaaegu eranditeta liha tarbimisele pühendasite? Mis siis, kui teil tekib eluohtlik allergia eskalopi suhtes? Ja lõppude lõpuks ei tea ju keegi, mida nad tulevikus pärast kuuekümne õhtusöögi nahkapistmist süüa sooviksid.
Iga arst teeb oma karjäärivaliku kuueteistaastasena, kaks aastat varem, kui seadus lubab neil postitada foto oma genitaalidest. Kui hakkate A-taseme eksameid tegema, olete asunud trajektoorile, mis jätkub seni, kuni pensioneerute või surete, ja erinevalt töökoha jõulupeost ei vaheta Janet hankeosakonnast teie kana oma halloumi-varraste vastu – te peate valikuga leppima.
Kuueteistaastaselt on põhjus, miks tahate meditsiinivaldkonnas läbi lüüa, tavaliselt selles, et „mu ema/isa on arst”, „mulle „Holby City” päris meeldib” või „tahan leida ravi vähi vastu”. Esimene ja teine põhjus on naeruväärsed ning kolmas oleks täiesti arusaadav – ehk küll veidi pidulik –, kui poleks mitte asjaolu, et sellega tegelevad teadlased, aga mitte arstid. Pealegi oleks selleealise inimese sõnast kinnivõtmine veidi ebaõiglane, võrdne sellega, kui teie viieaastasena tehtud pilti „Soovin saada astronaudiks” peetaks seaduslikult siduvaks dokumendiks.
Mina ise ei mäleta, et meditsiin oleks kunagi olnud minu aktiivne karjäärivalik, pigem oli see nagu vaikiv tagapõhi mu elule – marimba helin mobiilis, mäestikupilt arvutiekraani taustaks. Kasvasin juudi perekonnas (ehkki juudid peamiselt toidu pärast); käisin koolis, mis oli oma olemuselt vorstivabrik, mõeldud vorpima meedikuid, advokaate ja valitsuse liikmeid; ning mu isa oli arst. Kõik märgid osutasid selle valiku suunas.
Kuna meditsiiniõppeasutustesse on suur tung, kandidaate on kümme korda rohkem kui kohti, siis tuleb kõiki kandidaate intervjueerida ning ainult need, kes praadimisel end kõige paremast küljest näitavad, saavad koha. Kuna eeldatakse, et kõigil kandideerijatel on ainult parimad hinded, võtavad ülikoolid otsustamisel aluseks mitteakadeemilised kriteeriumid. See on muidugi mõistlik: arst peab olema tööks psüühiliselt sobiv – võimeline kohutava surve all vastu võtma otsuseid, võimeline teatama muretsevatele sugulastele halba uudist, võimeline tegelema iga päev surmaga. Neil peab olema midagi, mida ei saa meelde jätta ega hinnata: suurepärasel arstil peab olema hiiglaslik süda ja laienenud aort, mille kaudu ringleb tohutu kaastunde ja inimliku headuse järv.
Vähemalt niimoodi te mõtlete. Tegelikult ei hooli meditsiiniõppeasutused sellest kõigest mitte kõige vähematki. Nad ei kontrolli isegi seda, kas te vere nägemist talute. Selle asemel keskenduvad nad õppevälisele tegevusele. Nende ideaalne tudeng