ragbimängijana. Paistis silma pikamaajooksus, viimasel kooliaastal oli kergejõustikumeeskonna asekapten.” Selline kirjeldus käib kellegi doktor H. Shipmani kohta, seega pole vist tegu kõige usaldusväärsema süsteemiga.
Londonis asuv Imperial College oli veendunud, et mu saavutused kaheksanda astme klaveri- ja saksofonimängus koos poolpiduste teatriarvustustega koolilehes tagavad mulle perfektse ettevalmistuse eluks palatites, seega panin 1998. aastal oma kompsud kokku ja asusin reetlikule üheksakilomeetrisele teekonnale Dulwichist South-Kensingtoni.
Nagu võite ette kujutada, on inimkeha anatoomia ja füsioloogia iga üksikasja, lisaks veel selle iga võimaliku talitlushäire selgeksõppimine üsna hiigelsuur ettevõtmine. Ent kõrvus undav teadmine, et ühel päeval saab minust doktor – selline suur asi, et saad sõna otseses mõttes muuta oma nime nagu superkangelane või rahvusvaheline kurjategija – tõukas mind nende kuue pika aasta jooksul eesmärgi suunas.
Ja seal ma siis olin, valmis nooremarst[1.]. Oleksin võinud edasi minna telemängu „Mastermind” ja spetsialiseeruda teemale „inimkeha”. Igaüks oleks kodus teleri juures karjunud, et minu valitu on liialt suur ja laiaulatuslik, et oleksin pidanud valima midagi sellist nagu ateroskleroos või paistetused, kuid neil poleks olnud õigus. Ma oleksin teinud puhta töö.
Lõpuks oli aeg kõigi nende ammendavate teadmistega relvastatuna astuda palatisse ja rakendada teooria praktikasse. Kevad poleks kuidagi saanud ootusrikkam olla. Seega oli mulle üsna suur löök, kui avastasin, et olin veetnud meditsiiniõppeasutuses veerandi oma elust, kuid see polnud mind sugugi ette valmistanud Jekylli ja Hyde’i laadi eksistentsiks.
Päevasel ajal oli võimalik tööga toime tulla, ehkki see oli vaimselt nüristav ja hulluks ajavalt aeganõudev. Igal hommikul ilmute palatiringkäigule, kus kogu arstide meeskond igast patsiendist mööda longib. Teie tolknete sabas nagu hüpnotiseeritud pardipoeg, pea hoolival kombel küljele kallutatud, ja märgite üles iga vanema kolleegi poolt kuuldavale toodud sõna – panna aeg kinni magnetresonantstomograafia protseduuriks, saata reumatoloogiasse, korraldada elektrokardiogrammi tegemine. Seejärel veedate ülejäänud tööpäeva (lisaks üldiselt veel neli tundi, mille eest keegi teile ei maksa) neid kümneid, teinekord sadu ülesandeid täites – täidate dokumente, helistate. Suurel määral olete isiklik assistent uhkema ametinimetuse varjus. Tegelikult mitte see, milleks nii suurt vaeva nähes end ette valmistasin, aga mis siis ikka.
Öised vahetused aga lasid Dantel paista Disneyna – see oli vaibumatu luupainaja, mis pani mind kahetsema mõtteid, et mu haridus ei leia rakendust. Öösel antakse nooremarstile väike seadeldis, mida armsalt piipariks kutsutakse, ning pannakse ta vastutama iga haiglas viibiva patsiendi eest. Kogu selle kuradi hulga eest. Öine vanemresident ja raviarst on A&Es[2.], kus vaatavad patsiente üle ja võtavad neid vastu, sellal kui teie olete palatites ja juhite üksi laeva. Laeva, mis on tohutu suur ja kus on tuli lahti, kusjuures keegi pole teile kunagi navigeerimist õpetanud. Olete saanud väljaõppe, kuidas uurida patsiendi südame-veresoonkonna süsteemi, teate pärgarterite füsioloogiat, kuid isegi kui tunnete igat infarkti märki ja sümptomit, on esimest korda sellega toimetulek väga teistmoodi.
Teid kutsutakse ühte palatisse teise järel, teid kutsub üks meditsiiniõde teise järel, üks hädaolukord järgneb teisele – lõppu pole, see kestab terve öö. Teie vanemad kolleegid võtavad A&E-s vastu patsiente, kel on spetsiifiline probleem, nagu kopsupõletik või jalaluumurd. Teie patsientidel on sarnased hädaolukorrad, kuid nad on hospitaliseeritud, mis tähendab, et juba alguses oli nendega midagi tõsist lahti. See on nagu burger, mille ise kokku panete ja millel sümptomite kiht paikneb haigusseisundite kihil, mis paikneb haiguste kihil: te näete kopsupõletikuga patsienti, kes võeti sisse maksaprobleemide tõttu, või siis patsienti, kes murdis jalaluu järjekordse epilepsiahoo ajal voodist kukkudes. Teie olete mobiilne, põhiliselt väljaõppeta jäänud A&E ühemeheline osakond, kes upub oma kehavedelikesse (isegi mitte nendesse, millest lõbu tunda), vaadates üle lõputut voogu muret tekitavalt haigeid patsiente, kelle eest kaksteist tundi varem hoolitses terve arstide meeskond. Äkitselt igatsete administraatori kuueteisttunniste kohustuste järele (või siis ideaalis mingi kompromisstöö järele, mis poleks üle teie võimete ega jääks neist ka allapoole).
Üle ei jää muud kui põhja vajuda või ujuda ja teil tuleb ujuma õppida, kuna muidu vajub koos teiega põhja tonni jagu patsiente. Tegelikult leidsin kõik selle olevat perversselt meelierutava. Kindlasti oli tegu raske tööga, kindla peale olid töötunnid ebainimlikkuse piiril ja kindla peale nägin asju, mis on mu võrkkestale tänase päevani haavu jätnud, ent nüüd võin öelda, et ma olin arst.
Teisipäev, 3. august 2004
Esimene päev. H.[3.] on valmistanud mulle kaasa eine. Mul on uus stetoskoop[4.], uus särk ja uus meiliaadress: [email protected]. Hea on teada, et mis tahes täna ka ei juhtuks, ei saa keegi mind süüdistada, et olen haiglas kõige ebapädevam. Ja isegi kui olen, võin ajada selle Atomi kaela.
Naudin seda lugu, mis peaks pärastpoole õllekas tutvumispinge maha võtma, ent minu anekdoot jääb üsnagi mu sõbra Amanda oma varju. Amanda perekonnanimi on Saunders-Vest. Nad kirjutasid välja tema nime sidekriipsu, mistõttu aadress näeb välja [email protected] (ingl hyphen – sidekriips; tõlkija märkus).
Kolmapäev, 18. august 2004
Patsient O. M. on 70-aastane pensionärist küttetööstusinsener Stoke-on-Trentist. Kuid täna õhtul on ta ebaveenva aktzendiga ekztzentriline Zaksa professor. Tegelikult mitte ainult täna õhtul, vaid täna hommikul, täna pärastlõunal ja igal ta vastuvõtupäeval ning seda dementsuse tõttu, mida raskendab kusejuha infektsioon[5.].
Professor O. M-i lemmiktegevus on palatiringkäigul liikuda kõigi järel, haigekittel tagurpidi seljas nagu valge arstikittel (pluss või miinus aluspesu, et oleks näha veidi hommikust bratwurst’i) ja alati, kui arst midagi ütleb, panustada omalt poolt hüüatustega „Jah!” „Zee on õige!”, ajuti lisades ka „Geeniuz!”
Konsultandi ja raviarsti ringkäikudel talutan ta otsekohe voodisse tagasi ning hoolitsen selle eest, et õed hoiaksid teda seal paar tundi kinni. Oma isiklikel ringkäikudel lasen tal pisut mulle järgneda. Ega ma eriti ei tea, mida teen, ja mul puudub sügav kindlustunne isegi siis, kui tean, seega on tegelikult üsna suureks abiks lasta enda taga oleval ergutuskoori ajast ja arust sakslasest liikmel aeg-ajalt hüüatada „Zee on hiilgaf!”
Täna tegi ta minu kõrvale põrandale hunniku, seega pidin ta kurvastusega aktiivsest teenistuskohustuste täitmisest eemaldama.
Esmaspäev, 30. august 2004
Kõik selle, mis vabast ajast puudu tuleb, teeme kuhjaga tasa, rääkides lugusid patsientidest. Täna vahetasime lõuna ajal messis[6.] meile räägitud lugusid mõttetutest sümptomitest. Mõne viimase nädala jooksul oleme näinud sügelevate hammastega patsiente, kohanud äkilist kuulmise paranemist ning valu käsivarres urineerimise ajal. Iga lugu saadab viisakas naerurõkatus nagu kohaliku prominendi kõnet lõpuaktusel. Igaüks laua ääres räägib oma versiooni tondilugudest laagrilõkke ääres, kuni on Seamuse kord. Ta räägib meile, et nägi täna hommikul A&E-s kedagi, kes arvas, et tal higistab vaid pool nägu.
Ta nõjatub tahapoole, oodates, et kõik surevad naeru kätte, ent valitseb vaikus. Kuni peaaegu kõik hakkavad rääkima: „Nii et Horneri sündroom, seega?” Ta pole sellest kunagi kuulnud, eriti mitte faktist, et tõenäoliselt osutab see kopsukasvajale. Seamus tõmbab oma tooli tagasi kõrvulukustava kriiksuga ja tormab helistama, et saada patsient osakonda tagasi. Mina teen tema Twixile lõpu peale.
Reede, 10. september 2004
Märkan, et palatis on iga patsiendi ravikaardile märgitud pulsiks kuuskümmend, seega jälgin vargsi assistendi mõõtmisviisi. Ta katsub patsiendi pulssi, vaatab seejärel oma kella ja loendab hoolikalt sekundite arvu minutis.
Pühapäev, 17. oktoober 2004
Pean end pisut kiitma, et ei sattunud paanikasse, kui patsiendil, kellele ma palatis ülevaatust tegin, hakkas suust nagu voolikust