enne, kui jõudsin midagi muud korda saata, mis oli hea, kuna selleks ajaks olid mu ideed otsa saanud. Kas hakata otsima patsiendi sulgemiskraani? Või toppida talle kurku suur hulk majapidamispaberit? Lisada sinna veidi basiilikut ja kuulutada see gazpacho’ks?
Hugo diagnoosis söögitoru varikoosi[8.] – mis tundus mõistlik, sest patsient meenutas Homer Simpsonit varastest seeriatest, kus värvikontrast oli palju äärmuslikum ja kõik nägid välja nagu koopajoonised – ja püüab verejooksu ohjata Senstackeni toruga[9.]. Kui patsient vehkles, püüdes sellele kohutavale kõrist alla minevale asjale vastu hakata, purskas verejugasid kõikjale – minule, Hugole, seintele, kardinatele, lakke. Tegu oli nagu eriti avangardse episoodiga saatest „Kodu kauniks”. Heli, mis seda kõike saatis, oli asja juures kõige hullem. Iga hingetõmbega, mis vaene mees tegi, oli kuulda, kuidas veri imbus teda lämmatades alla kopsudesse.
Selleks ajaks, kui toru sisse saab, on verejooks lakanud. Alati verejooks viimaks lõpeb, aga sel korral toimus see kõige kurvemal põhjusel. Hugo kuulutab patsiendi surnuks, paneb selle kirja ja palub õel kadunu perekonda teavitada. Koorin maha oma verest läbiimbunud riided ning vaikides vahetame need ülejäänud vahetuse ajaks kirurgiriiete vastu. No nii, esimene surm, mille tunnistajaks olen kunagi olnud, ja see oli igas mõttes nii kohutav, kui olla saab. Selles polnud midagi romantilist või ilusat. See heli. Hugo viib mu välja sigaretti tõmbama – pärast toimunut on seda meile mõlemale hädasti vaja. Ja ma polnud kunagi varem suitsetanud.
Teisipäev, 9. november 2004
Kell kolm öösel äratab piipar mind mu esimesest pooletunnisest tukastusest kolme vahetuse jooksul selleks, et kirjutada välja unerohi patsiendile, kelle uni on ilmselt palju tähtsam kui minu uni. Mu võimed on suuremad, kui aimasin – palatisse jõudnud, leian patsiendi juba magamas.
Reede, 12. november 2004
Patsiendi vereproovi tulemus näitab, et tema vere hüübimisvõime on teadmata põhjustel üle igasuguse piiri. Lõpuks lahendab Hugo mõistatuse. Naine on ärevuse vastu tarbinud tervisepoest ostetud naistepuna kapsleid. Hugo selgitab talle (ja kui aus olla, siis ka mulle), et see mõjutab varfariini ainevahetust ja vere hüübimine normaliseerub arvatavasti siis, kui ta lõpetab nende tarbimise. Naine on rabatud. „Arvasin, et see on vaid taimne – kuidas saab see nii halvasti mõjuda?”
Kuuldes sõnu „vaid taimne” tundub ruumi temperatuur mitu kraadi jahedamaks tõmbuvat ning Hugo hoiab vaevu tagasi tüdinud ohet. Tegu pole kindlasti mitte esimese vaidlusega sel teemal.
„Aprikoosikivid sisaldavad tsüaniidi,” vastab ta kiretult. „Rohelise kärbseseene sööjaist viiskümmend protsenti riskib surmaga. Looduslik ei võrdu ohutuga. Minu aias on taim, mille all kümme minutit istumist põhjustab surma.” See mõjub, naine viskab tabletid prügikasti.
Hiljem kolonoskoopia ajal küsin Hugolt, mis taimega on tegu.
„Vesiroosiga.”
Esmaspäev, 6. detsember 2004
Kõikidel haigla nooremarstidel on palutud allkirjastada dokument, millega loobutakse Euroopa tööaja direktiivist[10.], kuna meie lepingud on sellele mittevastavad. Sel nädalal olen näinud H-d vähem kui kaks tundi ning olen tööd teinud ühtekokku 97 tundi. Mittevastav on vähe öeldud. Minu leping on võtnud direktiivi, lohistanud ta südaöösel ja karjuvana voodist välja ja piinab teda.
Neljapäev, 20. jaanuar 2005
Kallis narkodiilerist persevest!
Mõne viimase öö jooksul oleme pidanud vastu võtma kolm noort meest ja naist – kõik tühjad nagu kestad, kokku varisenud põhiliselt madala vererõhu tõttu, nende elektrolüütide [11.] arv oli täiesti perse keeratud. Ainus, mis neid indiviide ühendab, on nende hiljutine kokaiini tarvitamine. Kuid südameatakkide ja nina vaheseina kahanemise ohust hoolimata kokaiin inimestel selliseid tagajärgi ei põhjusta. Olen üsna kindel, et siin on tegemist asjaoluga – ja selle eest soovin Nobeli auhinda või vähemalt tiitlit „Suurbritannia tunneb uhkust” –, et olete oma tagavara kasvatanud vanaema frusemiid i [12.] abil
Kui kõrvale jätta fakt, et te raiskate mu õhtuid ja minu osakonna voodeid, tundub teie klientide hospitaliseerimine üsna kohutava äripraktikana. Olge lahked, kasutage kriiti nagu kõik teised.
Austusega teie doktor Adam Kay.
Esmaspäev, 31. jaanuar 2005
Täna öösel päästsin inimelu. Piipar kutsus mind kuuekümne kaheksa aastase patsiendi juurde, kes oli surmale nii lähedal, kui see on üldse võimalik – ta oli juba kella helistanud ja kiikas läbi mattklaasi vikatimehe esikusse. Tema vere hapnikuküllastus[13.] oli seitsekümmend kolm protsenti – kahtlustan, et kui müügiautomaat poleks rikkis olnud ja ma oleksin ostnud Snickersi, nagu kavatsesin, oleks olnud juba liiga hilja.
Mul polnud isegi paari sekundit, et lasta peast läbi olukorra lahendamise punktid – hakkasin lihtsalt tegutsema autopiloodil, mille olemasolu ma enda juures ei teadnudki. Hapnik peale, veenist sisse, veretestid, veregaasid, diureetikumid, kateeter. Ta hakkas peaaegu kohe virguma, benji-köis tõmbas ta betoonist millimeetri võrra kõrgemal õhku tagasi. Vabandust, Surm – tänasel pidulikul õhtusöögil jääb sul üks külaline puudu. Hugo saabumise ajaks tundsin end juba tõelise Supermanina.
Veider tunne on, et oma viiekuulise arstikarjääri jooksul on see esimene kord, kui olen tegelikult kellegi elu päästnud. Kõik inimesed väljaspool kujutavad ette, et me uitame palatites ringi, sooritades tavalisi kangelaslikke tegusid – isegi mina arvasin nii, kui tööd alustasin. Tõde seisneb selles, et ehkki iga päev päästetakse haiglapalatites kümneid, võib-olla sadu elusid, toimub see iga kord palju rahulikumalt, meeskonnapõhiselt. See pole mitte niivõrd ühe arsti toiming, kuivõrd mõistliku plaani rakendamine, millega on ametis mis tahes hulk kolleege, kes jälgivad igas faasis, kas patsiendil hakkab parem, ja kui seda ei juhtu, siis muudavad plaani.
Ent mõnikord jääb see tõesti ühe inimese teha ja täna olin see inimene esimest korda mina. Hugo tundub olevat rõõmus või vähemalt nii rõõmus, kui ta olla suudab: „No nii, andsid talle veel paar nädalat siin maamuna peal.” No kuulge – superkangelane on ju kiituse ära teeninud.
Esmaspäev, 7. veebruar 2005
Üleminek kirurgiaosakonda[14.] andis mulle kõige esimese kogemuse vigastusest, mille puhul nahk oli ära rebitud.[15.]
Patsient W. M. oli kaheksateistaastane ning käis sõpradega väljas lõbutsemas. Pärast pubi sulgemist leidis ta end tantsimas bussi ootejaama katusel, kust otsustas maa peale naasta käepärast olnud lambiposti abil – nagu tuletõrjujad depoos. Ta hüppas lambipostile ja libises koaala kombel alla. Õnnetuseks alahindas ta lambiposti tekstuuri – see polnud sile sõit, mida ta ootas, vaid hõõruv, piinarikas mahatulek mööda mügarlikku pinda. Seetõttu saabus ta A&E-sse mõlema peopesa ränkade marrastustega, peeniselt oli nahk täiesti maas.
Olen uroloogiaosakonnas veedetud lühikese aja jooksul (ja ka mujal) näinud palju peeniseid, ent see oli eales nähtuist kaugelt kõige hullem. Väärinuks rosetti, kui ainult oleks olnud koht, kuhu see kinnitada. Viis sentimeetrit kusitit, mis kaetud õhukese verise säsikihiga, kokku võib-olla poolesentimeetrise läbimõõduga. See meenutas anuma põhja kinni jäänud spagetijäänust tomatikastmes. Pole ehk üllatav, et W. M. oli endast väljas. Tema mure muutus ainult hullemaks, kui ta küsis, kas peenisele on võimalik nahk uuesti peale saada. Konsultant härra Binns selgitas rahulikult, et see nahk katab nüüd ühtlaselt Londoni lääneosas asuvat kahe- ja poolemeetrist lambiposti.
Esmaspäev, 21. veebruar 2005
Patsienti pärast laparoskoopiat[16.] haiglast välja saates kirjutan talle kaheks nädalaks töövõimetuslehe. Naine pakub mulle kümnekat, et vabastaksin ta töölt kuuks ajaks. Naeran, kuid temal on tõsi taga ja ta suurendab pakkumist viieteistkümne naelani. Pakun, et kui ta ei tunne end kahe nädala pärast nii hästi, et tööle minna, siis peaks ta oma