See teeb haiget. Adam Kay

võiks öelda, pole veel lesk seni, kuni mina pole mehe surma ametlikult teatavaks teinud. Loodus võib kogu raske töö enda kanda võtta, aga dokumendi allkirjastamiseks on teil ikka mind vaja.

      Avaldan patsiendi naisele kaastunnet ja teen ettepaneku, et seni, kuni ma mõne formaalsusega tegelen, võiks ta oodata väljas, ent ta ütleb, et parema meelega ta jääks. Ma ei tea, miks, kuid arvan, et tema ise ka ei tea. Võib-olla on iga mehe juures viibitud hetk talle tähtis, isegi kui mees enam meiega pole, või ehk soovib naine kontrollida, ega ma pole üks nendest ajalehes Mail kirjeldatud arstidest, kes võtavad surnutega ette kirjeldamatuid asju. Igatahes seab ta end sisse esimeses reas, meeldigu see mulle või mitte.

      Varem olen surnuks kuulutanud kolm inimest, ent see on esimene kord, kui mul on kohustuslik publik. Mul on tunne, et peaksin pakkuma suupisteid. Päris kindlasti ei saa ta aru, kui pingeline, vaikne ja pikaleveniv tuleb selle õhtu etendus – rohkem Pinteri kui kõrbekuninganna Priscilla laadis.

      Kinnitan patsiendi isiku haigla randmepaela järgi, kontrollin visuaalselt hingamist, kontrollin, ega sõnalistele või füüsilistele stiimulitele ei järgne mingit reaktsiooni. Katsun pulssi unearterilt, kontrollin taskulambiga, kas pupillid on fikseerunud ja laienenud. Vaatan kella ja kuulan kaks minutit stetoskoobiga südametoone. Seejärel kuulan veel kolm minutit kopsutoone. Ülepingutus tundub siinkohal sobimatu sõna, kuid viis minutit on erakordselt pikk aeg, kui seisate liikumatult särava valguse käes, stetoskoop surutud kahtlemata surnud mehe rinnale, ja teid jälgib tema leinav naine. See on põhjus, miks me püüame nad selleks protseduuriks toast välja saada.

      Saan aru, miks me aega varume, et kindlad olla – leping surmaga võib jääda katki.^[20.] Peaaegu-lesk küsib ikka ja jälle, kas minuga on kõik korras. Ma ei tea, kas ta arvab, et olen liiga endast väljas, et liigutada, või olen äsja unustanud, mida surnuks kuulutamise juures järgmisena teha, kuid iga kord, kui ta midagi ütleb, hüppan üles nagu … noh, nagu arst, kes kuuleb laiba rindkeret kuulates hääli.

      Kui ma lõpuks end laest alla koorin ja rahunen, kinnitan talle kurba uudist ja panen oma leiud kirja. Kindla peale olid need viis minutit agoonia, aga kui kogu sel meditsiinivärgil sussid püsti on, siis eraldavad mind elusa kuju tööotsast Covent Gardenis ainult purk hõbedast värvi ja vana kast.

      Teisipäev, 5. juuli 2005

      Püüan 70-aastase daami alkoholitarvitamise kohta selgust saada, et siis andmed kirja panna. Olen teinud kindlaks, et tema probleemiks on vein.

      Mina: „Kas te ütleksite, kui palju veini te päevas joote?”

      Patsient: „Heal päeval oma kolm pudelit.”

      Mina: „No nii … Aga halval päeval?”

      Patsient: „Halval päeval saan hakkama ainult ühega.”

      Neljapäev, 7. juuli 2005

      Kogu Londonis on toimunud terroristide metsikused, teatatakse ühest suuremast juhtumist ja kõik arstid on kohustatud ilmuma A&E-sse.

      Minu ülesanne on käia läbi kirurgiaosakond ja lasta koju iga patsient, kelle elu või jäse pole otseselt ohus, et teha ruumi saabuvatele pommiohvritele. Olen nagu stetoskoobiga lumesahk – kinga saab igaüks, kes suudab jõuda sõna „simuleerija” kolmanda silbini, ilma et minestaks või verd köhiks. Sain lahti sadadest voodeid blokeerinud idikatest.

      Kolmapäev, 13. juuli 2005

      Haigla ei võtnud vastu ühtegi vigastatut ning kuna mul pole patsiente, pole ma tegelikult nädal otsa tööd teinud.

      Laupäev, 23. juuli 2005

      Sel nädalalõpul on mu parima sõbra Roni poissmeesteõhtu ja vaid neli tundi varem tuli mul sellest ära öelda. Mu nördimusel on miljon põhjust, alates faktist, et valik sai osaks vähestele sõpradele ning meid on kõigest kaheksa, kuni isiklike spordisärkideni, ja nüüdseks mittevõrdse mängijate arvuga paintball’i meeskondadeni ning asjaoluni, et kulutasin sellele kõigele nelisada kuradima naela.

      Tegelikult pidin sel ajal tööl olema, kuid korraldasin neljakordse vahetuse (A. teeb minu vahetuse, B. teeb A. vahetuse, C. teeb B. vahetuse ja mina teen C. vahetuse) – seega oli asi algusest saati veidi ebakindel nagu majaost suures ketis. Aga nüüd on C-l (keda olen vist korra varem kohanud) tõelised või kujuteldavad probleemid ühe oma tõelise või kujuteldava lapsega, seega olen nüüd siin palatis, selle asemel et tekiilast purju kaaninuna end läbipaistvas pallis ringi veeretada.

      Mittemeedikud^[21.] näevad vaeva arusaamisega, et tegelikult ei aita selliste asjade puhul pikk etteteatamisaeg: teadmine millestki enam kui kaks kuud varem tähendab, et meie graafik pole veel paika pandud. Tellin pudeli viskit, mida ma ei saa endale lubada – kuulen suisa Elton Johni lausumas: „Pidage nüüd, ärge hulluks minge” – ja korraldan selle saatmise Roni korterisse tema kojujõudmise ajaks koos mu lömitavate vabandustega. Kahe nädala jooksul teeme poissmeestepeo postskriptumi vaid meie kahe jaoks – pärast seda, kui minu öövalved on lõppenud ja pärast kolme asendusvahetust, mis ma endale kinni panin, et katta kulud selleks nädalavahetuseks, millest nüüd ilma jäin.

      Reede, 29. juuli 2005

      Veedan terve öövahetuse tundega, et mu laevakerre pahiseb vett ja ainus käepärane asi selle väljakühveldamiseks on Sylvanian Family kaisujänese kontaktläätsed.

      Iga väljakutse tulekahju kustutamine võtab vähemalt viisteist minutit ning uuest leegist teatatakse mulle iga viie minuti tagant, seega arved päris ei klapi. Mu vanemresident ja raviarst on ametis rahvast tulvil A&E-s, seega tegelen esmajoones haigetega, kes hääle põhjal otsustades tunduvad kõige haigemad, ja ohjan kõigil muudel põhjustel mulle helistavate õdede ootusi.

      „Mul on tõesti kahju, ent mul on terve hulk patsiente, kellega on palju kiirem,” ütlen. „Realistlikult võib see võtta kuus tundi.” Mõned saavad aru, aga mõned reageerivad, nagu oleksin öelnud: „Tõmmake uttu, mul on just pooleli „Ally McBeali” maraton.” Jooksen rinnavalu juurest sepsise juurde, sealt atriaalfibrillatsiooni juurde ning edasi astmahoo juurde – teen seda kogu öö, nagu oleks mul käsil meditsiiniline kümnevõistlus, ja kuidagimoodi õnnestub kõigil ellu jääda.

      Kell kaheksa hommikul helistab mulle üks öösel töötanud õdedest ja ütleb, et täna öösel olin tõeliselt tubli ning et tema arvates olen hea väike doktor. Olen valmis mööda vaatama faktist, et „hea väike doktor” kõlab kangesti mõne Enid Blytoni (Inglise lastekirjanik; toim) tegelase moodi, kuna olen üsna kindel, et minu kvalifitseerumisest alates on tegemist esimese korraga, kui olen midagi komplimenditaolist kuulnud. Tegelikult ma ei tea, mida öelda, kuid saan kogeldes tänamisega hakkama. Segaduses ütlen kogemata: „Armastan sind, nägemiseni.” Osalt on see tingitud mu kurnatusest, osalt lühisest minu peas, sest tavaliselt on H. ainus inimene, kes mulle midagi kena ütleb, ja osalt sellest, et ma tõesti armastasin tol hetkel seda õde, kes niimoodi ütles.