14. märts 2005
Olen H. ja mõne sõbraga väljas õhtustamas – oleme pitsarestoranis, kus on avatud müür, liiga palju neooni, menüüd lõikelaudadel, tellimissüsteem on põhjusetult keeruline ning teenindav personal puudub peaaegu täielikult. Teile antakse seade, mis piiksub ja vibreerib, kui teie tellimus on valmis, mispeale te lohistate end üle osavalt sobimatutest keraamilistest plaatidest kokkupandud põranda, et võtta oma pitsa ükskõikselt teenindajalt, kes istub seal ohutult teadmises, et keegi ei küsi kunagi tagasi kahtteist ja poolt protsenti teenindustasu, mis on arve sees – isegi siis, kui keegi teid tegelikult ei teeninda.
Seade hakkab tööle ja mina ütlen „oh jumal” ning hüppan vaistlikult üles. Asi pole selles, nagu oleksin oma Fiorentina-pitsast eriti elevil – sel neetud asjandusel on täpselt sama helikõrgus ja kõla kui mu haiglapiiparil. H. mõõdab mu pulssi, see on üheksakümmend viis. Töö on mulle tõenäoliselt tekitanud PTSH-i (posttraumaatiline stressihäire; tõlkija märkus).
Pühapäev, 20. märts 2005
Halbade uudiste teatamine on midagi enamat, kui „kardan, et tegu on vähiga” ja „tegime kõik, mis suutsime”. Miski ei saa teid ette valmistada, kuidas selgitada patsiendi tütrele tema nõrga vanaldase isaga öösel juhtunud üsna häirivat lugu.
Pidin talle rääkima, et tema isa kõrval asuvas voodis lebav patsient sattus möödunud ööl äärmiselt suurde ärevusse ja segadusse. Et ta pidas tema isa oma naiseks. Et selleks ajaks, kui õed mürglit kuulsid ja kohale jõudsid, oli õnnetuseks juba liiga hilja ning see patsient istus tema isa otsas ja oli ejakuleerinud talle näkku.
„Vähemalt ei läinud … asi sellest kaugemale,” ütles tütar, näidates üles maailmaklassi asja helgema külje nägemises.
Esmaspäev, 11. aprill 2005
Pean lõhkenud pimesoole tõttu viima kümneaastase A&E-st otse operatsioonituppa. Colin, võluv registraator, on mures emmega meisterlikult toime tulnud – selgitanud talle kõike, mis toimub ta poja kõhukeses, mida me probleemi lahendamiseks ette võtame, kui kaua selleks aega kulub, millal laps koju lubatakse. Püüan tema meetodi meelde jätta. See seisneb emale õige koguse rääkimises – teda tuleb informeerida, aga mitte ärevusse ajada – ja kõike tuleb teha õigel tasemel, mitte liialt arstide žargooni kasutades, samas mitte iialgi patroneerivalt. Ennekõike tuleb olla professionaalne ja lahke.
Sekundi pealt muutub ema näoilme vähem ärevaks ja tunnen, kuidas mure tema kehast lahkub kui halb vaim või lõksu püütud tuul. Aeg on laps üles viia, seega noogutab Colin emale ja ütleb: „Üks kiire musi, enne kui ta operatsiooniruumi läheb?” Naine küünitab ettepoole ja annab Colinile põsemusi. Tema rõõm ja uhkus veeretatakse minema, poisi enda põsk, kurb küll, on kuiv.
Teisipäev, 31. mai 2005
Kolm ööd tagasi võtsin vastu patsient M. J-i, viiekümnendates aastates kodutu tüübi, kel oli krooniline pankreatiit. See oli minu töötamise algusest kolmas kord, mil me ta kroonilise pankreatiidiga vastu võtsime. Andsime talle valuvaigistit ja alustasime intravenoossete vedelike manustamist. Ta oli ärritunud ja õnnetu.
„Saate endale vähemalt mõneks ööks sooja voodi,” ütlesin.
„Nalja teete või?” vastas ta. „Saan siit endale neetud MRSA (metitsilliinile resistentne stafülokoki bakter; tõlkija märkus).” See juba tähendab midagi, kui haiglast väljaspool asuvatel tänavatel on puhtuse koha pealt parem reputatsioon kui haiglakoridoridel.
Mulle ei meeldi jutlusi pidada, kuid olen arst ja see, et ma ei soovi tema surma, oleks juba nagu tööjuhendis kirjas, seega meenutasin, et ta on siin alkoholi tarvitamise tõttu[17.], ja isegi kui ma ei suuda teda veenda joomist jätma (ei suuda), võiksin vähemalt paluda tal alkoholist hoiduda seniks, kuni ta haiglast välja saadame, kuna sellest oleks tõesti abi. Sel korral oleks tõesti kasulik, kui ta jätaks alkogeeli dosaatori rahule.
Ta taganes minust nõnda, nagu oleksin teda süüdistanud kaksikutevahelises verepilastamises, öeldes, et muidugi ei tee ta seda ealeski – hiljuti on nad retsepti muutnud ja nüüd on sel tõsiselt kibe maitse. Siis tõmbas ta mu endale lähemale ja sosistas mulle kõrva, et selles haiglas on kõige otstarbekam imeda mõnd antiseptilist lappi, seejärel koputas mulle vandeseltslaslikult käsivarrele, nagu teataks, et „see on minu kulul”. Täna öösel laskis ta end „koju” saata, kuid kahtlemata on ta saabuvatel nädalatel jälle meiega.
Traditsiooni kohaselt tähistan meie öiste vahetuste jada lõppu oma vanemresidendiga ja läheme Vingt-Quatre’i restorani suurele hommikueinele pudeli valge veiniga. Öövahetused on olemuslikult ülejäänud riigist erinevad ajavööndid, seega isegi kell üheksa hommikul ei saa seda veini kuidagi pidada ergutavaks – tegelikult on see unepitsike. Kui uuesti klaasid täidan, koputatakse aknale. See on M. J., kes möirgab naerust, enne kui heidab mulle oma parima ma-teadsin-seda! pilgu. Otsustan, et järgmisel korral istun aknast kaugemale. Või siis imen riietuskabiinis kähku mõnd alkoholiga immutatud lappi.
Pühapäev, 5. juuni 2005
Oleks ebaõiglane nimetada iga ortopeediakirurgi konte murdvaks neandertallaseks lihtsalt sel põhjusel, et üheksakümne üheksa protsendi selle elukutse esindajate puhul see kehtiks, ent minu süda tundub küll saapasäärde vajuvat iga öise piibitamise peale, mis mind nende hoolealuste palatisse kutsub.
Sel nädalalõpul olen vaadanud üle kaks nende patsienti. Eile oli tegu mehega, kes pärast #NOF[18.] operatsiooni kannatas atriaalse fibrillatsiooni[19.] käes. Märkan haiglasse vastuvõtmisel tehtud elektrokardiogrammist, et tal oli AF juba siis – fakt, mille teda vastu võtnud meeskond täiesti kahe silma vahele jättis, ehkki see peaaegu kindlasti oleks seletanud, miks ta Debenhamni kaubamajas üleüldse põrandale pikali kukkus. Mul on tunne, nagu annaksin ortopeediaosakonnas tundi, mille teema on „Mõnikord kukuvad inimesed põhjusega”.
Täna palutakse mul üle vaadata kahekümneaastane patsient, kelle vereproovid näitavad neerude ebanormaalset toimimist. Patsiendi mõlemad käsivarred on üleni kipsis nagu „Scooby Doo” võrukaelal. Vedelikke talle sisse ei tilgutata ja voodi kõrval lauakesel on puutumata veeklaas, mida – olen kindel, et ilmatu suurest tahtmisest hoolimata – lihtsad füüsikaseadused pole tal viimasel paaril päeval lasknud puudutada. Määran patsiendile introvenoossed vedelikud, ehkki hoopis tõhusam oleks mõnele kolleegile terve mõistuse retsept välja kirjutada.
Teisipäev, 7. juuni 2005
Assisteerin erakorralise meditsiini osakonna operatsioonitoas, kus eemaldan patsiendi pärakust võõrkeha. Olen arstina töötanud alla aasta ja see on neljas objekt, mille olen pärakust eemaldanud – vähemalt professionaalses mõttes.
Mu esimesel kokkupuutel sellise probleemiga oli tegu kena Itaalia noormehega, kes tuli haiglasse, suur osa tualetiharjast tagumikus (harjased eespool) ja läks koju kolostoomikotiga. Tema kogukas itaallannast ema oli tänulik viisil, milleks britid iial suutelised pole. Ta pildus heldelt tänu ja kiitust igale personali liikmele, keda nägi, tänades neid poja elu päästmise eest. Ta pani käe ümber sama kenale noorele mehele, kes koos tema pojaga haiglasse tuli. „Ja tänu jumalale, et ta sõber Philip juhtus sel ajal kõrvaltoas olema ning sai kiirabi kutsuda!”
Enamik patsiente kannatab Eiffeli sündroomi all – „Ma kukkusin, doktor! Ma kukkusin!” – ja lood sellest, kuidas asjad sinnamaale jõuavad, võivad olla uskumatud (kui mõtlema hakata, siis on ainult aja küsimus, millal keegi püüab istuda Gherkini (Londoni pilvelõhkuja; tõlkija märkus) otsa, kuid täna on esimene kord, kui ma patsiendi lugu tegelikult uskuma jäin. See on usutavalt ja valuliselt kõlav juhtum diivani ja kaugjuhtimispuldiga, mis vähemalt pani mind kulmu kortsutama ja mõtlema, et „nojah, nii võib vist juhtuda küll”. Kuid operatsioonisaalis pulti eemaldades märkame, et selle peale on tõmmatud kondoom, nii et võib-olla polnud tegu siiski päris õnnetusega.
Neljapäev, 16. juuni 2005
Ütlesin patsiendile, et magnetresonantstomograafia saab teha alles järgmisel nädalal, mille