r" target="_blank" rel="nofollow" href="#fb3_img_img_07cd074du434bw5fb3l975bre753965213f6.jpg"/>
Autoriõigus: Lehte Hainsalu ja Petrone Print OÜ, 2018
Toimetaja: Tuuli Kaalep
Kujundaja: Margit Randmäe
Fotod: Lehte Hainsalu perekonnaarhiiv, Elmar Einasto, Johannes Feldbach, Asti Kuuse, Kati Kuuse, Sulev Kuuse, Harald Leppikson, Aivo Lõhmus, Alar Madisson, Eino Palmar, Erik Peinar, Margit Randmäe, Mati Sööt, Malev Toom, muis.ee lk 25, Tartu Linnamuuseum lk 19, 66
ISBN 978-9949-651-14-6 (trükis)
ISBN 978-9949-651-16-0 (epub)
ISBN 978-9949-651-15-3 (epub)
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.
Trükk: OÜ Greif
www.petroneprint.ee
Kaduviku tagant vaatab meid kujutlus,
mitte see mis oli, vaatan mina ise,
ei tohi unustada, et seal pole kedagi peale minu.
(Ene Mihkelson)
Aegruumi vägi
KRIIMANIS MÄNNI TALU KÖÖGIPOOLEL valitseb paras paanika. Perenaine Anna, muidu rahu ise, välgutab priskeid õhetavaid käsivarsi, nagu oleks tal neid vähemalt tosin. Aeg pressib peale, asjad pooleli puha või pole hakatustki saanud. Kui söökidega vast kuidagi jõuab, siis kambrid on veel kraamimata, perelaud ja pikad pingid küürimata, söögiriistad üle mõskmata, roostes noad-kahvlid tuhaga puhastamata, laudlinad ja paremad käterätid triikimata, ussaed pühkimata, lehm nüsmata, põrssad söötmata. Abikäsi läheks vaja! Mitte kõik tütred ja miniad pole pärale jõudnud, mõni hiilib ehk aameni ajaks, ning pereminia Elsa, noh too, mis temast nüüd.
Magusat auru pahvib seakartulipajast pliidi tagumises augus, selle taltsutamiseks on vägev puukaas veerandi jagu ära nihutatud, peal maokas raudkulp käepärast, et võta ja sega. Keskmises augus keeb süldipada, kerkivate ja lõhkevate leememullide vahelt pöörab end roosa seasõrg aeg-ajalt nähtavaks. Esimeses augus saavad kõrvitsad kohe valmis, pasteedipada juba ootab platsi. Pliidi tagumisel serval, savitatud seina ligi, nurrub kõhukas veekann, too on kuum küll, aga ei kee veel. Varsti võib vaja minna palju vett, peaks üles panema kasvõi tsinkpangega ja silmapesukausiga, aga kuhu. Ehk saab mõni auk vabaks, enne kui.
Nurgakambris seisab Elsa abielusängi jalutsi varjus köötsakil, hoiab mõlemast ilunupust kramplikult kinni, nii et sõrmenukid valged, ja õõtsutab ennast. Elsa paneb täpselt tähele ja jätab igaveseks meelde: jaluts on tumepruuniks värvitud; nupud on siledad ja ümmargused; ühel nupul krobetab valgeks küntud vagu. Nagu Kalevipoja künnitöö. Lembit vaigistas siin hammaste tuleku vaeva, seisis vanemate voodis püsti, nuttis ja sahkas nupupääd. Kõik hambad ei jõudnudki tulla.
Valuvahk sunnib Elsat hinge kinni hoidma. Ta iniseb tasa, omaette, läbi hammaste.
Uks kööki on paokil, sealt uhab leitset külmahigis ihule. Tuleb va Maali juba vai ei, kuulukse Hilda ütlevat. Keski tulebki, ongi vast Maali, ütleb Ida. Hilda Caroline ja Ida Alvine, Elmari uhked õed. Elmari! Valuhoog rebestab Elsat, sedakorda hinge.
Ei ole Maali, on Piirikraavi Ella lai hääl. Küsib, kuis on. Mis targemat, soiub eila õdagust pääle. Ella arvab, et peaks ehk Tartusse. Ei ole mul hobust anda, mehed teevad metsas palke, kostab Anna pahanenult ja nuriseb: Pole mul teda kuski panna, saunas ripub kesiku kere, aidas on kirst. Pidi lapsed välja kupatama, nüüd pole kedagi, kes ajaks hagu pliita alla.
Elsa kuuleb pealt ja mõtleb: no ei lähe mina sulle hagu ajama, ise viimse varba peal. Niipaljukest ikka võiks inimene iseenda päralt olla. Äkitselt jõuab olukorra tõsidus talle kohale – iseenda päralt ta kohe-kohe ongi, lapsega lesk, lindprii. Mine kus tahad, tee mis tahad. Väljakannatamata vaevas ronib Elsa sängi, tõmbab koduvillase teki üle pea, see lõhnab Elmari järele. Lõikav leselein justkui summutaks väitusvalu, emaka kokkutõmbed nagu kataksid kaasakaotuse kibeda. Samas need võimendavad teineteist, hämar õhtupoolik ujub kannatuse ookeanis. Suren nagunii ära, hää ongi, aga miks mind enne veel piinatakse, mõtleb Elsa. Ole siin nagu vanasti kurjategija ratta peal, ristluiest kistakse neljaks. Tema vanem õde Lonni Helene suri sünnitusel, kirst selgelt silma ees.
KAS LÄKS MEEL PEAST või polegi aega möödunud, aga seal kostab köögist Kriimani Maali reibas hääl. Too nõuab endale kätepesuvett ja kukub õiendama, et olukorrale vaatamata seda nii pisut on. Mis süldikeet, visake üle läve, see ei kallerda teil nigunii selle lämmaga, meil on tähtsamat toimetada! – Mis peied ilma süldita, kus toda enne nähtud, rahvas hakkavad ütlema, on ämm südi. Teistre Ella kohe seepeale: Jooksen kodu, teen tule pliita alla, muist padasid kolime meile üle.
Juba tulebki Maalikene tagatarre, kortsulised paled rõõmsad. No tere, latseke, kuis titetegu käib, kohe kaeme perra. Elsa oigab vastuseks. Käed, head jahedad, tulevad tulitavale ihule. Ole ei häda kedagi, kõik nigu kord ja kohus, oled tubli pool tööd ära teinud. Ei lähe nõnda pikalt kui Lembituga, ära ainult hinge kinni pea, aja suu ammuli ja võhkata, võhkata! Kergem sul ja tal.
Lõõtsutagu ta kuidas jõuab, ei saa nurganaisel kergem, kuuma ja külma hood käivad vaheldumisi üle ihu, enne kui ükskord kuuleb tite vääksu. Piinast pääsnud! Maali tõstab ilmatulnu kõrgele lae alla, pomiseb palvet nagu rõugutajad muistegi. Siis läheb keenud vett ja puhtaid palakaid nõudma.
Latskene, teatab Maali uudist köögirahvale. Ämma hääl: Jumal olgu tänatud, kuigi Elmar ootas nigu pärijat. – Leselnaisel on latskest kergem kasvatada kui poiskest, ütleb Maali rõõmsalt ja kolistab veetoobiga. Vai pärijat, imestab Elsa, küll siin pärijaid leidub, Elmaril vellepoegi rohkem kui tarre mahub.
Mis sa arvad, Maali, sugulased tulevad kokku, ristiks latse üksiti ära. – No ma ei tea, vanarahvas ei kiitnud toda heaks. Keelas lausa, kalmumärk jääb otsaette. – Too märk ju nigunii otsaees. Ristiks enne ära ja siis mataks. – Vast siis jah. Kui todapidi. Eks te ise tea ja aru pea.
Maali tuleb, kaenlas parajaks rebitud vanad voodilinad ja süles veekauss; küsib: Mis nime sa oled mõtelnud? – Vanaaegset ei taha, vast siis Lehte. – Ah Lehte? Einoh, lehemineki kuu.
On 31. oktoober 1938, luterusepäev.
ELSA SUIGUB RAMMESTUSES, ei märka maad ega ilma. Väikukene, puhastes nartsudes ja õndsa venna villases tekikeses, puhkab ema kõrval ilmatuleku vaevast, silmad pärani pehmesse pimedusse, milles aimuvad inglite ja vaimude heledad rüüd. Kõik Hainsalud, Kriegerbergid, Kriisbergid, kõik Jalased, Parksepad, Alevid on tulnud verejätkajat tervitama. Nad on elevil ja õnnelikud, täna on aasta kõige väekam päev vaimude elus, mil kõik võimalik. Nad mõtestavad märke, annavad veel nimetule teada, mis ülesanded teda ootavad. Et tuleb kasvada maailma muutjaks, nagu oli Martin Luther, kes täna aastal 1517 naelutas Wittenbergi lossikiriku uksele 95 vaidlusteesi, mis nõudsid tagasipöördumist algkristlaste puhtasse usku; et tuleb olla rahvuslane nagu oli Martin Luther, kes seisis rahvast rööviva võõrvõimu vastu ja emakeele au eest; et tuleb julgeda ja mitte karta, mitte peljata, mitte hirmu tunda; et tuleb uskuda hea ja kurja tundmise puud omaenda südames. Suure muudatuse märk on sinu sündimispäeva peal. Ristitakse sind hingedepäeval, see annab sulle esivanemate väe.
Väikuke, keda ema on Lehteks nimetanud, kohkub sootumaks.
Paigavaim ütleb: Sinu sünnitalu väravas oli hiigelmänd, mis andis talule nime. Kui see tuli maha raiuda, leiti selle õõnsusest kullast püss. Tuleb aeg, laadid selle hõbekuuliga ja tulistad Kurjuse pihta. Ja teine asi – su sünnitoa aknast on näha Kalevipoja künnivagu, kakskümmend kaks meetrit sügav, just Kriimanis tõstis vägilane puruks läinud adra üles, sul tuleb edasi künda, et teistel oleks, mida lõigata.
Kas seda pole liiga palju tahetud? Ühelt, kes mõni minut vana?
Ehk tohin tagasi minna? Ma tahan tagasi! Ja kohe!
Ära