ja ime küll – kõik saab keedetud, küpsetatud, kraamitud, mõstud, küüritud, triigitud, viimsed kui koduloomad lepitatud, krantski kammitud. Teie nõdrausulised, muigab majavaim. Elsa kah ajab end püstipidi, laotab taldrikuid perelauale ja lõikab leiba-saia lahti.
2. novembri varavalgest hakkavad hobused peielistega saabuma. On rohkesti üllatust, et tuldi matustele, aga satuti katsikule ja ristjatsile, koguni vaderiks; on nuttu ja naeru, kahetsust ja õnnesoove, pisarad tilguvad, kallistatakse kohmakalt, pole harjutud õrnutsema, sõnu ei leita üles.
Rahvast jagub kolme kambrisse, arutatakse Elmari surma. Kümnendat korda tuleb üle kõnelda kõik asjad – et jäi metsas puu alla, va pedajas kaldus tuulega valele poole ja pitsistas sae lõikepilusse kinni; et hea saag oli, Elmar läks seda päästma, teised karjusid, et saag, saag, aga pedajas keeras langedes vindi peale, nii et Elmar jäi õnnetult alla; et viidi küll Tartu kliinikusse, aga seal polnud enam parata.
Ristimistalitusest ei jää Elsale midagi meelde, ta pea käib nõrkusest ringi, Elmarit pole kõrval, nagu oli olnud Lembitut ristides. Ta komberdab sängi ja ütleb ämmale, et temast küll pole kabeliaeda minejat. Kuis nii, rahvas hakkavad ütlema, muretseb Anna. Elsa taipab, et ämm pelgab kuulujuttu, nagu oleks Elmar olnud kuri mees, mis ta ju purjus peaga juhtus olemagi ja millest kõneldi.
Võndu on oma seitse versta, äkki põrutab vered lahti, vabandab Elsa. – Olgu, ära istu kirstule aukohale, paneme sulle esimesse vankresse hästi pehmed õled ja padjad, vedruvankre anname, meelitab Anna. Liisu juba tuli, enda titt kaasas, tissitab sinu oma ka, ära pelga. Lats ju ristitud, nimi pandud, midagi kurja ei juhtu.
ELSA EI AIMA, et Kriimanist üle Hammaste Võnnu vanasse kabeliaeda ei sõida ta enam kunagi. Küll sumpab ta seda teed jalgsi läbi jõulueelse lume seitse nädalat hiljem. Mul ei ole sulle hobust anda, ütleb ämmamamma, kui Elsa teatab, et hakkab nüüd minema. – Eks siis saab jala mindud. – Hullvaim, seitse versta, mis parm sind hammustab. – Ükskord peab see ju sündima. – Oota või kevadeni. – Siis tüdruk suur, ei jõua tassida.
Elsa astub ja astub, ei vaata kurale ega heale. Kalevipoja adravao põhjas räägitakse voolavat Terviseallikas ja Raudläte, need jäävadki temast nägemata, liiga lühikeseks kujunes abielu. Kuni surm teid lahutab. Jah, lahutab peräkõrd ka kodust ja suguvõsast, mõtleb Elsa ettenägelikult. Tõesti, kunagi enam ei tule ta mehekodusse, koguni kaasa toodud asjakesed, anumad ja sängitarbed jäävad maha, mööblitükid nagunii, ei tule ta neile järele ega too ka mehepere neid Võndu ära. Nii ta astub, riidehilbud ja lapselapid valges linases kotis nööriga üle õla, kallisvara mitmesse salli mässitult vastu rinda surutud, et tuul sellele lumeudsut silma ei puhuks.
Elsa ei nuta, ta on trotsi varbaotsani täis. Noort ja vihast trotsi. Mul ei ole su lehmale heina anda, ütleb meheema noorikule tervituseks, tookord kui kõrb mära kraamikoormaga Männi lauda ette seisma jääb, Punik kablaga järel. Elsa on olnud kogu tee uhke, et Hainjärve põlistalu viimane tütar nii rohke kaasavaraga Kriimani asundustallu elu elama tuleb.
Elmar on Elsast neli aastat vanem, Olevi koolivend. Ma tahan näha sinu õde, kes on minuga samal kuupäeval sündinud, olevat Elmar ütelnud, enne kui Olevile jõuluks külla tuleb. Sealt see algab, Olev ja Elmar saavad tihti kokku, mõlemad pillimehed nagu nad on. Olev tõmbab lõõtsa Elsa meelest vägevamini, aga või Elmarilgi mõni pidu käimata jääb, Olev Koorveres ja Elmar Kriimanis. Elmar on – oli – kena kitsa näoga poiss, kõrget kasvu, juuksed lokkis, jutt lobe jooksma.
Meheemal võis õigus olla – heinalisa ei ole kuskilt teha, talu on vaid kaks hektarit suur. Aga Elsa ootas, kuidas Anna tuleb teda avakäsi tervitama, silitab ja kiidab Punikut, teeb ennast loomaga tuttavaks. Küll me sulle ka sööta leiame, ostame kas vai, oleks ta võinud ütelda. Muidu on ta ju tubli inimene. Mis tal tookord võis ometigi olla. Suure pere ema, vast oli villand, et üks tuleb veel leivale ja varsti tal teadagi titerida järel. Või pole Elmar kõige armsam laps. Või vaatas pojale valmis mõne teise. Mida ei tea, seda ei tea, teadmata jääbki.
Elsa kahetseb, et nad kenamini lahku ei läinud. Aga on siis Annal tarvis ütelda, et mis parm sind äkki hammustab, nagu ei näeks, et nüüd kus Ruudi oma perega päriselt sisse kolib ja kuue õe-venna pered on tihedasti koju käimas, nüüd ei sünni nad kolme väheldasse kambrisse kuidagiviisi. Kas ta ei märka, et Ruudi kipub vennanaise eest hoolt kandma, on see ju kunagi Elmarile ütelnud, et sinu oma on ilusam kui minu oma.
Elsa mõtleb: Elmar läks kurjaks, kui viina oli võtnud, pillimehele ju pakutakse, ja viina ta võttis, siis kui Ruudi minuga tantsis. Ruudi ei julgenud enamat kui pihta pitsitada,aga mis teda nüüd peataks.
Elsa saistub korraks, kohendab kandamit, üht õlal ja teist kaenlas, lükkab tanuserva väetikese silmapilult kõrvale. Äkki tunneb, nagu oleks keegi teda hõlmast sikutanud, nagu nõuaks Lembit sülle, jõud otsas. Lembit oleks praegu kaks aastat vana, vaeseke ei näinud esimestki sünnipäeva. Pilt silma ees: Ruudi lapsed saadetakse pärast sarlakeid Männile kosuma, käivad ringi ja muudkui nokivad nahka sõrmedelt, neil oleks nagu katkiste, tagasi rullitud sõrmeotstega kindad käes. Kõik vendade lapsed saavad nakkuse, põevad läbi, aga Lembit on väike, heidab hinge.
Hirmus, hirmus on last suretada.
Elsa jääb teist korda seisma äkilise äratundmise ajel – Lapse kaotas ju Anna ka! Elmar, juba täiskasvanuks kasvatatud, kuid ikkagi oma laps, ja nüüd kaotas veel lapselapse kah! Ei heitnud meelt. Kriimani Anna on tugev inimene!
Elsa nii tugev pole, Elsa ütleb kahte kätt kuusikule sõnaselgelt: Aga Lehte jääb elama! Ei ole tal miskit kalmumärki otsaees!
Endelise sahinaga vastab teeveerne kuusk, lumekoorem veereb õõtsuvatelt õlgadelt, päästes kõrged rohelised oksad priiks. Sellest märgist saab astuja samm jõudu. Palju, palju on tal minna. Saaks Hammastest läbi, hakkaks Võnnu kiriku torn paistma! Siis oleks vaid kolm verstakest veel, leerimajast mööda, kirikust mööda, mäekundist alla, Petersoni tuuleveski tiivad paremat kätt tiirutavad või, kes teab, puhkavad, tollest mööda, alla vasakule kasetukka – ja seal see Tatriku on, Võnnu Anna kodu.
Mis nad praegu teevad, topivad ehk jõuluvorste, mõtleb Elsa.
TÄPSELT NII ONGI. Õde Anna hoiab ühe käega seasoolikat ja teisega suurt lehtrit, kuna Krolli Miili surub puupulgaga verist tanguputru läbi lehtritoru. Oi hullu, kust sina nii äkki sadasid, imestab Anna, näet ei saa kättki anda, küünaspääd kah verega koos. Elsa vaatab, kuhu titt panna, perelaud vorstivabrikut täis, viib tagatarre sängi pääle, hakkab päälisrõivaid maha koorima. Anna ja Miili, käed puhtaks lobistatud, tulevad last tunnistama.
Kelle näkku on läinud? – Elmari näkku, ristjatsil juba kaesin. – On jah Elmari näkku. – Isa näkku latske saab õnnelikuks, ja ema näkku poiske. Elsa ütleb: Lehte on iseoma näkku.
Anna vaatab kahtlustavalt vööruse ukse poole, küsib: Kas teised tarre ei tulegi? – Ah mis nemad, noil omad asjad, ütleb Elsa ruttu. Hakka nüüd külanaise kuuldes seletama. Anna seletab endale ise: Läksid omatsite manu. Küll nad jõuavad tulla, kui sind pääle võtavad. Hää ongi, ei ole midagi pakkuda, laud kah ligane mis hirmus.
Jõuluvorstid keema pandud, kahmab Miili suurräti ümber ja teeb minekut – kodus kõik lohakil, varsti võõraid oodata. Anna toimetab tiidsalt ja Elsa ei tihka teda oma halva uudisega ehmatada. Aga kui Aleksander veskilt koju jõuab ja valjult imestab, et reejälgi pole näha, naiseõde on vist tiivuliseks ingliks hakanud, siis pole Elsal pääsu.
Tuppa sigineb sügav vaikus
Kas õde ei annagi talle aset? Kas Aleksander võiks tõesti vastu olla?
Aleksander läheb võtab kasuka põuetaskust sigaretid; kasukas ripub vööruse uksepiita löödud naela otsas; suur nael on vasakule pisut kõver, ei tahtnud tihkesse puitu sisse minna; kasukas on pööratud lambanahast, karvane pool kraeks. Seda kõike paneb Elsa täpselt tähele oma saatust oodates. Aleksander kükitab pliidisuu ette, võtab oksarao ja hangib suitsule tule. Kas too asi nüüd nii hull oli, kui sulle paistab, aga siin on omad ümber ja katus pää kohal. Ela ja ole, küll elu näitab,