nurmed ja metsad. Lehm ja vasikas, mära ja varss, emis ja põrssad, uted ja talled, kukk ja kanad, kassipojad ja koeratütred. Elsa toimetab sedavõrd kui laps lubab. Hää laps, vagane, saab ruttu jalad alla, vahib mõnd sitasitikat või kanapasalille omaette ja räägib sellega üleilmses keeles. Ohtusid muidugi on – kooguga kaev, vett täis joomakünad, virtsane laudaesine, nõgesed sauna taga, aiaväravad, mille rõhtlattide vahelt läbi mahub. Kuid õueingel on hoolas.
Seatud ajal sünnib tädi Annale kolmas poeg. Nüüd on neid neli – kümnene Albert, kaheksane Arnold, kahene Lehte ja Aarend null. Kõik oleks nagu hästi, aga miski reedab Lehte ärevust või ilmajäetust või üksildust – ei saa Lehte läbi lutita, see peab tal olema kas suus või kramplikult pihus, ja pilkajatele külatädidele vastab tõreda altkulmupilguga. Mis mõnu sel ometi peaks olema, imestab Elsa ja maitseb kord tütre kalliasja. Kumm mis kumm, kui just mett peale ei määri, aga näe mis vigur välja mõeldud. Väiksel Hainjärve Elsal oli olnud riidenutsak, leivapala sees, selle lutsimine lohutas küll pärast nuttu või enne uinumist, sellega ei mindud ometi rahva silma alla, kus selle häbi ots!
Ühel kevadisel päeval, kui tare tühi, saab Lehte Singeri-masina suhvlist käärid kätte ja lõikab lutil otsakese ära, õige natuke. Sõber ei sobi enam, seda nagu polekski, kuigi on endist nägu. Lehte lippab lauta ja kurdab: Ei lututa, ei lututa! Tädi Anna, poodist uus! Tädi Anna naerab lehma varjus, aga Lehtel on nutt varuks. Näita, kas tõid? küsib ta läbematult, kui Anna poest tuleb. Lutid olid otsa saanud, ütleb Anna, aga vaata, mis ma sulle tõin! See on šokolaad. Paberist koorub midagi ilgelt pruuni, sokulaad, nimigi vastik. Lehte silmab küll, aga suhu ei võta, pitsitab huuled kokku ja raputab kõigest väest pead. No maitse ikka, see on kõvaks läinud mesi, meelitab ema. Lehte taganeb oma sängi peale ja kügeleb seal kogu õhtu.
Hommikul näeb Lehte aknast kaubaautot sõitmas. Lutikoolem tuli! Lutikoolem tuli! hõiskab ta läbi tubade tantsides. Lutivabrik pandi kinni, lutte ei tehta kogu maailmas enam, aasib Albert ja Arnold aitab irvitada. Lehte vaatab Aarekese lutti, vaatab ja ohkab südame põhjast. Ta vist on hoobilt suureks saanud.
Elsal läheb üks mure nüüd kaelast ära, aga või sellest piisab lesknaisele, kes tunneb end manulisena võõra – ehkki oma õemehe – katuse all. Ajad ka ärevad, kuskil maal käib sõda ja tapetakse inimesi, meie maal on baasid sees. Raadiot pole ja lehed Tatrikule ei käi, aga Aleksander toob külast uudiseid. Need on aina hirmsamad. Arvatakse, et hirmsamaks minna enam ei saa, aga saab ikka. Iial ei või teada, mis venelane teha võtab. Mis see venelane on? mõtleb Lehte.
ÜHEL PÄEVAL TORMAB Krolli Miili Tatrikule hea sõnumiga – kirikumõisas kohtuhoones on koristaja koht vaba, Elsa võiks seda tahta! Elsa ei lase niisugust asja kaks korda öelda, läheb ja tahab ja saabki. Nüüdsel ajal on iga rahakopik kallis ja nõnda tunneb inimene ennast iseseisvana. Lehte tuleb muidugi kaasa võtta. Laps tantsib ja laulab ümber maja, kuni ema sees põrandaid peseb. Peaukseni on paar trepiastet, laudadest mademel on sammaspiire, seal hea turnida. Tore on pea postide vahele pista ja uhuu hüüda. Postid on klaveri-jalgade sarnased, keskelt paksud, nii et alt sisse pistetud pea ei pruugi enam kättesaadav olla. Lehte kriiskab nagu põrsas aia vahel, sõna otseses mõttes. Kohtukirjutaja tuleb välja, päästab hädalise ikkest ja nad otsivad ema üles. Ema osutub kenaks liigagi nooreks naiseks, kirjutaja on keskeas härrasmees Juhan Rannamäe. Kohtuonu meeldib Lehtele, neil tekib edaspidi väikseid saladusi, kui püksid kogemata märjaks saavad või kõht tühjaks läheb. Juhani naine on sakslastega ära läinud ja nende väikse tütre kaasa võtnud. Abielu oligi lõhki, kuid Silvikest igatseb isa taga, Silvi oleks just sama vana kui see tüdruk siin.
Mis sa arvad, kui läheme kahekesi hoopis linna elama ja võtame ema kaasa, ütleb onu Juhan ükskord Lehtele. Tüdruk kaalub vaid hetke. Ilma mammata ei lähe. – Muidugi mitte, ilma mammata ei saa me kumbki hakkama.
TARTUST ON JUULILAHINGUD ÜLE KÄINUD, Ülejõe on rusuks põletatud, aga Magasini tänav seisab püsti. Siin on Lehte uus kodu. Õues näitab kõrvalmaja keldri aken palju naisi all sügavas pesu küürimas ja keetmas, seda on huvitav vaadata, veel toredam on nuusutada head pesuköögiauru, mis tuleb akna kõrvalt ümmargusest august, kus tiirutavad plekitükid. Otse üle tänava vene kiriku aias võib soojadel trepikividel istuda, võilillepärga punuda ja niisama ringi joosta. Mõnikord lastakse koduõue mängima murumadal poiss, ükskord on sel pihus paks leivaviil, ta kõnnib tähtsalt ringi ja puhub leivalt soola, valge tolm lendab ja sätendab. See on midagi väga uhket ja Lehte läheb tuppa leiba saama. Ema on üllatatud, et närb lapsuke süüa küsib, aga soola ta nõutud paksuses ei pane. Siiski saab Lehte seda tähtsa näoga puhuda, ehkki poiss on vahepeal tuppa kutsutud. See on võib-olla Lehte esimene kohtumine Jaan Kaplinskiga.
JUHAN RANNAMÄE ON VÄGA VIHANE. Nad on Võnnus Juhani vanemate juures puhkust veetmas, kui linnast tuleb kiri, et vastavalt Saksa komandatuuri nõudmisele on Magasini maja tühjaks tehtud ja pere vallasvara kolitud aadressile Turu 100. See on plekksepp Aldi maja Turu tänava viimases otsas, vaid Aldi venna maja seisab seal kõrval ja siis lõpeb linn ära, edasi on Emajõe rohtunud kallas sadamaraudteega.
Majaperemehe plekksepakoda pesitseb aias, kuhu ema keelab Lehtel minna. See on pererahva aed ja hoia oma nahk, et sa sinna ei lähe ja mõnd marja või lille ei puutu! Meid aetakse siis nagu vargaid minema, pea seda meeles! Kord, juba vene ajal, on aiavärav siiski vastupandamatult lahti, pererahvast pole kodus ja Lehte läheb jalutab, nuusutab teeraja kohale kummardunud pojengipead kõik ükshaaval läbi. Äkki tuleb meelde, mida vanemad hommikul leiba võttes arutasid, tüdruk kükitab tikripõõsa varju nagu nähtamatuks ja manab poolihääli: Stalin Kremli müüril tukkus, aatompomm tal pähe kukkus! Stalin Kremli müüril tukkus, aatompomm tal pähe kukkus! Tüdruk paneb ema jutu ja kunagi Võnnus pidulauas kuuldud salmi kokku ning, nii väike kui ta ongi, saab väga hästi aru, mida teeb ja mis sellele järgneda võib. Veel mitu päeva tulitavad okkahaavad paremas peos, ta oli tigeda oksa kõvasti pihku pigistanud, et sõnadele jõudu anda. Punased täpid paranevad varsti, aga Kremlist uudiseid ei tule tulemaski.
Turu kodu õu on turvaline kindlus. Jõukas eestiaegne kodu. Nagu linnusemüür ümbritseb krunti kõrge plank, läbinähtamatu. Värava kaht poolt toreda rõhtpalgi all avatakse harva, kui oodatakse hobust kraamikoormaga või küttepuudega; muidu käiakse jalgväravast, sellel on raske krigisev käeraud. Õue jõepoolsel küljel lamab tüse puupakk, millele peremees saab tõusta, kui tahab üle plangu vaadata, mis värki raudteel veetakse või mitu Peipsi venelaste lotja jõel sõuab. Seal seisab ta sageli ja Lehte loeb iga kord mõttes Koidula salmi, et kui üle aia tahtsin ma ta kombel vaadata. Teab küll, et laps, oota. Vahel loeb ta üksi õues olles teist salmi, et juba kase ladvast lehti langeb, kõle tuul käib üle kesamaa, olgu küll kevad või suvi alles, või Malmi salmi, et üks kask meil kasvas õues, just tare ukse ees. Üks kask ongi väravas ja teine keset hoovi.
Lapsepõlvelinn Tartu
Perelaste Elleni ja Albertiga on just selline vanusevahe nagu Võnnus tädipoegadega. Mängida nad ei mõista, aga muidu suheldakse küll. Ellen on väga ilus suurte valgete hammastega kuuenda klassi tüdruk, istub nelja aisaga külakiigel, mis on hoovis nii võimsana ei tea kellele rajatud, ja tinistab mandoliinil Sonny Boyd. Armilda! hüüab teda ümmargune mustajuukseline ema. Ei ole kodus, ütleb Ellen emale ja siis Lehtele: Mulle pandi kaks nime, Armilda Ellen. Õpetan emale seda ilusamat. Armilda on kole, eks? Lehte meelest ka.
Sul lugemine selge, ütle emale, et tahad kooli minna, saame ühe aasta koos käia, ütleb Ellen. Mul ükskordüks peas juba, kiitleb Lehte. Aga ema ei luba, et kus sul kiire, kopsunäärmed haiged ka.
Elsa meelest on Aldid rikkad inimesed. Majaomanikud. Neil on terve alumine korrus; kui Elsal ja Lehtel kord alla asja on, seisab lõunalaual uhke tirinaga portselanserviis ja tagatoast paistab muinasjutuliselt ehitud kuusk. Elsa pere elab üleval, nende päralt on pisike tuba ja veel pisem köök. Teine korrus pole täiskorrus, sinna mahub vaid veel üks samasugune üürikorter, kus on samasugune panipaik viltuse katuse all, kuhu saab talveks asju ära panna, et neid siis kevadel avastada. Kempsumaja on all hoovis.