siis on niisugune tunne, nagu vist ei tohiks olla. Üldse peab vaatama, et keegi ei näeks, kindlam on, kui suured inimesed ei saa teada, mis laps teeb. Suured salatsevad ja varjavad nagunii ning peavad seda loomulikuks. Tükkhaaval saavad lapsed aimu, mis on juhtunud, mõni asi selgub aastakümnete pärast.
MÄRTSIPOMMITAMISE AJAKS pagevad nad Võndu, ja kui Tartusse tagasi jõuavad, on terve Turu tänav maani maha põlenud, imekombel seisab alles kaks vendade Altide maja. Ka Magasini tänavat ei ole enam. Näe kui hea, et meid vägisi ära koliti, ilmaaegu olid vihane, ütleb Elsa Juhanile. Nüüd ikkagi peavari olemas. Neli seina on jah alles, aga nende vahel pole mitte kõige vähematki, isegi mitte lusikat-kahvlit või niiti-nõela. Ainult Juhani varandus, nikerdatud ustega põisjalgne täispuidust kirjutuslaud on põigiti ukseaugus, sellest ei käi jõud niisama lihtsalt üle. Sõjapakku minnes pakivad Juhan ja Elsa oma pidupäevaserviisi ja rõivakraami kastidesse ning annavad võtmed pererahvale; vana Alt lubab asjad paadiga Ihastesse viia, kus neil on mingi ulualune, paras sõda üle elada. Aga neil leidub omagi kraami ülearu palju, nii et üüriliste asjad peale ei mahu, ja uksedki jäetakse ettenägelikult lukustamata, et sõdurid neid sisse ei lööks. Mis viga siis röövida. Vastaskorteri omad unustavad Hitleri pildi seinale, see elamine pekstakse segi, nii et ka neil pole ühtki asja enam.
Elsa tiirutab ümberkaudseid tänavaid pidi, leiab ühest hoovist kuuri alt Juhani nikkelnuppudega reformvoodi ja teisest hoovist nööril lehviva voodipesu, mille tunneb oma õmblusmasina käekirjast ära. Ei vaieldagi vastu, aga ei vabandata ka, öeldakse sõjasaak olema. Serviis kaheteistkümnele inimesele jääb kadunuks, nagu ka roostevabad köögiriistad ja muu selline kraam, mis võõras kapis või kummutis varjul. Tuleb läbi ajada varemetest leitud lusikate ja kahvlitega, mida laupäeviti tuha ja liiva abil roostest puhastatakse pikki aastaid. Poest ei ole ju midagi saada, kui raha olekski.
10. MÄRTSIL 1945, pea kaks kuud enne sõja lõppu, saab Lehte mänguseltsilise. Ema läheb haiglasse õde ostma, nagu nad kokku lepivad, aga õed on läbi müüdud, tuuakse vennakene. Lehte on ülimalt pettunud, ta arvab, et ema lihtsalt ei raatsi raha raisata, võttis odavama. Ema naerab ja arutab, mis nimi võiks Lehtega sobida, mis oleks niisama roheline. Heino kõlab hästi, Elsal ei tule ettegi, et üks Heino on kadunud Elmari vennal juba olemas, nii põhjalikult on ta unustanud tolle suguvõsa. Nüüd ongi maailmas kaks Heino Hainsalut, sest uue mehe nime ema võtta ei saa, Juhan Rannamäe ei julge lahutust sisse anda, paratamatult selguks, et naine läks sakslastega ära, see võib abikaasale Siberi-teekonna kaasa tuua. Nõnda elabki Elsa niisama, laulatamata ja registreerimata kuni Juhani surmani.
Elu kulgeb omasoodu, Elsa talitab kodus, Juhan on linna rahvakohtus kohtusekretär, Heino muutub kõvasti kinnimähitud kookonist lalisevaks lapseks, Lehte läheb kooli. Õhtuti pühitakse köögilaud puhtaks, et Juhani kodutööd teha. Juhan voldib kohtudokumentidel ja oma ilusa hoogsa käekirjaga täidetud blankettidel ja istungiprotokollidel vasaku serva tagasi, et Elsa õmbleks paberid jämeda nõela ja jämeda halli niidiga toimikuks kokku. Juhanil on kulm kortsus ja Elsal huuled kriipsuks pigistatud, nad räägivad inimestest, kes nendes toimikutes on. Seda ei tohi kellelegi edasi rääkida, kuuled sa, Lehte. – Mina ei kuulnud midagi, alati te sosistate.
10. juunil 1948 a. Heino 3 a 3 kuud ja Lehte 9 a 7 kuud
Ühel õhtupoolikul tuleb Aldi-proua ootamatult üles. Ta silmad vilavad ringi, nagu kontrolliks, kui palju üürilised siin lagastanud on. Tegelikult ei tea perenaine, kust otsast alata, ehkki on all kõik valmis mõtelnud, ja üürnikud ei tea, mida oodata. Kõnelnud pisut ahjust, mille uks tahaks kohendamist, ja trepikoja pirnist, mis vahetavahel vilgub ja mõnikord ei lähegi põlema, tuleb perenaine asjaga lagedale. Nüüd on nii, et nende Ellen kavatseb abielluda, tal seitse klassi läbi ja ametki õpitud. On ju loomulik, et laps elab oma isa majas. Kas Elsa ja Juhan oleksid nii kenad, et vahetaksid selle korteri Elleni tulevase mehe korteriga, mis pole sugugi väiksem, asub esimesel korrusel, aknad tänavale, ja väljakäik on suisa majakoridoris, nii et oleks nagu paremgi elupaik. Õues on seal pesuköök ja pumbakaev, aias peenramaa.
NÄDAL ANTAKSE AEGA otsustamiseks või õigemini pakkimiseks. Uus kodu on Kesk tänav 24 korter 9. Ongi nii, nagu proua Alt öelnud, ainult et tubane tarbevesi tuleb kaugelt tuua nõnda kui ennegi, kuna kaevu vesi kõlbab vaid pesu pesta ja aeda kasta. Küllap selle pärast, et otse kaevu kõrval haiseb solgi-rest, alati kartulikoortest umbes.
Uues elutoas laiutab päratu suur kollaseks lubjatud ahi, see läheb köögiosas kaminaga pliidiks, mis kujutab endast orva ahju sees, kus on kaks tuleauku, suurem ja väiksem, päevi näinud pliidirõngad peal. Pliiti köetakse eraldi, selle uks ja tuhauks on ahjuukse kõrval samas ahjuseinas. Kahepoolne riidekapp ja sitseesriided varjavad musta köögipoolt, seal on peidus pink kahe puhtaveepange ja silmapesukausiga, pingialune solgipang ja tilluke nõudekapp. Vasemat kätt puhtas köögis on kõhukas lahtikäiv söögilaud, mida ei mahu lahti tõmbama, selle all neli Lutheri vabriku tooli. Akna kõrval nurgas leiab koha aluslauaga peegel ja ukse kõrval välisriiete nagi. Niisugune on köök, kuhu satutakse kohe koridorist prauh sisse, esikut seda tüüpi majades pole.
Tuba ise on suurem, oma viisteist ruutmeetrit. Vanemate reformvoodi ja Juhani kirjutuslaud võtavad lõviosa platsi enda alla. Lehte magab sohval, Heino titevoodis. Ajapikku ostetakse Lehtele teine raudvoodi ja Heino kolib sohvale. Voodimadratsiks on kõvasti täis topitud põhukott, mis kevadeks madalaks vajub. Toas seisab veel kaks Lutheri tooli ja kõhnuke raamaturiiul, seinal tiksub käoga kell. Kõik mis vaja.
Kesk tänava kodu meeldib Lehtele. Mis mõttes Kesk tänav, mille keskel siis? mõtleb tüdruk, kui aadressi kuuleb, kuid kellelt sa küsid. Kes oleks mõistnudki vastata. Nüüd näeb ise – ümberringi on Lootuse, Vaba, Õnne, Kuu, Tähe, Eha, Koidu tänav, selgelt eesti asum. Keset Kesk tänavat kulgeb kõrge papliallee, kus võib – kellel on – rattaga sõita ja paksu pimedani rahvastepalli lüüa, ümberkaudsed lapsed keskpõrandal koos. Oma õu on nagu Võnnus oli – kõnnirajal teelehed, mujal linnurohi, õuekummel, muud heintaimed; ei kuskil muru, kus keelataks lastel trallata. Plankudest sõiduvärava alla liivasele platsile saab keksukasti joonida. Pika puumaja otsasein on akendeta, selle pihta käib lakkamatu pallikoolimäng. Eriti ahvatlev on kallereika, kahekorruseline puukuur, kulli mängides saab seda pidi joosta ja ülevalt alla hüpata, nii et arglikum tagaajaja peab trepist lippama ja kaotab aega. Mõned lukustamata kuurid, eriti kui suvel tühjad, on sobilikud peitusemänguks. Oma kuuri võib nukukodu ehitada.
Kesk tänav 24
Kaheteistkümne korteriga ja kahe paraadnaga majas elab palju rahvast. Eha tänava poolses majaotsas on neli vastakuti ühetoalist korterit all ja neli ülal, Lehte majaosa on ühepoolne – kaks korterit ülal ja kaks all, otsaseinaks on punastest tellistest tulemüür. Majarahvas suhtleb elavalt; sünnipäevi küll ei peeta, pole kombeks, ja millest sa neid peadki, aga muidu käiakse üksteise pool seitse korda päevas, et tulin vaatama, mis sa siin teed või et kas sa seda uudist kuulsid või et mis sa arvad, kas peaks juba herned maha panema. Elsa ei käi küla pidi, tal ei jätku aega ja võib-olla ka huvi mitte, või kui, siis läheb trepist üles Alma Vedleri poole, kes neile õmbleb ja teinekord head nõu annab või raha laenab. Siiski tullakse ka Elsa poole, kui Juhanit kodus pole, Juhan on liiga haritud. Või tõstetakse tänaval mööda minnes kardinasiil üles ja pistetakse pea aknast sisse. Kui kellelgi on pesupäev, peavad teised kaevulkäijad oma kohuseks juttu ajama jääda, vahel on pesuköögis päriselt parlament. Õhtupoolikul istutakse aiamaal mõne majalise peenarde vahel, igal kaasas oma järi, mida rohimisel tarvitab. Pühapäeviti ollakse teise korruse trepikoja aknal, padi kõhu all, reas nagu pääsukesed ja vaadatakse tänavamelu nagu kino. Seltsielu ja meelelahutus peab inimesel ju olema, ja üksteise laste moraali järele tuleb ka valvata.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте