Mineviku koorem. Нора Робертс

koolist koju tulevat Naomit ja said ühe võtte mänguplatsil mängivast Masonist.

      Vestlussaated televisioonis lisasid õli tulle aruteluga, kus esinesid „eksperdid”, ja tabloidid olid armutud.

      Lekkis informatsioon, et Pulitzeri auhinna võitnud kirjanik Simon Vance oli allkirjastanud lepingu Thomas David Bowesi ja tema abikaasaga, ning meediatsirkus hakkas otsast peale.

      Uue aasta alguses istusid nad kõik koos külalistoas praksuva kaminatule ees ning selle valguses helkiv kuusepuu kumas aknas vastu nagu uus lootus.

      Harry tegi kuuma šokolaadi ja Mason istus põrandal oma unistusega: kutsikaga, kes oli teda jõulu esimese püha hommikul tervitanud. Ta pani koerale oma lemmikmängu järgi nimeks Kong.

      Naomi leidis, et kõik see oleks pidanud olema mõnus. Kutsikas, kuum šokolaad ja jõulupuu, mis pidi Harry sõnul jääma kuni kolmekuningapäevani.

      Aga miski ei klappinud ja Naomi tundis seda sügaval sisimas. Ja nii jahtus ta šokolaad kruusis.

      „Meil Harryga on uudiseid,” alustas Seth ning Naomil tõmbus sisimas pingest krampi.

      Nad saadetakse ära. Liiga palju tüli, liiga palju ajakirjanikke ja inimesi, kes kõndisid või sõitsid majast mööda, et neid vahtida.

      Keegi oli halloween’i ajal vastu maja seina mune loopinud ja kirjutanud Sethi autole:

MÕRTSUKA PEDESUGULANE

      Ema jäi ilma tööst kohvikus, sest saadi teada, kus ta töötab, ja juhataja lasi ta lahti.

      „Suur uudis,” jätkas Seth Harryl käest kinni võttes.

      Naomi ei suutnud tõsta pilku, ei suutnud taluda mõtet vaadata onule otsa, kui too ütleb, et nad peavad siit ära kolima.

      „Me Harryga avame restorani.”

      Selle peale tõstis Naomi rabatult pilgu. Ning tundis, kuidas pinge annab järele.

      „Leidsime head ruumid ja arvasime, et oleks aeg panna alus oma ettevõttele.” Harry pilgutas silma. „Meil on sellele isegi nimi olemas. Koht.”

      „Koht öeldakse koerale,” ütles rõõmujoovastuses kutsikaga maadlev Mason.

      „Mitte selles mõttes. Koht selles mõttes, et koht, kuhu kõik tahavad tulla.”

      „Kus see on?” küsis Naomi, kes oli sama suures rõõmujoovastuses nagu kutsikas. „Kas seda näha saab?”

      „Kindlasti. Aga see on New Yorgis.”

      „Te kolite ära.”

      „Meie kolime ära. New Yorki. West Village’isse. Uus koht, uus maja, uus kool, uus algus.”

      Naomi vaatas ema poole, kes mudis käsi.

      „Aga teil on ju see maja. See on ju teie maja.”

      „Meie maja saab olema New Yorgis. Meie kõigi maja.” Ikka veel naeratav Seth patsutas Harry säärt. „Oodake, kuni te seda näete. Maja on imeline.”

      „Te kolite meie pärast ära. Sellepärast, et meid rahule ei jäeta.”

      Harry raputas pead veel enne, kui Seth jõudis midagi öelda. „See pole just päris vale, aga ka mitte päris õige. Ma olen juba pikka aega tahtnud oma restorani ja praegune aeg ja see koht tunduvad õiged. Sethil on raske käia tööl, kui teda tülitatakse, ja siinne maja on sisuliselt ümber piiratud.”

      „Me oleme selle Harry ja teie emaga põhjalikult läbi arutanud. Nii on meile kõigile parem. Kui teil pole midagi selle vastu, siis muudaksin teie nime ametlikult ära. Andsin tööl lahkumisavalduse sisse ja Harry samuti. Ma räägin tõtt, kui ütlen, et olen päris elevil. Ma tean, et teil tuleb jälle uude kooli minna.”