elas Washingtonis viis kuud, kaks nädalat ja viis päeva. Selle üürikese ajaga kaasnes nii palju kõrghetki ja madalseise, rõõme ja muresid, et tal ei õnnestunud järge pidada.
Talle meeldis Georgetowni maja oma kõrgete lagede ja lopsakate värvidega, ilusa majataguse terrassi ja väikese purskkaevu ning tillukese basseiniga.
Ta polnud iial varem suures linnas elanud ja võis istuda tundide kaupa oma toas akna all ning vaadata autosid ja taksosid ja inimesi. Ja tema tuba oli nii ilus. Vana kirsipuust kummuti peal – antiikese, mitte teiste vana, sest seal oli suur vahe – oli kirsipuust nikerdistega raamis suur ovaalne peegel. Tal oli lai voodi ning ta nautis selle luksust seal püherdades ja sirutades käed laiali lihtsalt sellepärast, et see oli võimalik. Linad olid nii pehmed ja siledad, et ta silitas unele suikudes padjapüüri.
Seinad olid päikeseloojangukarva kuldsed ja neil olid pildid aias kasvavatest lilledest.
Talle meeldis ta enda tuba rohkemgi kui ema oma, mis oli peenem ja kus suure voodi kohal oli heleroheline baldahhiin ning toolikatetel imelikud ja ilusad linnud.
Mason magas diivanvoodil toas, mida onu Seth kutsus ülemise korruse elutoaks, aga esimestel nädalatel ronis ta reeglina õhtuti Naomi voodisse või keris end ta voodi ees vaibale kutsikana kerasse.
Harry viis nad oma restorani, kus olid laudlinad ja küünlad ja lilled, ja näitas neile selle suurt kööki, mis oli tulvil lärmi ja kiirustamist ja kuumust.
Kooliminekuga kaasnes närvilisus ja elevus. Uus kool, uus koht, kus mitte keegi teda ei tundnud. See oli ühtaegu hirmutav ja imeline. Ta sai ka uue nime. Siin oli ta Naomi Carson – uus tüdruk – ja mõned viskasid ta aktsendi üle nalja. Aga mitte keegi koolikaaslastest ei teadnud, et ta isa on vangis.
Talle ei meeldinud eriti teraapias käia. Doktor Osgood oli väga kena – noor ja ilus ja lõhnas alati nii hästi. Aga vähemalt alguses tundus vale rääkida võhivõõrale inimesele asju oma vanemate ja venna kohta ja ennekõike selle kohta, mis tol ööl metsas aset leidis.
Mason käis teise arsti juures – tema arst oli meesterahvas – ja temale meeldis seal päris hästi, sest arst lasi tal rääkida videomängudest ja korvpallist. Vähemalt nii kinnitas Mason ise ja pärast seda, kui ta oli rääkinud paar nädalat videomängudest ja korvpallist, ei tulnud ta enam Naomi voodisse.
Ema käis hoopis teise arsti juures – kui ta üldse käis. Üsna sageli väitis ta, et ei suuda sinna minna, ning läks hoopis järjekordset peavalu kurtes voodisse.
Korra nädalas laenas ta onu Sethi auto ja sõitis külastuspäeval vangimajja – Hazeltoni United States Penitentiarysse. Edasi-tagasi sõidule kulus ligemale kaheksa tundi – selle lühikese aja eest, mis ta sai läbi klaasi isaga kohtuda. Ja tagasi tulles oli ta alati löödud ja ta pea valutas.
Aga ta ei jätnud kordagi ka minemata.
Kuid sellele vaatamata tekkis omamoodi rutiin: nemad Masoniga käisid koolis, Harry töötas restoranis, Seth kontoris, kus investeeris teiste inimeste raha, ja ema töötas osaajaliselt ettekandjana.
Ühel õhtul tuli aga Seth töölt koju, kaasas tabloid, ja siis läks sõda lahti.
Naomi oli ehmunud. Ta polnud elu seeski kuulnud onu vihastamas, polnud kuulnud teda häält tõstmas. Nüüd aga ei teadnud ta, mida teha: tema valmistas kana riisiga, nagu Harry oli teda õpetanud suurel gaasipliidil tegema, Mason istus sööginurgas ja üritas koolitööd teha, ema aga vahtis kaugusse ja teeskles, nagu aitaks.
Ema kargas püsti, kui Seth ajalehe lauale lajatas. Ja Naomi nägi lehe esiküljel isa pilti ja pilti Pine Medowsi koolis tehtud pilti endast.
„Kuidas sa võisid? Kuidas sa võisid teha midagi sellist oma lastele ja iseendale?“
Susan pigistas kaelas rippuvat kuldristi. „Ära karju mu peale. Ma ei rääkinud õieti midagi.”
„Sa rääkisid piisavalt. Kas sina andsid neile Naomi pildi? Kas sina rääkisid neile, et elad Washingtonis?”
Ema õlad vajusid samamoodi längu nagu siis, kui isa talle kurja pilgu saatis.
„Nad maksid mulle viis tuhat dollarit. Ma pean ju kuidagimoodi ülalpidamist teenima.”
„Niimoodi? Müües oma tütre pildi lehtedele?”
„Sa ju tead, et nad oleksid selle ka ilma minu abita saanud ja nad on sellest nüüd juba nädalaid kirjutanud. See ei lõpe iial.”
„Neil ei olnud tema pilti, Susan.” Seth tõmbas punase lipsu sõlme lõdvemale, just nagu oleks ta väsinud. „Nad ei teadnud, et te elate siin.”
Kui telefon helises, tõstis ta Naomi peatamiseks käe. „Ära vasta. Las kõne läheb automaatvastajale. Mulle helistati juba kuuel korral kontorisse. Salastatud numbri ülesotsimine ei võta eriti kaua aega. Ma lasin selle salastada, et kaitsta sind ja lapsi selle eest, mis nüüd lahti läheb.”
„Nad on kogu aeg vangimaja ees, tüütavad mind.” Susan, õlad endiselt längus, surus huuled kokku.
Naomi märkas, et ta suu ümber olid sügavad vaod. Vaod, mida seal enne seda kuuma suveööd ei olnud.
„Ja Tom ütles, et me saame niimoodi korralikku raha teenida. Tema ei saa seda ise teha, seadus on selline, aga…”
„Ja sina toimetad selle raha temale.”
Susan punastas nagu ikka siis, kui ta oli kas väga vihane või tundis piinlikkust. „Mul on abikaasa ees kohustused, Seth. Tema pandi trellide taha, tugevdatud järelevalvega kongi. Ta ütles, et ta vajab raha, et advokaat saaks lasta ta teiste juurde viia.”
„Pagana pihta, Suze, see on ju täielik pask. Kas sa sellest siis aru ei saa?”
„Ära räägi niimoodi!”
„Minu kõnepruuk häirib sind, aga see ei häiri?” Seth lajatas käe ajalehele ning just sel hetkel hakkas telefon uuesti helisema. „Kas sa lugesid seda?”
„Ei, ei, ei lugenud. Ma ei taha seda lugeda. Nad… nad tülitasid mind ja Tom ütles, et temast peetaks rohkem lugu, kui ta saaks oma loo ise rääkida, ja et mina peaksin teda toetama.”
„Mitte keegi ei pea tabloididest lugu. Isegi kui ta teaks…” Seth tegi pausi ja Naomi arust oli ta nüüd pigem tülpinud kui vihane. „Kes sind veel on tülitanud? Kellega sa veel oled rääkinud?”
„Simon Vance’iga.”
„Kirjanikuga. Tõsielukriminaallugude kirjutajaga.”
„Tema on proff. Tema kirjastaja maksab mulle kakskümmend viis tuhat dollarit. Lepingus on niimoodi kirjas.”
„Sa allkirjastasid lepingu.”
„Kõik on professionaalne.” Susan, silmad klaasistunud, huuled värisemas, sirutas käed ette, just nagu üritaks rünnakut tõrjuda. „Ja pärast filmilepingut saab veel raha. Ta ütles nii.”
„Susan.” Naomi tajus onu hääles ahastust. „Mida sa küll teinud oled?”
„Ma ei saa lõputult ettekandjana töötada. Ja see arst, kelle juures sa sunnid mind käima, tema ütles, et ma pean töötama eneseusaldusega. Ma pean leidma endale elamise vanglale lähemal, nii et ei peaks laenama sinult autot ja nii pikka maad sõitma. Tom tahab, et me lastega elaksime lähemal.”
„Mina keeldun.”
Susan keeras end Naomi hääle peale ringi ja ta pisaraist lõikas läbi viha. „Jäta nipsakused!”
„Ma ei ole nipsakas. Ma ütlen, et mina keeldun. Kui sa mu sinna viid, siis põgenen ma ära.”
„Sina teed seda, mida su isa ja mina käsime sul teha.” Susani häälde sugenes hüsteeria – Naomi oli seda viimase nelja kuu jooksul küllalt kuulnud, et see ära tunda. „Me ei saa siia jääda.”
„Miks?” küsis Seth vaikselt. „Miks te ei saa siia jääda?”
„Sina elad koos mehega. Sa elad koos mehega patus. Musta mehega.”
„Naomi, kullake.”