et emale pilk peale heita, nägi ta väikevenda voodil istumas.
„Ära aja teda üles!” hoiatas Naomi sosinal, kuid tundis end siis teravate sõnade pärast halvasti, kui vend pead keeras ja talle otsa vaatas.
Ka vend oli nutnud ja ta nägu oli laiguline ja silmad punased ning eksinud.
„Ma lihtsalt vaatan teda.”
„Tule siia. Kui ta üles ärkab, puhkeb ta taas nutma.”
Vend kuulas vastu vaidlemata sõna – see oli üsna haruldane – ning tuli otsemat teed Naomi juurde ja võttis tal kõvasti ümbert kinni.
Nad ei kallistanud enam eriti sageli, aga nii hea oli kellegi ümbert kinni hoida ning seega kallistas Naomi ka venda.
„Nad tulid meile koju ja meie magasime ikka veel. Kuulsin isa ja teiste inimeste karjumist ja jooksin välja. Nägin, kuidas isa võitles abišerifiga ja nad tõukasid ta vastu seina. Ema kriiskas ja nuttis ja isal pandi käed raudu – nagu telekas. Kas ta röövis panka? Minule ei räägi keegi midagi.”
„Ei, ta ei röövinud panka.”
Kui alumisele korrusele minna, on seal miss Lettie, nii et nad istusid põrandale.
„Ta tegi teistele inimestele haiget. Naistele.”
„Miks?”
„Ei tea, aga nii see on.”
„Võib-olla oli see nende süü.”
„Ei olnud. Ta viis nad metsas ühte kohta ja pani nad sinna luku taha ja tegi neile haiget.”
„Mis kohta?”
„Halba kohta. Ta tuleb selle eest vangi panna.”
„Mina ei taha, et issi vangi läheb.” Mööda Masoni nägu voolasid taas pisarad. Naomi ei osanud teha muud kui vennal ümbert kinni võtta.
„Ta tegi inimestele halba, Mason. Ta peab vangi minema.”
„Kas emme peab ka vangi minema?”
„Ei, emme pole kellelegi halba teinud. Tema ei teadnud, et isa teeb halba. Ära esita selle kohta teistele küsimusi. Ja ära kakle ka. Isa kohta öeldakse igasuguseid asju ja sina tahad vastu hakata, aga ära tee seda. Sest see, mis öeldakse, on tõsi.”
Masoni ilme muutus sõjakaks. „Kust sina tead, mis on tõsi?”
„Sellepärast et ma nägin, sellepärast et ma tean. Ma ei taha sellest praegu rohkem rääkida. Olen sellest juba päev otsa rääkinud. Ma soovin, et see oleks möödas. Ma soovin, et me oleksime kuskil mujal.”
„Mina tahan koju minna.”
Naomi ei tahtnud. Ta ei tahtnud enam iial minna tagasi sinna majja, teades, mis oli varjul sügavas metsas. Teades, mis oli elanud neis samades tubades, söönud sama laua taga.
„Miss Lettie ütleb, et peretoas on Nintendo.”
Sõjakus asendus pilguga, milles oli nii lootust kui ka kahtlust. „Kas me võime seda mängida?”
„Miss Lettie ütles, et võime.”
„Kas neil on Donkey Kong?”
„Eks uurime välja.”
Kodus polnud neil videomänge ega ka arvutit, aga mõlemal olid sõbrad, kel olid need olemas, nii et neil oli mängude põhimõte teada. Ja Naomi teadis, et Mason tundis väga suurt huvi videomängude vastu. Miss Lettie abiga pandi Mason mängima ja Lettie saatis oma teismelisele pojale karmi pilgu, mille peale too Masoniga liitus.
„Teen sidrunijooki. Naomi, tule õige koos minuga kööki ja aita mind.”
Maja oli nii mõnus. Puhas ja ilus, seintel ja mööblis oli palju värve. Naomi teadis, et härra Harbough on keskkoolis inglise keele ja kirjanduse õpetaja ja et miss Lettie töötas šerifi juures. Aga tema pilgule tundus maja rikaste oma.
Ja köögis oli nõudepesumasin – kodus oli selleks tema – ja köögi keskel lumivalge kapp ja selles veel üks kraanikauss.
„Teie maja on nii ilus, miss Lettie.”
„Suur tänu. See teeb mulle rõõmu. Ma soovin, et sa tunneksid end siin olles hästi.”
„Mis sa arvad, kui kauaks me siia jääme?”
„Päevaks või paariks.” Lettie pani potti keema suhkru ja vee. „Kas sa oled kunagi päris sidrunijooki teinud?”
„Ei.”
„Imehea. Tegemine võtab aega, aga on seda väärt.”
Lettie toimetas köögis. Naomi märkas, et ta ei kandnud põlle, vaid oli käteräti püksivärvli vahele pistnud. Isale ei meeldinud, et ema kannab pikki pükse. Naised pidid kandma seelikuid ja kleite.
Sellele – isale – mõtlemine, kõrvus tema hääle kuulmine tekitas taas sisimas imeliku tunde. Ja nii sundis ta end mõtlema millelegi muule.
„Miss Lettie, mida sa šerifi juures teed?”
„Mina olen Pine Meadowsi esimene nais-abišerif ja pärast kuut aastat ikka veel ainus.”
„Nagu abišerif Wayne.”
„Täpselt nii.”
„Nii et sina tead, mis nüüd edasi saab. Räägi minule ka.”
„Päris kindlalt ei oska ma öelda, sest FBI on nüüd asja üle võtnud. Meie aitame neid. Nad koguvad asitõendeid ja võtavad ütlused ja sinu isa saab advokaadi. See, mis saab edasi, sõltub nüüd asitõenditest ja ütlustest ja sellest, mida sinu isa ütleb ja teeb. Saan aru, et see on raske, aga oleks hea, kui sa praegu veel kõige selle pärast ei muretseks.”
„Ma ei saa isa pärast muretseda.” Selles oli ta juba arusaamisele jõudnud. Aga… „Ma pean hoolitsema ema ja Masoni eest.”
„Oh sa kullake.” Lettie ohkas ja, liigutanud kulbiga potis, tuli ümber laua. „Keegi peab ju ka sinu eest hoolitsema.”
„Ema ei oska midagi teha, kui isa ei ütle talle, mida teha. Ja Mason ei saa aru, mida isa tegi. Tema ei tea, mis asi on vägistamine.”
Lettie kallistas ohates Naomit. „Ega siis sina pea kõigile toeks olema. Kus su ema vend praegu on? Kus onu Seth on?”
„Washingtonis. Aga me ei tohi temaga läbi käia, sest tema on homoseksuaal. Isa ütleb, et ta on rüve.”
„Ma tundsin su onu Sethi. Ta oli koolis minust paar aastat taga. Minu arust polnud ta sugugi rüve.”
„Piiblis on kirjas…” Piiblis öeldu – või see mis isa ütles, et piiblis oli öeldud – pani ta pea ja südame valutama. Ei, sellega ei tohi praegu pead vaevata. „Ta oli meie vastu alati nii kena. Mäletan, et tal on mõnus naer. Aga isa ütles, et ta ei tohi enam meile külla tulla ja ema ei tohtinud temaga telefonis rääkida.”
„Kas tahaksid, et ta tuleks?”
Piisas vaid neist sõnadest. Ühtäkki ei saanud Naomi sõnagi suust, suutis üksnes noogutada.
„Olgu siis. Kui paneme siirupi pliidile jahtuma, uurin, kuidas temaga ühendust saada. Ja siis näitan sulle, kuidas sidrunitest mahla kätte saab. See on vahva.”
Naomi õppis sidrunijooki tegema ja sõi grillitud juustuleiba – ning sellest kombinatsioonist sai igaveseks tema lohutussöök.
Ema magas terve päeva ja esimest korda elus palus Naomi, et talle antaks töid teha. Lettie lasi tal rohida maja taga lillepeenart ja aedviljapeenraid ning panna linnumajadesse värsked seemned.
Töödega ühele poole saanud, andis Naomi väsimusele alla, heitis murule päikesevarju pikali ja jäi magama.
Ta ärkas ehmatusega – samamoodi nagu öösel. Ta tajus midagi.
Ta ajas end südame pekseldes kähku istuli, kartes, et näeb enda kohal isa, ühes käes köis, teises nuga.
Aga mees, kes istus ta kõrval puude varjus suvetoolil, ei olnud isa. See mees kandis khakipükse ja mokassiinkingi