sa oled enne eelmist ööd ka keldris käinud?”
„Ma ei teadnud, et see üldse olemas on. Me ei tohi nii kaugele metsa minna. Ainult jõeni – ja siis ka üksnes juhul, kui oleme saanud selleks loa.”
„Mis sundis sind eelmisel ööl sinna minema?”
„Ma… ma ärkasin üles ja nii palav oli. Istusin akna all ja nägin isa välja minemas. Mõtlesin, et võib-olla ta läheb jõe äärde end jahutama… ja tahtsin ka minna. Võtsin taskulambi ja plätud ja hiilisin majast välja. Ma ei tohi seda teha.”
„Pole midagi. Nii et sa järgnesid talle.”
„Mõtlesin, et võib-olla on see tema arust naljakas. Oleksin sellest enne aru saanud, kui oleksin talle oma olemasolust märku andnud. Aga tema ei läinud jõe äärde ja mina tahtsin teada, kuhu ta läheb. Ja kui ma nägin vana maja ja keldrit, arvasin, et võib-olla paneb ta kokku mulle sünnipäevaks ostetud ratast.”
„Kas sul on sünnipäev, kullake?”
„Esmaspäeval – ja ma palusin jalgratast. Ja nii ma ootasin… tahtsin seda lihtsalt korraks näha. Ma pugesin peitu ja ootasin, kuni ta tuli välja, aga…”
„Aga?”
Hetkeks tundus talle, et oleks lihtsam, kui ta taas hõljuks, lihtsalt hõljuks. Aga šerifil olid head ja kannatlikud silmad. Ning ta hoiaks nende pilku temal ka siis, kui ta ära hõljuks.
Ja ta pidi ju sellest ometigi kellelegi rääkima.
„Ta ei näinud välja nagu peab. Sealt välja tulles ei näinud ta välja nagu peab ja see ajas mulle hirmu nahka. Aga ma ootasin, kuni ta oli läinud, ja tahtsin lihtsalt näha, mis seal all on.”
„Kui kaua sa ootasid?”
„Ei tea. Tundus, et kaua.” Ta punastas. Ta ei kavatsenud šerifile rääkida, et oli metsas pissinud. Mõni asi tuli jätta enda teada. „Luugil oli riiv ees ja mul oli raske seda eest saada ja kui ma luugi lahti sain, kuulsin nagu niutsumist. Mõtlesin, et võib-olla kutsikas. Meile ei lubata koera, aga mõtlesin, et võib-olla siiski. Ja siis nägin Ashleyt.”
„Mis sa nägid, kullake? See on küll raske, aga sellest on palju abi, kui sa räägid mulle täpselt, mida sa nägid.”
Ja nii ta siis rääkis, täpselt, ja jõi koolat, kuigi tal hakkas seda kõike rääkides sees keerama.
Šerif esitas veel küsimusi ja Naomi andis endast parima. Kui šerif ühele poole sai, patsutas ta Naomi kätt.
„Väga tubli. Toon su ema siia.”
„Kas ta on siin?”
„Jah.”
„Ja Mason?”
„Mason on Huffmani juures. Proua Huffman hoiab tal silma peal ja ta mängib Jerryga.”
„Väga hea. Neile meeldib koos mängida. Šerif Franks, kas emaga on kõik korras?”
Šerifi silmis välgatas miski. „Ka temal on olnud raske päev.” Ta jäi vait. „Sa oled tasakaalukas tüdruk.”
„Ma ise küll seda ei tunne. Mul hakkas halb ja ma minestasin.”
„Usu mind, mina olen seadusekaitsja.” Ta naeratas. „Sa oled tasakaalukas tüdruk. Nii et ma ütlen sulle, et sulle esitavad küsimusi veel teisedki. FBI – sa ju tead, mis see on?”
„Jah. Enam-vähem.”
„Nad esitavad sulle küsimusi ja ajakirjanikud tahavad sinuga rääkida. FBI-ga pead sa rääkima, aga ajakirjanikega mitte.”
Ta tõmbas tagataskust visiitkaardi. „Siin on minu telefoninumber – ja kaardi tagaküljel kodune number. Võid mulle igal ajal helistada – ükskõik mis ajal. Kui sul on vaja minuga rääkida, siis helistad. Selge?”
„Jah.”
„Pane see kindlasse kohta. Toon nüüd su ema siia.”
„Šerif Franks?”
Šerif seisatas uksel, pöördus Naomi poole. „Jah, kullake?”
„Kas mu isa läheb vangi?”
„Jah, kullake, läheb küll.”
„Kas ta teab seda?”
„Arvata võib.”
Naomi vahtis koolapudelit, noogutas. „Okei.”
Isa läheb vangi. Aga kuidas läheb tema tagasi kooli või kirikusse või koos emaga poodi? Asi oli palju hullem kui siis, kui Carrie Potteri isa läks piljardisaalis kaklemise eest kaheks kuuks vangi. Ja veelgi hullem kui siis, kui Buster Kravitti onu läks narkootikumidega äritsemise eest vangi.
Ta läheb nädala pärast seitsmendasse klassi ja kõik teavad, mis on juhtunud. Mida isa tegi. Mida tema tegi. Tal on võimatu…
Ja siis avanes uks ja lävel seisis ema.
Ema nägi välja, nagu oleks ta mitu päeva haige olnud, nii kohutavalt haige, et oli otsa jäänud. Ta nägi välja kõhnem kui eelmisel õhtul enne seda, kui Naomi magama läks. Ja ta silmad olid punased ja paistes ja endiselt pisarais. Ta juuksed olid sassis, just nagu polekski ta neid harjanud, ja ta kandis lohmakat pleekinud roosat kleiti, mis oli tal tavaliselt seljas aias töötades.
Naomi ajas end ebakindlalt jalule. Ta ihkas vaid suruda nägu ema rinnale, leida sealt tröösti, leida lubadusi, mille uskumist ta oli valmis teesklema.
Aga ema silmist voolasid pisarad ja ta suust vallandusid nuuksed. Ta vajus põrandale maha ja kattis näo kätega.
Ja nii läks laps ema juurde, võttis tal ümbert kinni, paitas ja lohutas. „Me saame hakkama, emme. Me saame hakkama.”
„Naomi, Naomi. Nad räägivad su isa kohta kohutavaid asju. Nad räägivad, et sina räägid neid.”
„Me saame hakkama.”
„Need ei saa olla tõsi. See ei saa olla tõsi.” Susan tõmbus eemale, haaras Naomi näo käte vahele ja ütles ägedalt: „Sa kujutasid seda ette. Sa nägid halba und.”
„Ema, ma nägin seda.”
„Ei näinud. Sa pead neile ütlema, et sa eksisid.”
„Ei eksinud. Ashley – see tüdruk, keda ta kinni hoidis – on haiglas.”
„Ta valetab. Ta peab valetama. Naomi, ta on ju su isa, ta on sinu veri. Ta on minu mees. Kogu maja on politseinikke täis. Isa käed pandi raudu ja ta viidi minema.”
„Ma ise lõikasin Ashley köied läbi.”
„Ei lõiganud. Sa pead selle valetamise otsekohe lõpetama ja rääkima kõigile, et mõtlesid selle välja.”
Naomi pea tuikas tuimalt ja ta hääl kõlas läbi valu ilmetult ja õõnsalt.
„Ma tõmbasin tal teibi suult. Ma aitasin ta keldrist välja. Ta ei saanud õieti kõndidagi. Tal polnud riideid.”
„Ei.”
„Isa vägistas teda.”
„Ära räägi niisugust juttu,” ütles Susan Naomit raputades kimedalt. „Kuidas sa julged!”
„Seintel olid pildid. Palju pilte teistest tüdrukutest. Keldris olid kuivanud verega noad ja köis ja…”
„Ma ei taha seda kuulda.” Susan surus käed kõrvadele. „Kuidas sa küll võid midagi niisugust rääkida? Kuidas ma saan midagi niisugust uskuda? Ta on minu mees. Ma elasin koos temaga neliteist aastat. Ma sünnitasin talle lapsed. Ma magasin temaga päev päeva järel samas voodis.”
Ta ägedus purunes klaasina kildudeks. Susan langetas taas pea Naomi õlale. „Oh, mida me küll teeme? Mis meist küll saab?”
„Me saame hakkama,” kordas Naomi abitult. „Me saame hakkama, emme.”
NAD EI SAANUD KOJU minna – enne kui politsei ja nüüd ka FBI on seal ühele poole saanud. Aga Lettie tõi neile kõigile