ja kooruva värviga silt TEATER KOMPASS. Fuajeesse longivad inimesed – enamasti on need kohtama tulnud üliõpilased, kes kasutavad ära viimasel päeval poole hinnaga müüki pandud pileteid. Ma liigun veel mõne jardi edasi ja lipsan sisse lavaruumidesse viivast uksest.
Inspitsiendi assistendid, jooksupoisid ja lavatöölised sööstavad kiirustades rekvisiitide ja märkmetahvlitega siia-sinna. Otsin üles näitlejate puhkeruumi. See on ühe dekoratsiooniga pooleks jagatud, et luua kaks improviseeritud garderoobi – tüdrukud ühel pool, poisid teisel. Esimeses paneb Jess parajasti minki peale peegli ees, mida ta jagab veel kolme tüdrukuga, kes kõik püüavad parajasti teha sedasama.
„Terekest,” sõnan ma rõõmsameelselt.
„Terekest, Claire.” Tema pilk vilksab korraks minule ja naaseb siis oma ettevõtmise juurde. „Kuidas oli?”
Võtan välja Henry ümbriku. „Oli nelisada dollarit. Nüüd võlgnen ma sulle veel kõigest kolmsada.”
Jessi rikkurist isa ostis talle Manhattanile korteri. Ma peaksin küll maksma üüri iga kuu, kuid jään sellega vahel pisut hiljaks.
„Siis on tore,” kostab ta hajameelselt. „Kas sa ei saaks tegelikult seda mulle hiljem kätte anda? Me lähme pärast etendust välja ja ma lihtsalt kaotan selle ära.”
Ma näen ilmselt lootusrikas välja, sest ta lisab: „Kas sa etendust vaadata ja kaasa tulla ei taha? Siis saad sa mulle rääkida, kas ma sain pihta sellele naisterahva ahastusele, millest Jack lakkamatult jahvatab.”
„Muidugi, miks mitte?” ütlen ma hooletult.
Sest isegi näitlejate seltskond kusagil baaris on parem kui mitte midagi.
„Kolm minutit,” hüüab inspitsient peoga vastu vahedekoratsiooni lüües.
„Soovi mulle head vedamist,” ütleb püsti tõusnud, kuid pilku ikka veel peeglil hoidev Jess kleiti siludes. „Kurk kurku ja kogu seda muud jama.”
„Head vedamist sulle. Mitte et sul seda vaja läheks. Ja võta metsastseeni aeglasemalt. Rääkigu su tobe lavastaja siis mida tahes.”
Puhkeruum tühjeneb mõne sekundiga. Ma siirdun lava kõrvale. Kui tuled saalis on kustunud, hiilin ma edasi ja piilun läbi kulisside vahel oleva pilu publikut, hingates samal ajal sisse teatri vänget ja joovastavat lõhna, mida tekitavad värske värv dekoratsioonidel, vana lavatolm, koidest söödud riie ja karisma. See on see pimeduse saabumise ning ühtaegu ka kõikide argimürade ja argiaskelduste kadumise võimas hetk.
Me kõik jääme viivuks oodates sellesse pidama. Siis süttivad värvilised lavatuled ja ma astun sammu võrra tahapoole. Läbi õhu sajab alla sätendavat ja pehmet lund – see on küll kunstlumi, ent vaatajad ahhetavad sellegipoolest.
Lavastaja suur idee on niisugune, et „Suveöö unenägu” leiab aset talvel. Kui Jess mulle sellest rääkis, arvasin ma, et tegemist on lihtsalt edvistava trikiga, aga kui ma nüüd näen, kuidas need pirakad räitsakad läbi õhu hõljuvad ning nagu litrid lärmakalt ja ülepeakaela lavale tormavate näitlejate juustele pidama jäävad, saan ma aru, kuidas ta on tabanud üheainsa kujundiga selle näidendi maagilist teispoolsust.
Theseus Me pulmatund, Hippolyta, mu kaunis, lööb peagi …[1.]
Tunnen äkilist igatsuse valupistet. See on see keelatud kuningriik ja unistus, millest alalise elamisloa puudumine ja minu probleemid Ühendkuningriigis on mu ilma jätnud. Nälg nende järele on midagi lausa kehalist – see iha on minus niivõrd sügaval, et kisub mu kõhu krampi ja toob klombi kurku. Pisarad panevad silmad kipitama.
Aga isegi sellal, kui lava mu pilgu ees uduselt edasi-tagasi kõigub, avastan ma ennast mõtlemast: Kui järgmisel korral koolis midagi vajad, siis kasuta seda. See on väärt asi.
1 Shakespeare’i tekstide tõlge siin ja järgnevas: Georg Meri [ ↵ ]
4
Neli tundi hiljem oleme kõik Harley baaris. Me jõuame kuidagiviisi alati välja Harley baari, mis kujutab endast keldrikorrusel asuvat higisauna, kus laest ripuvad alla vanaaegsed mootorrattad ja ettekandjad kannavad vormirõivastust, mille juurde kuuluvad musta värvi rinnahoidja ja teksariidest valmistatud narmendav varrukateta jakk. Muusikaautomaadis üürgab Springsteen, nii et me kõik oleme sunnitud karjuma – kakskümmend tasapisi etendusejärgsest erutusest vabanevat koolitatud häält pluss sõbratarid, sõbrad ja minu moodi manulised.
Jess ja ülejäänud räägivad üksteisele lugusid. Muidugi näitlemist puudutavaid lugusid. Millestki muust me iial ei räägigi.
Jess Aga näiteks Christian Bale „Masinistis”? Ta kaotas selle osa mängimiseks umbkaudu kolmandiku oma kehakaalust.
2. näitlejanna Või Chloë Sevigny, kes võtab „The Brown Bunnys” päriselt suhu.
Näitleja Selgitage mulle, mis on selles kontekstis päriselt. Ei, ma lihtsalt räägin.
3. näitlejanna Adrien Brody „Pianistis”. Kõigepealt ta võttis kolmkümmend naela alla ja seejärel õppis klaverit mängima. Siis aga tahtis teada, mida tema tegelaskuju kõigest ilma jäädes tunneb, ning vabanes oma autost, korterist ja telefonist. Vaat see, mu sõber, on pühendumine.
2. näitlejanna Kuule, sellega saaksin ka mina hakkama! Oi, oota. Kui mitte võtta arvesse, et ma mängin praegu siiski ühes Broadway muusikalis laulvat ja tantsivat koorihiirekest.
Ta tantsib natuke purjus koorihiirekese tantsu.
2. näitlejanna Hiirehall hiir, hiirehall hiir, tule mu hiirehalli majja …
Baarimees heidab saali vastasseinast pilgu minu poole. Heidab pilgu, mis jääb pidama kõigest õige pisut pikemalt kui vaja.
Viimast korda nägin ma sellist pilku siis, kui too lontrusest advokaat Rick pakkus välja, et lubab mul oma lauas istuda.
Aga see sell on sama vana kui mina, tätoveeritud, vinge ja kõhn. Hoolimata jäisest tuulest, mis puhub sisse iga kord, kui välisuks avaneb, kannab ta üksnes T-särki, ja nõudekuivatusrätik, mille ta on endale selja taga teksapükste värvli vahele torganud, viskleb tema taguotsa ümber iga kord, kui ta pöördub baarileti taga kulgeva pudelirivi poole.
Ootamatult ma olengi nagu välk selgest taevast seal. Baarileti juures.
Nägus baarimees Tere!
Ta on austraallane. Ma armastan austraallasi.
Mina Terekest!
Ja miskipärast ütlen ma seda oma Virginia aktsendiga, mida ma kasutasin ennist Rickiga kõneldes.
Nägus baarimees Mida ma tohin teile anda?
Mina (lärmist üle karjudes) Ma võtaksin meelsasti ühe martiini.
Nägus baarimees Kohe tuleb.
Ta täidab napsiklaasi ääreni Jack Daniel’si viskiga ja lajatab selle letile.
Mina Ma küsisin martiinit.
Nägus baarimees Selles baaris siin tehakse martiniisid niiviisi.
Ta muigab mulle näkku, provotseerides mind kaebust tõstma. See on kena naeratus.
Nii et ma võtan klaasi letilt ja joon tühjaks.
Mina Sellisel juhul andke mulle palun üks piña colada.
Nägus baarimees Üks piña colada …
Ta sortsutab klaasi pitsi Jack Daniel’si, lisab teise pitsi Jack Daniel’si ja lõpetab joogi valmistamise kolmanda portsu Jack Daniel’siga.
Kallan selle üheainsa pika sõõmuga kurgust alla. Baarileti ümber kogunenud inimesed hakkavad spontaanselt hõiskama