te kord juba selle töö peal olete, siis võiksite mulle teha ka ühe Long Islandi jäätee.
… mis peaks tegelikult olema selle pidevalt minu peas jooksva filmi lõplik pimendumine.
Aga ei ole. See on vahelejätt või montaažvõte või mõni muu sedalaadi tehniline nipp, sest seejärel muutub kõik ähmaseks ja segaseks seniks, kuni ma olen ootamatult kellegi teise korteris kellegi teise keha peal ja ägan.
Me Jah, jah, oo mu jumal, jah …
Juhuslik meesterahvas Jah …
Ah jah. Osatäitjate vahetumine. Nägus baarimees, kelle nimi oli Brian, ei saanud töölt tulema enne kella kolme. Nõnda ma siis haakisin ennast hoopiski Jessi ühe sõbra sõbra külge. Selle koha peal olin ma liiga purjus ja aplausist liiga ülevas meeleolus, et omaenda voodiga rahule jääda.
Ehkki kui aus olla, polnud põhjuseks ainult alkohol. Ega heakskiitev vaatajaskond. Sooja keha tunne ja keegi, keda kaisus hoida … Pärast mõnda tööotsa Henry jaoks igatsen ma just nimelt neid asju.
Sest kui naine ei tohi usaldada meest, kes on öelnud, et armastab teda igavesti, siis keda tohib siin ilmas üldse usaldada?
Ja teadmine, et üht perekonda aitasin lõhkuda mina ise – minu oskused, minu repliigid, minu esinemine –, tekitab minus alati imeliku tunde.
Ma ei ole uhke nende asjade üle, mida ma Henry heaks teen.
Kuid mõnikord ma olen uhke selle üle, kuidas ma neid teen.
5
Järgmisel hommikul sõidan ma tööle minevate eeslinlaste teadjapilke eirates metrooga Jessi juurde tagasi, seljas tema jakk ja suurt ei midagi muud. Üks neid harjutusi, mida Paul laseb meil teha, seisneb oma tegelaskujuks kehastununa New Yorgi tänavatele minemises ja täiesti võõraste inimeste kõnetamises. Kui sa oled sellega mõne korra toime tulnud, on su nahk juba üsna paksuks muutunud.
Seesama kehtib ka hotellibaarides istumise ja abielus meeste lähenemiskatsete talumise kohta.
Tegelikult oligi see üks neid asju, mis veensid mind Marcie ettepanekut vastu võtma – ma nimelt arvasin, et see võib teha head mitte üksnes minu rahalisele olukorrale, vaid ka näitlemisoskusele. Nõnda siis viiski Marcie mu kokku Henryga. Henryle meeldib nimetada ennast juristiabiks, kuid sisuliselt on ta õigusfirma detektiiv. Ta korraldas minuga kohtumise baaris, mis näis olevat töövestluse jaoks kummaline paik, kuni ta polnud selgitanud, mida mind tahetakse tegema panna.
„Kas te enda arvates saate sellega hakkama?” päris ta.
Kehitasin õlgu. Muid võimalusi mul just nagu polnudki. „Muidugi saan.”
„See on tore. Minge välja, tulge sisse tagasi ja proovige mind endaga kaasa meelitada. Pidage seda esinemisprooviks.”
Nõnda ma siis läksingi välja ja tulin uuesti sisse. Ja kuna tundus olevat imelik hakata sellele eakale hallipäisele mehele külge lööma, oli mul kergem mängida mingisugust tegelast. Võtta kõigest hääl ja hoiak – femme fatale mõnest vanast film noir’ist ja vahest ehk Lauren Bacall „Sügavast unest” –, mis annaks mulle midagi, millesse ennast peita.
Istusin baarileti äärde ja tellisin endale juua. Ma isegi ei vaadanud tolle minust kahe puki kaugusel istuva mehe poole.
„Ärge neid iial otse rünnake,” oli ta mulle varem öelnud. „Tehke neile selgeks, et te olete saadaval, aga ettepaneku voodisse minna peavad tegema nemad ja mitte vastupidi. Süütud ei tohiks midagi karta.”
Nojah, seda küll. Sest kui ma olen elus üldse midagi õppinud, siis seda, et meeste aju töötab teistmoodi.
SISEVÕTE, HÄMARA VALGUSTUSEGA BAAR NEW YORGIS – PÄEV
Me näeme baarileti taga asuvast peeglist CLAIRE WRIGHTi (25), kes mängib kergelt igavledes oma joogiklaasiga.
Viiekümnenda eluaasta piiri ületanud kõhn endine politseinik HENRY nihkub kõrvalpukile.
Henry Kas te olete siin üksinda?
Claire (käheda ja rauge häälega, venitades) Noh, ma olin üksinda.
Mees heidab pilgu tema käe poole.
Henry Ma näen, et te kannate abielusõrmust.
Claire Kas see on hea või halb?
Henry Sõltub asjaoludest.
Claire Millistest asjaoludest?
Henry Sõltub sellest, kui kergesti see sõrmest ära tuleb.
Naise silmad lähevad mehe jultumusest pärani.
Claire Kui te sellest juba juttu tegite, siis viimasel ajal on sõrmus pisut vabamalt liikuma hakanud. Aga teie?
Henry Kas ma olen vaba?
Claire Kas te olete abielus?
Henry Täna õhtul ei ole.
Claire Ma oletan, et siis on mul täna õhtul vedanud.
Ta kostitab meest pilguga, mis on avameelne, enesekindel ja selge. See on naine, kes teab, mida ta tahab. Ja praegusel hetkel tahab ta lõbutseda.
Henry (osast väljudes) Jeesus ja pealegi veel Kristus.
Mina Kas ma tegin seda piisavalt hästi? Ma võin midagi muud proovida …
Ta avab ülemise kraenööbi.
Henry Mul hakkab nendest närakatest peaaegu kahju.
Kolm päeva hiljem istusin ma Central Parki läheduses vaikses baaris ja lasksin ühel ärimehel endale rääkida, et tema naine ei ole talle enam ahvatlev. Pärastpoole andsin mina tema abikaasale lindi ja Henry andis minule nelisada dollarit.
Töö ei olnud korrapärane – mõnel kuul oli kolm-neli randevuud, mõnel aga mitte ühtegi. Henry töö kujutas endast enamasti seda, mida ta nimetas abikaasa jälgimiseks – ta jälitas inimesi ja püüdis neid teolt tabada. „Suurem osa meie klientidest on naised,” rääkis ta mulle korra. „Tavaliselt vastavadki nende kahtlustused tõele. Võib-olla nad on ära tabanud, et abikaasa paneb tööle minnes selga peene särgi ja saadab siis hiljem sõnumi, et tal on tegemist ja ta ei pääse veel tulema. Mõnikord on küsimus kõigest uues habemeajamisvees. Või nad on juba näinud tema telefonis reetlikke sõnumeid ja tahavad lihtsalt teada saada, milline see naine välja näeb. Mehed aga kipuvad märksa tõenäolisemalt eksima.”
Kui Henry oli veel politseinik, töötas ta salaagendina ja ilmselgelt tundis ta tollasest põnevusest puudust. Sihtmärkide väljailmumist oodates väikeautodes või hotellide fuajeedes mööda saadetud pikkade tundide jooksul teeb ta aega parajaks sellega, et pajatab mulle lugusid oma kunagistest operatsioonidest.
„Sa pead kõike nägema hallilt. Kui sa jälestad või kardad kurjategijaid, siis nad tajuvad seda vaistlikult. Nii et sa pead sundima ennast uskuma sellesse, millesse nemad usuvad. Ja see ongi see ohtlik osa. Mitte püstolid ega peksmised. Mõned mehed jäävadki halli vangistusse ega suuda sellest enam vabaneda.”
Ma räägin talle, et ta on eneselegi teadmata meetodinäitleja, ja jutustan talle vastutasuks lugusid näitlejatest. Näiteks meie kõige esimesest tunnist, kui Paul laskis meil etendada üht stseeni Ibsenist. Ma arvasin, et minu kaasõpilased on päris head. Seejärel laskis Paul meil etendada seda uuesti harjavart kätel tasakaalus hoides. Kaht asja korraga tehes me lagunesime kõik selle surve all koost.
„See asi, mida te esimesel korral tegite, ei olnudki näitlemine,” teatas meile Paul. „See oli teesklemine. Te kopeerisite seda, mida olite teisi näitlejaid tegemas näinud – aga see ei olnud teie jaoks tõeline. Seepärast te ei saanudki sellega hakkama, kuna olite sunnitud oma teadvustatud mõtlemise kuhugi mujale suunama.