Usu mind. JP Delaney

saavad kuningad ja kuningannad ning kuidas inetud muutuvad ilusaks ja ilusad muutuvad eemaletõukavaks. Midagi leiab aset – midagi sellist, mida keegi ei oska selgitada. Sinust saab kõigest mõneks hetkeks keegi teine.

      Ja see on kõige parem tunne, mis maailmas üldse olemas on.

      Manhattan näeb täna hommikul välja nagu filmidekoratsioon. Küttesüsteemi auruavad on lume sisse augud sulatanud ja tossavad päikesepaistel loiult. Eelmine õhtu tegi küll Henry ümbrikusse piraka augu, aga ma astun sellegipoolest sisse kulinaariakauplusse, et Jessile ja endale saiakesi osta. Kui ma poest väljun, peab üks lapsukeste punt lumesõda, nii et ka mina kahman peotäie lund ja löön kampa. Ma ei saa teisti, kui pean paratamatult mõtlema: „Ohoo. Ma olengi New Yorgis, olen selles New Yorgis, osalen otse filmist võetud stseenis ja õpin lisaks ka maailma parimate hulka kuuluvas lavakunstikoolis. Stsenaarium on siiski õnneliku lõpuga.”

      Kas ainult mina olen see, kes niiviisi teeb – kes tunneb, et ta jälgib ennast pidevalt omaenda elu filmis? Kui ma oma sõpradelt küsin, siis väidab suurem osa nendest, et nad ei tee seda. Kuid ilmselt nad valetavad. Miks peaks keegi tahtma näitlejaks saada, kui mitte selleks, et tegelikkust paremaks muuta?

      Ehkki mulle meenus just äsja, et see minu peas näidatud stseen lumesõjaga New Yorgis on pärit tollest jubedast filmist „Päkapikk”.

      Sisenedes kuulen ma Jessi toast hääli. Ta vestleb Skype’i vahendusel oma poisi Araniga, kes teeb Euroopas mingisugust reklaamklippi. Käin kähku duši all ära, vaatan järele, ega jakk liiga vilets välja näe, ja koputan siis tema uksele.

      „Hommikueine, üür ja preili Donna Karan,” teatan ma talle rõõmsameelselt. „Kas arvustusi on?”

      Jess uurib igal hommikul esimese asjana internetist, kas keegi on tema kohta midagi bloginud. Ta raputab pead. „Mitte midagi. Aga minu agent saatis meili – ma lähen töövestlusele ühe produtsendiga, kes nägi eile õhtul etendust.”

      „See on ju tore,” ütlen ma, püüdes kõlada mitte liiga kadedalt.

      „Ja kuidas sinu öö oli?” Tema hääl on hoolikalt neutraalseks sätitud. „Ma otsisin sind kella kahe paiku, kuid sa olid ära läinud.”

      „Oh, hea oli.”

      Ta ohkab. „Claire, ära aja jama. See oli tühi ja mõttetu seks täiesti võõra inimesega.”

      „Seda ka,” kostan ma kergemeelselt.

      „Ma olen vahel sinu pärast mures.”

      „Miks? Mul on alati kondoom kaasas.”

      „Ma pidasin silmas turvalist elu. Mitte turvaseksi. Nagu sa väga hästi tead.”

      Kehitan õlgu. Ma ei kavatse laskuda Jessiga vestlusse oma armuelu või selle puudumise teemal. Lõppude lõpuks on tal ju perekond, ja need inimesed, kellel on perekond, ei saa aru.

      Riputan jaki kappi ja ründan puhast aluspesu otsides Jessi püksikute sahtlit. Selle põhjas satuvad mu sõrmed millegi väikese, kõva ja raske peale.

      Ma tõmban selle välja. See on püstol. Päris ehtne püstol.

      „Jeesus küll, Jess,” lausun ma rabatuna. „Mis kuradima asi see on?”

      Ta naerab. „Isa sundis mind püstolit hankima. Tead sa, lihtsalt igaks juhuks. See suur ja paha linn ja puha.”

      „Ja sina muretsed minu pärast?” ütlen ma uskmatult. Sihin püstoliga oma kujutist peeglis. „Kutt, sa pead endalt küsima, kas see värv sobib sulle?”

      „Vaata ette. Minu arvates on see laetud.”

      „Isver.” Ma panen püstoli üliettevaatlikult tagasi ja võtan sahtlist punased Alaïa retuusid.

      „Kuid teisest küljest,” lisab ta, „võib mul ju tekkida vajadus lasta maha inimene, kes pidevalt minu riideid varastab.”

      „Ümbrikus on kolmsada viiskümmend dollarit. Noh, vähemalt kolmsada kakskümmend.”

      „Tegelikult on see teine asi, mille suhtes isa kergelt imelikuks kisub.” Jess ütleb seda hooletult, kuid ma taban tema häälest selle taga peituva pinge.