lohistanud, kuni tal õnnestus end veel ühes katses oma elu päästa püsti vedada. Ta tundis endas mõistusevastast soovi last hüüdes läbi maja tormata, kuid ta oli üksi majja sisenedes ühte reeglit juba rikkunud.
Ruumi teises otsas rippus seinal ovaalne puidust Aafrika mask, mille silma- ja suuavad teda õudust täis pilguga vahtisid.
Diane vaatas närviliselt üle õla sõpradele mõeldud veini- ja juustuõhtuks kaetud laua poole. Siis vaatas ta jälle otse ette, kus jube inimverest rada teda edasi astuma meelitas, uurima, milline kirjeldamatu sündmus oli seal aset leidnud.
Maddie
Kümme nädalat varem
Naise pilk pöördub üha mu näo vasaku poole juurde tagasi. Ta vaatab eemale, akna poole, ta kodukontorist paistva kunstliku tiigi suunas, aga üsna pea on ta pilk tagasi koha juures, kust mind kinni traageldati.
Ma ei tea, mis sellest välja tuleb. Naine kirjeldab end oma kodulehel kui „ennekõike hinnanguid mitte andvat, mõistvat ning diskreetset psühholoogi, kel on suuri kogemusi kirjutamisteraapia kasutamisel ärevuse ravis“. No aga kurat võtaks, lõpetagu siis see jõllitamine. Olen talle juba öelnud, et olen siin, kuna tahaksin oma närvilisusest vabaneda.
Naine naeratab mulle. Juba parem. Ta lausub sillerdava reklaamihäälega: „Kirjutamisteraapias kasutatakse mitmeid erinevaid äärmiselt abistavaid harjutusi. Mulle meeldib nende juures kõige enam see, et nende abil on võimalik minna just nii kaugele ja sügavale, kui kujutlusvõime ja seesmised piirangud lubavad. Me katsetame erinevaid lähenemisnurki ja vaatame ...“ naine kallutab pea ilmselgelt hoolega harjutatud, kuid ometi veidralt ligitõmbaval viisil viltu „... mis sulle kõige paremini sobib. Maddie.“
Noogutan, ja mu vasaku näopoole katteks tõmmatud juuksed ilmselt liiguvad pisut kõrvale. Naine küll üritab väga rahulikuna mõjuda, kuid ta huvi asja vastu on ilmselge. See ei üllata mind. Sinikas on küll peaaegu kadunud, aga üldine pilt siiski päris jube.
Tunnen julgust kadumas. Mul on tarvis, et see toimiks, kuid naine ei vasta mu ootustele. Kirjutamisteraapia oli minu jaoks oluline ja siinkandis ei ole valikuid just eriti palju. Kui ma valisin välja dr Camilla Jonesi, kelle erapraksis asub Overland Parkis, siis kujutasin teda endale ette peenes kostüümis ja vanaemalike madalate kingadega. Lahked silmad. Hõbedased juuksed.
See naine, see Camilla, ütles mulle, et ta nimi riimib nimega Pamela. Misasja? Ta tahab, et nimetaksin teda Cami J-ks, mitte dr Jonesiks. Ta kannab avarat lillelist lahtiste õlgadega T-särki, joogapükse ja nokkmütsi. Ma ei tahaks küll välisele keskenduda, kuid pean siiski mainima, et mütsi kaunistavad väikesed kristallid. See on nendega üleni kaetud. Mütsi kõige silmatorkavamaks elemendiks on hiiglaslik sillerdavatest kivikestest iiriseõis. See häirib mind. Vaatamata oma hullult heale väljanägemisele peab see naine olema vähemalt kuuekümnendates. Aga no tõepoolest. Ma tõesti ei tahtnud endale zumbatreeneri välimusega psühholoogi.
Viimaks vaatab ta mulle silma. „Maddie?“
„Jah?“ Ma ei tea miks, aga ma surun käsi rusikasse ja lõdvestan need seejärel. Ma sain kunagi kirjutamise tõttu karpaalkanali sündroomi ja tegin nii, kui randmed ennast tunda andsid. Lõpetan oma tegevuse.
„Asume õige asja juurde ja alustame tasapisi. Ma tahan, et paneksid kirja kakskümmend asja, mis sinus ärevust tekitavad.“ Naine ulatab mulle joonelise paberilehe ja kirjutusvahendi. „Püüa sellele võimalikult vähe mõelda. Lihtsalt pane kirja, mis sind hirmutab, kurvastab või närviliseks teeb. Kirjuta üles esimesena pähe tulevad asjad.“
„Hea küll.“
1 Kui Charlie nutab. Kui Charliega midagi halba juhtub.
2 Kui Ian keldris viina joob. Või kui ta üles ei ärka.
3 Kui keegi koolis laste pihta tulistab või kui üldse keegi läheb ja hakkab suvaliselt inimeste, eriti laste pihta tulistama. Mulle ei meeldi ka relvade hoidmine kodus.
4 Kui keegi sõidab Prantsusmaal hiiglasliku veoautoga promenaadil jalutavate inimeste sekka ja nad ära tapab.
5 ISIS.
6 See kõlab napakalt, aga tunnen hirmu, kui pean minema kuskile uute inimestega kohtuma ja nad kõik istuvad ringis ja ma pean neile endast rääkima. Enam ma Meadowlarki emade hilisele hommikueinele ei lähe.
7 Kui minu ees trenažööri tallanud Lähis-Ida kutt trenažöörilt maha tuleb ja minema läheb ja oma suure seljakoti maha jätab.
8 Kui ma koeri hõikan ja nad ei tule ja ma ei leia neid üles. (Ilmselt seetõttu, mis eile õhtul juhtus. Nad kaevasid end aia alt välja, aga auto alla ei jäänud. Parandasin selle koha ära, kust nad välja said.)
9 Kui mu vanemad või Charlie haigeks jäävad. Uued tapvad gripiviirused.
10 Kui Ian töötab ohtlikes riikides. Väga paljud asjad võivad viltu minna.
11 Matused. Haiglad ja järved.
12 Kui Ian Charlie peale vihastab.
13 Et alligaator võib Disney laguunist välja karata ja väikese poisi otse ta isa sülest ära napsata.
14 Kui mu süda kontrollimatult peksab. Seda juhtub reeglina siis, kui ma hakkan Joannast puudust tundma ja mõtlen sellele, kuidas ta mind tõenäoliselt endiselt vihkab.
15 Uppumine, eriti see, kui meri väikeseid uppunud Süüria lapsi rannale kannab. Ma ei tule sellega päevade kaupa toime ja näen unes, kuidas Charlie upub, ja muretsen mõnikord selle pärast, et koerad võivad uppuda. Tõusulained.
16 Kui ma Charliega parki lähen ja ta on äkki kuskile kadunud ja ma ei leia teda üles.
17 Pimedus mõnes inimeses. Näiteks nagu see mees seal Saksamaal, kes mingile teisele mehele maksis, et too teda jupikaupa lõiguks, toiduks valmistaks ja ära sööks.
18 Kui Charlie nutab.
19 Kui ma pean Charlie Iani hoolde jätma.
20 Kui mul midagi viga on.
Libistan paberilehe Cami J ette, kelle väga liibuvaid seitsmekümnendate stiilis alt laienevaid joogapükse ma olen nüüd saanud paremini silmitseda ja tunnen nüüd kiusatust teda salaja hoopis Pepuprao-Camiks nimetada.
Ta hakkab vaikides mu nimekirja lugema. Ütlen: „Ma vist kordasin ennast. Kirjutasin kaks korda „Kui Charlie nutab“.“
Ta noogutab ja keskendub mu nimekirjale. „Kordamine võib palju informatsiooni anda.“
Mõne minuti möödudes vaatab ta minu poole ning seekord ei vaevu ta diskreetne olema. Naise pilk kulgeb mööda mu huultest laubani ulatuvat hävingut üles ja siis alla tagasi. „Kas see on valus ka?“
„Kui ma naeratan. Natuke.“
„Kas sellepärast sa ei naeratagi?“
„Ei naerata või? Enda meelest ma küll naeratan.“ Seejärel naeratan selle tõestamiseks.
„Oled sa plastikakirurgi juures käinud?“
„Ei. Aga ilmselt lõpuks lähen.“ Tõtt-öelda olen ma alati olnud välimusega, mida mu vanaema kirjeldas sõnadega jolie laide. Inetult ilus. Mu silmad on kummalised ja kahvatuhallid. Naeratus on asümmeetriline ja näokujus on midagi rebaselikku. Ma pole iialgi meeste tähelepanust puudust tundnud, kuid tean, et mu veetluse taga on just mu veidrus. Ma pole veel otsustanud, kas kujunev arm hakkab mulle meeldima või mitte. Teinekord end peeglist silmitsedes tundub mulle, et nüüd olen ma raamatuna palju ausama kaane saanud.
Cami J noogutab, ta silmad on emalikust empaatiast niisked. Ta koputab vastu paberilehte. „Sa tegeled päris palju asjaga, mida meie nimetame katastroofitsemiseks.“
„See on minu jaoks uus sõna.“
„Nüüd, mil igalt poolt tuleb pidevalt halbu uudiseid, muutub see järjest tavalisemaks. See on mõistusevastane hirm katastroofide ees. Endale või enda jaoks kallitele inimestele kaela sadavate