Väljas hakkas juba pimedaks minema, kui ma laguneva trammiga tagasi oma linnakeskuses asuvasse korterisse sõitsin. Vaid hetk pärast seda, kui olin võtmed diivanilauale visanud, hakkas kiledalt helisema kettaga telefon – kaadervärk, mis nägi välja nii, nagu oleks selle koht pigem mõnes tummfilmis või muuseumis.
Helistaja oli Caroline, Fodor’si reisijuhtide toimetaja, kes oli mu ülikooli lõpetamise järel palganud kirjutama paari peatükki Hispaania kohta. „Me oleme viimaks valmis riikidepõhise Ida-Euroopa väljaande koostamiseks,“ teatas naine.
See oli maailma parim üllatus.
Ta pakkus mulle tööd, Bulgaariat käsitleva peatüki kirjutamist nende 2003. aasta reisijuhi jaoks. Ameerika standardite kohaselt oli tasu närune, aga odavas Bulgaarias oli see võrreldav kuningriigi võtmete omanikuks saamisega. Ma sain reisida oma uue kodumaa kõikidesse nurkadesse ja kõik sellega seotud kulud kaeti. Oli mai keskpaik ja hunnitu Balkani suvi tulekul. Bulgaarias on hiiglaslikke rikkumatuid rannaribasid ja hingematvaid mägesid jalgratturitele. Jo saab nüüd külla tulla ning me saame sõita nädalavahetusteks Sozopoli, kus tema saaks ujuda ja mina samal ajal rannas istudes lugeda. See tähendab piknikukorve täis mahlaseid lambakarbonaade, soolakat tomati-kurgisalatit ja fetajuustu pudiga kaetud krõmpsuvaid friikartuleid. Me kõnnime paljajalu ning meie nahk muutub tumedaks ja tedretähniliseks ning me joome mõnes kauges, iidses ja turistivabas kalurikülas koduveini.
Ma saan jääda. Tundsin puhast õnne. Puhast vabadustunnet. Helistasin Joannale, et talle uudistest teada anda. „Ma ei peagi stipendiumi lõppedes koju minema,“ teatasin. „Mul on piisavalt aega sulle külla tulla. Mul on sülearvuti. Saan kirjutada, kus tahan. Meil on enne mu lahkumist aega terve suvi.“
„Hurraa!“ hüüdis ta telefoni. „Oo mu jumal. See on täiega parim uudis, mida ma kuulnud olen. Palju õnne, kullake!“
Seisin järgmisel õhtul koos oma iidvana maksaplekilise naabri härra Miloviga oma korteri ees kõnniteel. Lobisesime pikalt ja laialt leiva ja jogurti jubeda hinna teemal ning mina nihkusin sentimeeterhaaval meie maja sissepääsu suunas, kui meie kõrval peatus must Mercedes.
Härra Milovil olid hõbedasi sajajalgseid meenutavad muljetavaldavad kulmud ning need viskusid ehmunult kõrgustesse. Kõrvalistuja-poolne aken vajus alla ning mütsi ja päikeseprillidega mees küsis tihke idaeuroopa aktsendiga: „Preili Brandt? Istuge autosse.“
„Ma ei istu teie autosse,“ vastasin valjusti naerdes. Siis märkasin, et härra Milov oli sõna otseses mõttes hirmust kange ja ahmis õhku.
Haarasin ta käsivarrest, kuid enne, kui ma midagi öelda jõudsin, avanes auto tagumine uks ja seal istus Joanna, šampanjapudel käes. „Vabandust!“ hüüdis ta välja karates. „Kas temaga on kõik korras? Kas sinuga on kõik korras? See oli üllatus Maddie jaoks! Me tähistame seda, et ta ei pea veel koju minema! Palun vabandust!“
Ta kergitas šampanjapudelit ja ütles kohmetult ja süüdlaslikult naeratades: „Iznenada! Üllatus!“
Härra Milov võttis end kokku ja koperdas kätt südamele surudes ja midagi nina alla pobisedes minema.
Tund aega hiljem istusime Joga Sheraton’s Capitale nurgalauas, jõime Bellinisid ja sõime loomaliha-carpaccio’t ja suitsulõhet.
„Ma olin sulle külaskäigu võlgu,“ ütles Jo kahvliga lõhetükki togides. „Mul on nii palju tegemist olnud. Sina oled viimasel ajal minul palju rohkem külas käinud kui mina sul. Sõit ei olnudki iseenesest nii pikk. Viis tundi. Maksimaalselt. Käkitegu. Ja kui aus olla, siis on väga tore olla eemal kogu sellest raevust ja vihkamisest ja sinu seltsis aega veeta. See lõhe on lihtsalt superhea.“
Ta asus hingetult kirjeldama plaane, mis ta meile suveks teinud oli, sõitu Montenegrosse ja nädalat Budva rannas.
„Mu sõber Ana tutvustab meid ühele oma sõbrale, mingile kutile, kes oma korteri igal suvel välja üürib ja ise koos oma hambutu onuga silla all elab või midagi selles stiilis. Aga seal on imeline vaade. Ana saatis mulle pildi, ma näitan sulle seda, kui tagasi su korterisse jõuame, aga päriselt ka, Maddie, see on viimase peal ja nüüd, kui sa saad siia jääda, ei pea ma sinna üksi minema! Mu puhkus algab kuuendal augustil ja kestab kuni ...“
Nii ta seal rõõmsalt vadistas, kui ta telefon korraga häält tegi. Ta ei katkestanud juttu enne, kui oli sõnumi avanud, ja siis muutus ta nägu täielikult. Joanna laubal oli väike veresoon ja kui ta endast välja läks, valgus see verd täis. Praegu see lausa tuksles. Ta käsi värises. „Oh kurat.“
„Mis juhtus?“
Tüdruk sulges telefoni ja langetas pea.
„Mis lahti on?“ küsisin.
Ta tõstis pilgu ja tõi kuuldavale sügava ohke. „Ma pean minema tagasi Skopjesse asju klaarima.“
„Mida!“
„Oota korraks.“ Ta helistas kiirustades oma autojuhile ning andis siis kelnerile viipega märku, et me soovime arvet. „Anna andeks. Ma siiski ei saa siia jääda.“
„Mis juhtus?“
„Stankovaci põgenikelaagrile mõeldud imikutoidu ja mähkmete saadetis peeti Kreeka piiril kinni.“
„Aga praegu on nädalavahetus. Kas selle asjaga esmaspäevani ei anna oodata?“
„Kui ma sellest saadetisest ilma jään, tähendab see tuhandeid dollareid kahju,“ vastas ta käekotist rahakotti otsides. „Tundub, et Makedoonia politsei üritab seda konfiskeerida. Ja sel juhul ei näe seda enam iialgi.“
„Miks nad peaksid midagi sellist tegema?“
„Sest mingi politseinik piiril teab, et üks hull ameeriklanna on valmis oma saadetise kättesaamiseks maksma.“
„Sa pead ennast silmas?“
„Nojah.“
„Sa maksad politseiniku kinni?“
„Just,“ vastas ta ükskõikselt ja tegi oma šampanjaklaasile põhja peale.
„Oh taevas,“ ütlesin mina.
„Oh taevas,“ ütles Joanna mind matkides ja puhkes seejärel naerma. „Pole midagi, Maddie. Siin asjad lihtsalt käivadki niimoodi.“
Võtsime takso ja sõitsime tagasi minu korterisse. Asusin sellal, kui tema asju kotti loopis, samuti pakkima. Ta märkas seda ja ütles: „Ma ei saa sind endaga kaasa võtta.“
„Miks mitte?“
„Hetkel ei ole see hea mõte.“
„Ma olen õpetamisega lõpetanud ja Fodor’sist ei jõua mu leping kohale enne kahte nädalat. Enne seda ei saa ma isegi tööd tegema hakata. Las ma tulen sinuga kaasa.“
„Makedoonias lähevad asjad hullemaks. Tapmised. Pommitamised. Kõikidele reisivatele ameeriklastele on antud hoiatus riiki mitte siseneda.“
„Sina elad seal!“
„Ma pean seda tegema. Ära ole rumal.“
„Ma tulen kaasa.“
Hetk hiljem sirutas ta käe ja võttis minu oma pihku. „Aitäh sulle.“
Reisi esimese lõigu ajal oli Joanna ametis oma kaastöötajate olukorraga kurssi viimisega. Kui piir ületatud sai, läksid mu mõtted uitama. Mu vanemad lähevad marru, kui kuulevad, et ma Fodor’si tööpakkumise vastu võtsin ja Ida-Euroopasse jään. Samas arvasin, et vanaema Audrey on selle üle üsna rõõmus. Ka teda oli Kesk-Lääne õppejõude ja immigrante täis väikese ülikoolilinna elule omane tuimus hulluks ajanud. Kuid tema oli koolis prantsuse ja vanavanemate käest saksa keelt õppinud.
Kui ma kolmteist aastat vana olin, viis ta mind Prantsusmaale arhitektuurialasele ringreisile, keskendudes Le Corbusier’ ehitistele. Laupäeviti käisin temaga Nelson-Atkinsi kunstimuuseumis ja ta sundis mind enda järel kordama: „Vaatamata sellele,