nähtud jagamiseks elu näinud ja kultuursete inimestega, kellele ta mind meie reisidel tutvustas. Mäletan, kuidas istusin pärast ühte sellist käiku Nelson-Atkinsisse kerget lõunaeinet süües tema vastas. Me olime eraklubis nimega Carriage Club ja istusime tema lemmiknurgalauas. Rüüpasin ahvatlevast leivakorvist mööda vaadates teed ja nokkisin salatit, nagu ta oli mind tegema õpetanud.
„Sara häda on selles,“ ütles vanaema mu seksikat õde silmas pidades, „et keegi pole iialgi ta südant murdnud. Ja siis Julia. No Julia on väga tark. Aga see on raamatutarkus, kui mõistad, mida ma silmas pean. Sina, mu kullake,“ ütles ta ning ta väikesed hallid silmad puurisid minu omi leegitseva pilguga, „sina oled rohkem minu moodi. Seda tüüpi, kes on valmis maailmaga silmitsi seisma. Meiesugused inimesed ei järgi reegleid. Minu vanavanemad oleksid öelnud, et sa oled übermensch. Erakordne.“
Võtsin vanaema soonelise käe pihkude vahele ja kummardusin vandeseltslaslikku naeratust jagades tema poole. Ehk olin ma tõesti erakordne. Tema ütles nii ja mina olin valmis selle paikapidavust kontrollima. Kansasel ei olnud minu tulevikus mingit rolli. Mu vanematel polnud sellest aimugi, kuid mul polnud plaanis kunagi koju tagasi pöörduda.
Osaliselt oli see jutuajamine vanaema Audreyga põhjuseks, miks ma hakkasin reeglites nägema pigem soovitusi, ohtudesse üleolevalt suhtuma ning katastroofidega flirtima. Küllap ma pakatasin elevusest nagu Ikaros ja lendasin päikesele liiga lähedale.
Tema tiivad polnud ehtsad, need oli valmistatud vahast ja sulgedest. Ta oleks pidanud mõistlikum olema. Need hakkasid sulama ja läksid põlema. Noormees paiskus taevastest kõrgustest ääretusse ookeani, kus uppus.
Stoyani-nimeline autojuht paotas juhiistmel akent ja hakkas suitsetama. Vaid ühte kätt roolil hoides. Olime jõudnud tühjale maanteelõigule, kus tee oli ebaühtlane ja pime. Vastassuunast lähenevad veoautod vuhisesid tuulepuhanguid tekitades mööda.
Stoyan alustas möödasõitu aeglaselt liikuvast autost, sellal kui meile vastu tulevate autode tuled kauguses kurjakuulutavalt plinkisid. Raadio üürgas valjusti.
Heitsin pilgu Joanna suunas. Ta vastas mulle unise naeratusega ja sulges seejärel silmad. Tegin sama.
Kui ärkasime, olid mäed selja taha jäänud.
Maddie
Üheksa nädalat varem
Ian on Nigeerias ja turvab väikest firma Boots & Coots tuletõrjujate rühma, kes valmistuvad Port Harcourti lähistel, kus möödunud kuul leidis aset enesetapupommitamine, kustutama tohutut naftapuurkaevupõlengut. Naftapõlengute kustutamine nõuab nädalaid ja sellele järgnevad ulatuslikud puhastustööd. Ta ütles tähtajaks üheksakümmend päeva, kuid tegelikult pole mul aimugi, millal ta koju tuleb.
Olen teel Cami J juurde ja küsin parasjagu endalt, kas ka tänase seansi osaks on järjekordne nimekiri asjadest, mis mulle hirmu nahka ajavad. Kui jah, siis seekord lähevad nimekirja ka Nigeeria Boko Harami pühasõdalased ja nende fanaatiline liider. Eile õhtul näidati teda põgusalt televiisorist ja ma vaatasin seda kohta kuus korda. Mees matsutas suud ja teatas kahjurõõmsalt: „Kas teate mis? Mina röövisin teie tüdrukud ära!“
Vaatasin uudistelõiku üha uuesti ja uuesti ning mõtlesin neile kahesajale tüdrukule, kes nagu muuseas rööviti. Selliseks on maailm tänapäeval muutunud. Nagu tohiks kõike teha. Ian on viimased kolm nädalat seal olnud ja jääb sinna veel teadmata ajaks.
Kuna Ianit ei ole kodus ning mu vanemad on St. Louises mu õel külas, pean Charlie nendeks kaheks tunniks, mida vajan Overland Parki sõitmiseks, seansil istumiseks ja seejärel tagasi sõitmiseks, YMCA lasteklubisse jätma. Mina ei leia Charlie kingi ja tema ei leia oma erilist superkangelase käevõru, mille Ian talle tegi. Me hakkame hiljaks jääma.
Tagurdan sissesõiduteelt välja nagu segane ja ajan peaaegu alla oma naabri Wayne Randalli. Wayne läks firmast Heritage Tractor and Trailer pensionile ja veedab nüüd lõviosa päevast puid istutades, hekke pügades ja ümber oma maja ja õue umbes kaks kuud enne õiget aega keerukaid pühadekaunistusi paigutades. Ta seisab sõna otseses mõttes mu auto taga, niisiis tuleb mul peatuda. Wayne veetis nelikümmend aastat tagasi kolm nädalat Inglismaa rannikupiirkonnas ning on ühtlasi „Monty Pythoni“ filmide fänn. Olenemata sellest, kas ma olen koos Ianiga või üksi, tervitab Wayne mind alati südamlikult, matkides kohutavalt inglise aktsenti.
„Maddie,“ ütleb ta mu autoakna taga seistes ja käega otsekui käepidet vändates ägedalt ringe joonistades. Charlie kummardub huviga ettepoole. Wayne on poisi meelest midagi klounilaadset.
Annan järele ja kerin akna alla. Mees torkab oma punetava näo autosse ja hüüab: „On alles ommuk, tütrik, mis! Ammugist pole näind!“
„Anna andeks, Wayne, meil on kiire,“ ütlen. „Ma hakkan hiljaks jääma.“
„Selge,“ ütleb tema, kuid ei liigu paigast. „Ja kuidas meie pisipoisil läheb?!“ Ta näitab Charliele oma suuri pruune hambaid.
Charlie kortsutab laupa ja vastab: „Me ei ütle enam „pissi“.“
„Sest sa oled nüüd juba suur?“
„Ei. Sellepärast, et ma käin nüüd suure poti peal. Mitte pissipoti.“
Wayne laksab kätega kaks korda vastu reisi, see on nii kohutavalt naljakas. „No kas pole armas?“
„See on tõsi,“ teatab Charlie tõsiselt noogutades. Ta tõstab käe, et Wayne’ile oma lagedat rannet näidata. „Ja vaata. Ma kaotasin oma käevõru ära.“
„Poisid ei kanna käevõrusid!“ ütleb Wayne narritades ja pilgutab mulle silma.
Charlie ajab end sirgu ja ta põsed lahvatavad punaseks. „Kannavad küll. See on langevarjust tehtud ja sõdurid kannavad neid ja minu issi kannab ka.“
„Hea küll, hea küll,“ ütleb Wayne vabandavalt. „Ma ainult ...“
„Minu issi tegi selle minu jaoks. Sina lihtsalt ei tea midagi, sest sina pole sõdur.“
„Kuule, Charlie,“ ütlen. „Nüüd aitab.“
Üle Wayne’i näo libiseb tume vari ja ta silm hakkab tõmblema. „Kas seda su issi ütleski? Et Wayne Randall pole kunagi sõjas käinud? Kas seda ta ütleski?“
Wayne hakkab pobisema midagi selle kohta, kuidas ta püüdis sõjaväeteenistusse astuda, aga minul lihtsalt ei ole rohkem aega oodata. „Vabanda mind, Wayne. Ma oleksin pidanud sulle kohe ütlema, et me jääme arsti juurde hiljaks.“
„No ma väga vabandan. Hakake siis minema,“ ütleb ta tagasi tõmbudes. Hakkan sõitma ja näen tahavaatepeeglist, kuidas ta pahameelest hõõgub, käed külgedel rippu. Tunnen end pisut pahasti, kuid ma lihtsalt ei saa meie pensionärist naabrile pakkuda nii palju tähelepanu, kui ta soovib. Meie Charliega veedaksime sel juhul kogu oma aja Wayne’i garaažis, vaadates, kuidas ta lindude pesakaste ehitab.
Pärast Charlie ära viimist kihutan põldudevahelisel maanteel, mis viib Meadowlarkist Kansas City põhjapoolseimasse äärelinna, isoleeritud ja jõukasse Overland Parki. Minutite möödudes ilmuvad kõdunevate kihtpuidust küünide, kuuride, päevalillede ja prahikuhjade asemele hoolitsetud muruplatsid, mida ääristavad värskelt värvitud valged tarad.
Cami J kandis asuvad majad on meie piirkonna omadest kenamad. Ian tahtis siia kanti maja osta, kuid mina tegin talle selgeks, et Meadowlark on turvaline investeering. Ma ei tahtnud nii suurt summat meie raha kinni panna. Tahtsin, et meil oleks piisavalt raha puhkustel ja restoranides käimiseks ning õhtute linnast väljas veetmiseks. Viis minutit hiljem olin rase. Nii palju siis igasugu vallatustest. Aga Charlie … armas, kleepuv, ubinapõsine Charlie oma nätskete kallistuste ja tatiste musidega on väärt iga toodud ohvrit.
Kui ma Cami J majaesisele terrassile viivatest astmetest üles koperdan, olen vaid kaks minutit hiljaks jäänud. Naine lükkab ukse valla; ta näeb oma sagris juuste, alt laienevate pükste ja läbipaistvate värviliste sallidega välja otsekui David Lee Rothi