ütleb tema ning libistab käe mu õlgade ümber. „Sa oled ju ikkagi traumaatilise ajukahjustuse üle elanud. Anna endale natuke hõlpu. Mina teen igasugu asju seepärast, et olen hajameelne. Sinuga on kõik hästi, Maddie, ja läheb veel paremaks. Sa hoolitsed üksipäini kolmeaastase lapse eest. See ei ole lihtne. Tule, teeme sulle natuke teed.“
Ma ei nuta just sageli, aga kui see juhtub, siis harilikult seetõttu, et keegi on minu vastu kena. Nutan, sellal kui Cami J mulle teed teeb, ja mu enesetunne paraneb märgatavalt. Otsustan ilma igasugu reservatsioonideta, et armastan oma zumbatreenerit meenutavates liibuvates riietes hipist psühholoogi, kelle mütsi ehivad võltsbriljandid. Tunnen tema vastu lainetena voogavat poolehoidu ja olen võrdlemisi kindel, et ta näeb mind vaadates tõepoolest mind. Mind, Maddiet, ja mitte mu lömmis nägu.
„Fotod unustasid sa ilmselt maha,“ ütleb naine, kui oleme teetassidega kabinetis istet võtnud.
„Ma valisin need välja. Panin köögilauale. Aga siis kaotas Charlie oma kingad ära ja me hakkasime hiljaks jääma ja jah, ühesõnaga, ma unustasin.“
„Hea küll,“ ütleb naine. „Pole hullu. Ma tahtsin tänast kirjutamist alustada fotode kirjeldamisest, aga mul on veel teinegi ülesanne, millega võime proovi teha. Ja selleks pole sul lisaks märkmikule ja kirjutusvahendile midagi tarvis.“
Ta silmitseb mind äraootavalt ja ma tõmbun kössi. „Sa unustasid, et pidid märkmiku ja kirjutusvahendi kaasa võtma?“
„Unustasin jah.“
„Kas sa kodutee ikka leiad üles?“ küsib naine ulakalt.
„Ma loodan. Ma loodan, et ma ei unusta Charliet ära tuua.“
Järgneb paus ja seejärel ütleme korraga: „Üldse ei ole naljakas.“
Ma naeran kogu südamest ja see teeb ikka veel haiget, kuid tekitab ühtlasi suurepärase enesetunde. Naine tõuseb ja silmitseb oma raamaturiiulit, kus on virn spiraalköites märkmikke. Ta sirvib neid ning pöördub seejärel ülemeeliku naeratusega minu poole. Minu jaoks valitud märkmiku kaanel on pilt eri värvi esijalgadega õnnelikust kassist. Kassi juures on kiri: „Elu on sobivas toonis sokkide pärast muretsemiseks liiga lühike“.
„No nii,“ ütleb ta lustakalt. „Kirjuta sellele oma nimi peale. Nüüdsest alates kasutad siin olles alati seda märkmikku. See on sinu oma ja ma hoian seda sinu jaoks siin ja teen märkmikku kirjutatust koopiaid, et sa saaksid need koju kaasa võtta ja vaadata, kui tahtmist on. Sobib?“
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.