kellest 73% (15 091) õppis jumalasõna või soovis seda teha. Paljudes pealinna koolides (Tehnikum, Kunsttööstuskool), samuti seminarides, merekoolides ja 14-es keskkoolis (õhtukeskkoolid, reaalgümnaasiumid) puudus usuõpetus siiski õppekavast.80
Kuigi jumalasõna oli õpilastele ja koolidele vabatahtlik õppeaine, kohustas haridusminister H. Bauer oma 1922. aasta 21. juuni ringkirjaga, seda soovijaile õpetama tasuta ning kohustas keskkoolide ülalpidajaid koolides usuõpetajaid ametisse panema ja hoidma.81 Õppureid tuli lisatasuta usulise hariduse saamise võimalusest teavitada. Usuõpetuse tunnid lisati tunniplaani ja võrdsustati muude õppeainete tundidega.82 Kui usuõpetust soovis õppida enam kui 20 õpilast, tuli seda korraldada samamoodi (s.h. kaasata mitme klassi õppureid) nagu muid vabaaineid, mille kulud kandis riik.
Usuõpetus kuulus Reaalkooli tunnikavva kindlalt ka 1922/23. õppeaastal (tabel 3). 1922. aasta sügisel õppis Reaalkoolis 520-st poisist usuõpetust 382 (73%), eemale oli jäänud 138 (27%) õppurit.83
Pärast algkooliseaduse vastuvõtmist 1920. aastal, oli kristlik rahvaerakond alustanud allkirjade kogumist, et muuta seadust, s.t. jätta sellest välja sõnad „ilma usuõpetuseta”. 88 000 toetusallkirjast hoolimata lükkas Riigikogu selle seaduse muudatuse eelnõu detsembris 1922 tagasi. Lõpliku otsuse pidi langetama rahvahääletus veebruaris 1923.
Jaanuaris 1923 kinnitas endine haridusminister H. Bauer, et usuõpetuseta kool ei vasta suurema osa kodanike tunnetele ja soovidele. Selle tõdemuse kinnituseks tõi ta näiteks tõsiasja, et Eesti kesk- ja kutsekooli 37 980 õpilasest õppis 1922/23. õppeaastal usuõpetust 23 200 (64%). Tallinnas veelgi enam – 75%. Usuõpetus oli keskkoolides ajutiselt lubatud ja seda õpetati tasuta kõigile soovijaile. Kirjutaja viitas ka paljudele naaber- ja muudele Euroopa riikidele, kus usuõpetus kuulus sundusliku ainena õppekavadesse.84
17.–19. veebruaril 1923 (haridusminister oli siis juba Reaali vilistlane /1909 TPR/
A. Veiderma-Veiderman) korraldati Eestis rahvahääletus, kus inimesed pidid otsustama – kas muuta usuõpetus algkoolides kohustuslikuks (õpilastele jäänuks aine vabatahtlikuks) või mitte. Referendumil osales 66,2% hääleõiguslikest kodanikest. Usuõpetuse poolt andis hääle 328 369 (72%) ja vastu 130 476 (28%) inimest.85 Järgnenud seadusemuudatus puudutas küll otseselt algkooli, kuid mõjutas usuõpetuse edaspidist kohta ka keskkoolis. Pastor ja pedagoog Jaan Lattik (haridusminister 1925–27) on toimunut hiljem pisut tundeliselt kirjeldanud järgmiselt: „Ususõda, mida eesti rahvas oma iseseisva riigi alguspäevil pidas, oli suurimaid vaimude võitlusi, mida üks rahvas üldse on suuteline võitlema.”86
Rahvahääletusega soovitud õppeainena taas „üle kooliläve pääsenud” usuõpetuse pärast algasid aga taas vaidlused. Tuli ju muuta nii algkooli- kui ka keskkooliseadust. 7. detsembril 1922 vastu võetud keskkooliseadus ei jõudnudki kehtima hakata, sest 12. juulil 1923 vastu võetud uus seadus tühistas senises keskkooli seaduses olnud sõnad „ja ilma usuõpetuseta” ning asendas need määratlusega: „Usuõpetus on koolidele sunduslik õppeaine, õpetajatele ja õpilastele aga vabatahtlik.”87 See klausel jõustus 1. augustist 1923.
Augustis 1923 täpsustati uue määrusega ka usuõpetuse tundide arvu. Selleks nähti keskkooli alam- ja ülemastme (s.h. reaalharu) kõikides klassides ette kaks tundi nädalas.88 Haridusministeeriumist keskkoolidele edastatud 24. novembri 1923 ringkiri andis aga raamistiku ja alused usuõpetusele ligi paarikümneks järgmiseks aastaks. See dokument kinnitas, et usuõpetuse aluseks koolis on ristiusk, kuid erineva usutunnistusliku (konfessiooni) kuuluvusega õpilaste puhul tuleb järgida interkonfessionaalsuse põhimõtet. Usuõpetuse tunnid tuli sobitada nädala tunniplaani nii, et õpilastel poleks olnud neist raske osa võtta ja paigutada kas koolipäeva algusse või lõppu, et usueitajad ei segaks teiste õpilaste tööd. Usuõpetuse tunde soovitati anda sel juhul, kui ainet õppida soovijaid oli õppeaasta algul klassis vähemalt 12.
Eri usutunnistusega õpilasi võis vanemate nõusolekul ja ettekirjutuse põhjal, samuti asjatundlike õpetajate olemasolu korral, koondada usutunnistuse alusel omaette, vähemalt 12 õpilasega õpperühmadesse. Kuni 18-aastaste õppurite osavõtu usuõpetuse tundidest pidid otsustama ja vastaval küsitluslehel kooli teavitama lastevanemad või hooldajad, üle 18-aastased õppurid aga ise. Usuõpetajatena tohtisid töötada üksnes üldpedagoogilisi põhimõtteid järgivad ja ainet usukõlbluskasvatuslikult käsitleda suutvad isikud. Õpetaja valikul tuli arvestada lastevanemate soove ning pedagoog pidi kuuluma kasvandikega samasse usutunnistusse. Pedagoog ei tohtinud oma usutunnistuse heaks kihutustööd ja teisi uske maha teha, vaid kohustus õpilastes usulist sallivust kasvatama. Usuõpetuse tundides käivad õpilased, pidid seda tegema kohusetundlikult ja õppima ainet hoolsalt nagu muidki õppeaineid. 89
1924. aasta detsembri ringkiri kehtestas kõigis koolides, kus usuõpetus kuulus õppekavasse, usuõpetuse hindamise ja hommikupalve pidamise nõude. Kinnitati, et usuõpetust õppivaile õpilastele on palvest osavõtt kohustuslik. Selgitati, et hommikupalve peaks hõlmama: vaimulikke laule (ka mitmehäälselt) nii palve algul kui ka lõpul, pärast seda aga pühakirja asjakohasele salmile järgnevat lühikest palvet või vaheldusena ka lühikest kõnet, lähetekohaks noorte hingeelule vastavad praktilise sihid või aatelise sisuga juhtlaused Piiblist. Anti nõu õpilasi aega-ajalt palvesse aktiivsemalt kaasata. „Palve peab sisu ja kuju poolest noorte hingelaadile vastama. Ta sihiks /-/ peab olema õpilases kasvatada ning arendada ristiusulisi hingeväärtusi, süvendada neid ning /-/ õpetada õpilasi neid väärtusi maksma panema praktiliselt /-/, et edeneksid ja kasvaksid õpilastes nende paremad hingelised püüded,” sedastas ringkiri. Palvet soovitati siduda kooli igapäevaeluga (rõõmusündmused, aga ka surmajuhtumid jne) ning riiklike tähtpäevadega. Palve võis olla kuni kümne minutit pikk ja ei tohtinud mõjuda väsitavalt. Vahetevahel lubati hommikupalvusel piirduda üksnes „vaimuliku laulu mõjuva laulmisega”. Kirjutati ette, et „palvepidamine olgu võimalikult iga päev, kui selle korra muutmist ei nõua kohalikud olud, kooli ruumide tingimused ja need päevad, mis kogumisteks ja kõnedega esinemiseks enne õppetööd on määratud. Neis küsimustes määrab korra kindlaks pedagoogikanõu-
kogu.”90
Kahekümnendate aastate keskel tuli haridusministeeriumil küll korduvalt selgitada, et usuõpetust mitteõppivaid õpilasi ei tohi sundida viibima usuõpetuse tundides või hommikupalvustel, kuid mingeid põhimõttelisi muudatusi usuõpetuse korralduses kuni omariikluse lõpuni enam ei tehtud.
1932/33. õppeaastal tõusis usuõpetus jälle arutlusteemaks. Nimelt saatsid mõned Riigikogu liikmed haridusministeeriumisse märgukirja, milles kurtsid usulise kasvatuse madala taseme üle koolides ning nõudsid usuõpetuse tundide arvu suurendamist ja kirikuõpetajaile õiguse andmist sellealast tööd koolides revideerida. Ministeeriumis kaaluti ettepanekuid küll pikalt, kuid õppetöö senises korralduses midagi muutma ei hakatud.91
Reaalkoolis kasutatud õpikud
1921/22. kooliaasta õppekavas ettenähtud ainete õpetamiseks kasutati Reaalkoolis klassiti alljärgmisi õpikuid:
II klass (5. õ.-a.) – H. Einer „Eesti keele õpetus koolidele”, Fr. R. Kreutzwald „Kalevipoeg”, N. Kann „Lehrbuch der Deutschen Sprache”, Tpoицкий „Pyccкaя kpecтoмaтuя I”, A. Глoтoвa „Первая и втoрая книга для списывания”, J. L. Jürgens „Maateadus”, J. Sitska „Ajalugu algkoolidele”, A. Bilow „Aritmeetika ülesannete kogu keskkoolidele II”, O. Perli „Proportsionaalsed suurused”, H. Männik „Elus loodus”, A. Veidermann „Eluta loodus”, A. Kasemets „Muusika algõpetus”, V. Tamman „Koolilaulude raamat”.
III klass (6. õ.-a.) – H. Einer „Eesti keele õpetus koolidele”, N. Kann „Saksa keele õpperaamat Eesti keskkoolidele ja rahvakoolidele”, Kримc-Koткac „Русская хрестоматия для эстонских школ”, A. Глoтoвa „Вторая тетрадь для списывания”, J. L. Jürgens „Maateadus”, J. Sitska „Ajalugu algkoolidele”, O. Perli „Proportsionaalsed suurused”, H. Männik „Elus loodus”, A. Veidermann „Eluta loodus”, A. Kasemets „Muusika algõpetus”, V. Tamman „Kooli laulmise raamat”.
IV