IIvõõrkeeles
| Klassid / nädalatunnid | |||
| Õppeaine | ÜlemasteIV klass 10. õ.-a. | ÜlemasteV klass11. õ.-a. | Kokku |
| A Kohustuslikud ained | |||
| Eesti keel | 3 | 2 | 16 |
| Matemaatika | 5 | 4 | 21 |
| Loodusteadus(tervishoiuga) | 5 | 4 | 23 |
| Maateadus(kosmograafiaga) | – | 2 | 10 |
| Ajalugu | 5 | – | 10 |
| Kodaniku- jamajandusteadus | – | 3 | 3 |
| Mõtteteaduseeelkursushingeteaduse jaeetikaga | – | 4 | 4 |
| Saksa keel | 3 | 3 | 19 |
| Inglise võiprantsuse keel | 3 | 3 | 15 |
| Joonistamine jajoonestamine | 2 | 2 | 10 |
| Käsitöö | – | – | 4 |
| Laulmine | 1 | 1 | 7 |
| Võimlemine | 2 | 2 | 10 |
| B Valitavad ained | |||
| Praktilised töödfüüsikas, keemiasja bioloogias | 2 | 2 | 6 |
| võijoonestamine | 2 | 2 | 6 |
| võipoeglastekäsitöö | 2 | 2 | 6 |
| võilisatunnid IIvõõrkeeles | 2 | 2 | 6 |
| Kokku | 31 | 32 | 158 |
Õpilastele, kes algkoolis teist võõrkeelt polnud õppinud, kuid soovisid kooliteed jätkata sellises õppeharus, kus teist võõrkeelt (mis ka algkooli kavas ettenähtud) algusest peale oli õpitud, tuli nii I kui ka II klassis (7. ja 8. õ.-a.) anda kaks teise võõrkeele lisatundi.
Valitavate ainete õpetamist tuli korraldada nii, et iga õpilane õppinuks kohustuslikult ainult ühe valitavate õppeainete rühma aineid. valida tohtis üksnes ühe rühma piires (näit. soome, vene või ladina keel). kasutada võis seda üksnes kooli ülalpidaja, mitte õpilane. Tabelis mitte ettenähtud valitavate ainete õpetamine jäeti omavalitsusorgani ettepanekul haridusministeeriumi otsustada. Mittesunduslike ainete tundide arv ei tohtinud olla suurem kui kolm tundi ühe õppuri kohta.
Pedagoogikanõukogul oli õigus kehtiva tunnikava alusel koondada klassis mõne õppeaine õpetamist suurema nädalatundide arvuga lühema aja peale, vähendades selle võrra tunde muudes ainetes. Selline koondamine ei tohtinud aga töötundide arvu neis õppeaineis langetada aastas alla 35 nädalatunni.
Väiksemad ajutised muudatused, mida pedagoogikanõukogu võis kehtestatud tunnikavas teha, ei tohtinud ühegi klassi tundide koguarvu suurendada enam kui kahe tunni (oskuspraktikas) või vähendada kolme tunni võrra. Kokku ei saanud sunduslike, valitavate ja mittesunduslike õppeainete nädalatundide koguarv tõusta ühe õpilase kohta üheski üldharidusliku õppeharu klassis 1923/24. õppeaastal üle 36, 1924/25. õppeaastal üle 35, 1925/26. õppeaastal ja edaspidi – üle 34 tunni. Eriainelistes õppeharudes ei võinud see number aga küündida üle 36 tunni. Tunnitabelites toodud praktilised tööd tuli koondada kahe ja enama tunni kaupa kokku, seejuures pidi tund kestma 55 minutit.
Nii jäid koolidele piisavalt vabad käed õppetöö korraldamiseks, olenevalt sellest, milliste õppekavade järgi varem oli õpitud.
Kodanikuõpetus, mille sisukäsitlus oli omariiklusaegses keskkoolis teinud läbi põhjaliku muutuse, saanud 1919. aastal uue programmi, mida seni oli õpetatud keskkooli vanemates klassides (10.–11. õ.-a.) jäi nüüdsest (koos majandusteadusega) kolme nädalatunniga keskkooli lõpuklassi aineks.102
Tüüpõppekavas (tabel 4) hõivasid reaalgümnaasiumi ülemastme kolme vanema klassi (9.–11. õ.-a.) kokkuvõttes suurima tundide arvuga juhtiva koha matemaatika (13 t.) ja loodusteadused (15 t.). Järgnesid võõrkeeled (kumbki 9 t.) ning eesti keel (8 t.).
Reaalkooli vilistlane (1909 TPR) ja õpetaja, pärastine (1922–24) haridusminister Aleksander Veiderma-Veiderman kommenteeris oma meenutusteraamatus esimest keskkoolide seadust nii: „Uue keskkoolide seaduse vastuvõtmine oli tähtis samm edasi keskkoolide arenemise ajaloos. Teatavasti tunti varem peamiselt klassikalist gümnaasiumi, kus kõige rohkem tähelepanu pööratud ladina keelele ja antiikrahvaste kultuuri tundmaõppimisele. Loodusteaduste võidukäik ja sellega seotud tehnika arenemine ei jätnud puutumata ka kooli. Matemaatikale ja loodusteadustele tuli koolide õppekavades ikka rohkem ruumi teha, tekkis uus keskkoolitüüp – reaalkool, kus olid esikohal matemaatika, loodusteadused (füüsika, keemia, bioloogia) ja võõrkeeled.
Majanduse ja kaubanduse arenemine nõudis ka majanduslikult haritud inimesi. Majanduslikud õppeained tungisid koolide kavasse, tekkisid kommertskoolid ja kaubanduskoolid. Tsaristlikul Venemaal tunnistati need võrdseks reaalkoolidega. Läänes aga tuli neil tublisti oma õiguste eest võidelda. Eesti läks kaugemale. Keskkooliseadus nägi ette mitmesuguseid eri laadi keskkoole. Eelmainitud tüüpide kõrval loodi meil põllumajandus-, tehnika- ja sotsiaalgümnaasiumid. Üldhariduslike õppeainete tuum oli kõigil ühine, sellele lisandusid eriained gümnaasiumi tüübile vastavalt. Hulk vanemaid õpetajaid ei pooldanud neid koole. Direktor Nikolai Kann rääkis kord mürgiselt isegi „hobuseruunamise gümnaasiumist”. Nende mitmesuguste koolitüüpide mõte seisnes selles, et kooli siduda igepäevase tööga. Ka toodi keskkoolide õppeainete hulka tööõpetus, kus õpilased õppisid tundma materjale, poeglastele õpetati puu- ja rauatööd, mõnes koolis ka elektrotehnikat, tütarlastele kodumajapidamist ja käsitööd. Mõne kooli juurde asutati päris eeskujulikult varustatud töökojad. Hiljem, kui haridusministriks oli /–/ N. Kann kaotati kõik need eritüübid, osa neist muudeti kutsekoolideks, tehnikumideks, tööõpetus heideti koolide õppekavadest välja.”103
Siin A. Veiderma-Veiderman eksis, tööõpetus sürjati õppekavadest juba 1930/31. õppeaastal, seega enne N. Kannu ministriks saamist. Keskkoolivõrgu koondamist ja eriharude sulgemist alustati aga juba 1920. aastate lõpus.
Uute õppekavade kasutamine Reaalkoolis
1923/24. õppeaastal alustas Reaalkool (nagu seadus ette nägi) senitöötanud algkooliklassideta (4.–6. õ.-a.) ja juba eelmisel õppeaastal avatud lõpuklassiga (11. õ.-a.) nüüd juba Tallinna Linna Poeglaste Reaalgümnaasiumi nime all.
N. Kannu sõnul tabas õppeasutust paraku üllatusena koolivalitsuse range korraldus kõrvaldada vene keel tunnikavast.104 Juhtunust lastevanemaid teavitades, kommenteeris koolijuht, et isegi saksa okupatsiooni ajal, mil taheti samasugust ettekirjutist rakendada, suudeti asjaomastele ametnikele selgitada, et seda tuleks teha järkjärgult. Nüüdki võinuks vene keele väljajätmist alustada noorematest klassidest ning see mõte siis järk-järgult lõpule viia, paraku otsustati teisiti.
Direktorile tegi muret tõsiasi, et muudatus jättis tundideta kaks pedagoogi – vene keele õpetaja Anna Glotova ja muudele tundidele lisaks vene keelt andnud Peter Martinsoni.
Väljapääs leiti nii, et P. Martinson sai teisi tunde juurde, A. Glotovat aga rakendati kooli raamatukogus, lisaks hakkas ta lastevanemate komitee tungival nõudmisel kahe noorema klassi poistele andma vene keele eratunde (igas klassis 2 tundi). N. Kann tunnistas, et kahe nädalatunniga keelt muidugi selgeks ei õpeta, kuid nii ei unusta poisid vähemalt paaril varasemal aastal õpitut ära. Eratundide eest pidi aga iga õppur maksma poolaastas 180 marka. See lubas A. Glotovale säilitada eelmisel aastal sama suure tundide arvu eest makstud palga.105
Oskar Farwick-Fagervik (1924) mäletas: „Vene keele ja kirjanduse õpetajaks tuli Peter Martinson. Kuigi mujal ja ka meist alamates klassides kaotati vene ja prantsuse keel, jätkus nende õpetamine meievanustele endiselt edasi. Direktor ei tahtnud seniõpitud aineid pooleli jätta.”106
Esimeseks võõrkeeleks jäi Reaalkoolis endiselt saksa keel. Teise võõrkeelena otsustas pedagoogikanõukogu hakata kahes I klassis (7. õ.-a.) kolmest õpetama prantsuse ning kolmandas inglise keelt. Samal põhimõttel korraldati teise võõrkeele andmist ka vanemates klassides. Erandiks olid lõpuklassid, kus tegutses üks n.n. inglise ja teine prantsuse klass, kuid kuna keeletunnid olid eri aegadel, siis said soovijad mõlemat keelt õppida.
Inglise keelt õppis teise võõrkeelena 30 poissi. Oli neidki, kes