säästmiseks, tundus kõige otstarbekam viia kohustuslik teenistusaeg optimaalselt lühikeseks. See eeldanuks aga kutsealustelt elementaarsete sõjandusalaste teadmiste eelnevat omandamist, samuti füüsilist ja moraalset ettevalmistatust sõdurieluks. Seda sai teha üksnes noormeeste eelkutselise sõjalise väljaõppega juba koolis.
Nii oli aeg sõjalise õpetuse koolidesse toomiseks küps. Major Richard Maasingu (kindralstaabist) 1926. aastal esitatud raamkava kohaselt jagunenuks eelkutseline sõjaline ettevalmistus koolides kahte ossa: sõjaliseks kasvatuseks ja sõjaliseks õpetuseks. Esimene koosnenuks moraalsest ja kehalisest kasvatusest. Moraalne kasvatus toimunuks eriti ajaloo, kirjanduse ning kodanikuõpetuse tundides, kus asjaomased õpetajad pööranuks senisest enam tähelepanu isamaalisuse ja kohusetunde süvendamisele. Kehalise kasvatuse tundides (mille arvu peeti vajalikuks suurendada) tulnuks näiteks riviharjutustel kasutada kaitseväes kasutatavaid käsklusi j.n.e. Sõjalise õpetuse esimene osa olnuks samuti hajutatud tavapäraste ainete programmidesse: ajalugu, (sõjaajalugu), keemia (pürotehnika, sõjagaasid), füüsika (ballistika, sõjaväe sidevahendid) ning maateadus (kartograafia, topograafia). Põhiline osa alanuks 16-aastastele noorukitele erialatundides sõjalise õpetuse instruktorite juhendamisel, kes õpetanuks rivi, määrustikke, laskeasjandust, relvatundmist, sõjamänge maastikul j.p.m. R. Maasingu kava selgus ja ülevaatlikkus hajutas mitmed elukutselise ettevalmistuse rakendamise vastaste kartused ning oletused, võimaldades vaidlejail jõuda kavandatava vajalikkuses üksmeelele (v.a. sotsiaaldemokraadid).142
Mais 1926 võttis Riigikogu vastu kaitseväeteenistuse seaduse143 ning 17. novembril 1926 avaldati valitsuse 10. novembri määrus sõjalise ettevalmistuse teostamise ja kontrolli kohta koolides. Määrus sõnastas sõjalise kasvatuse eesmärgi koolis – kergendada kodanike ettevalmistamist riigikaitse teenistuseks. Selleks kuulutati sõjaline ettevalmistus õppekava kohustuslikuks osaks ja nähti uue õppeaine jaoks keskkooli õppekavas kaks nädalatundi, kümme päeva suvevaheajast ning seda hakanuks õpetama eriettevalmistuse saanud instruktorid. Sõjaministeerium andnuks relvad, laskemoona j.m. abivahendid, samuti harjutusväljakud ja lasketiirud. Määrus pidi hakkama kehtima 1. jaanuarist 1927, nagu ka kaitseväeteenistuse seadus.144
Ja siis algasid riigikaitseõppused
Põhimõtete täpsustamine, õppekavade väljatöötamine, instruktorite väljaõpetamine ja muud ettevalmistustööd võtsid siiski sedavõrd aega, et alles 1927. aasta sügisel edastas haridusministeerium koolidele sõjaministri 18. augustil 1927 kinnitatud „Ajutised juhendid sõjalise ettevalmistuse teostamiseks õppeasutustes” ning „Ajutise sõjalise ettevalmistu-
se õppekava kesk- ja kutsekoolides”. Sõjalist õpetust tuli hakata andma 1. oktoobrist 1927. Esialgse kavaga võrreldes oli uue õppeaine nädalatundide arv kahanenud igas klassis ühele. Väliõppuseks taheti jätta kord kuus neljatunnine õppepäev. Talvisel ajal oli sõjaliseks õppuseks igas klassis või klassikomplektis ette nähtud kaks korda kuus neljatunnine õppepäev.145 Poistele kavandati viie aastaga anda koolis samasugune ettevalmistus nagu sõdurile hariliku teenistusaja jooksul.
Uus ja arenev õppeaine – riigikaitseõpetus jõudis 1927/28. õppeaastal ka Reaalkooli õppekavasse ühe nädalatunniga kõigis keskkooliklassides (7–11. õ.-a.) ning esmakordselt korraldatud kümnepäevaste väliõppuste ehk õppepäevadega. Avalikkuse tähelepanu hõivamiseks väliõppuste lõpul korraldatud paraadid tõid kaasa olulisi korralduslikke täiendusi-muudatusi senisesse suhteliselt rutiinsesse kooliellu.
Heino Taremäe (1941) on sedastanud: „Üheks õppeaineks, mis poistele koolis üldiselt võttes suurt peavalu ei tekitanud, oli riigikaitse õpetus. See oli mõnevõrra isegi huvitav, eriti kui vanemates klassides oli poistel võimalus ka püssi lasta. Seda just tänu Reaali majas teostatud ümberehitusele keldrikorrusel, kus asus riigikaitse klassiruum ja ka lasketiir (praegu söökla – M. K.).”146
Realistid major
K. Linnuga Tondi luidetes
1928. aastal avaldati riigikaitse(liste) õppepäevade korraldamiseks omaette juhend, lisaks juhend sõjalise mängu korraldamiseks nende õppuste ajal.147 Esimesed sõjalised väliõppused peeti 1928. aasta 7. juunist kuni 15. juunini (s.h. üks puhkepäev). Sellest võtsid osa IV–V klassi (10.–11. õ.-a.) poisid, kellest õppustel moodustati kompaniid, rühmad ja jaod. Tegelikult algasid õppused veidi varem, sest juba 1. juunil viis keskkooliõpilaste sõjalise väliõppuse üldjuht Kolonel August Traksmaa-Traksmann lehemehed ringkäigule paikadesse, kus pealinna koolid õppusi tegid – Näituseaeda (Tornide väljak), „Spordi” seltsi platsile ja Tondile.
„Spordi” väljakul kohtuti ka esmaabi puhuks valves olnud Noorte Punase Risti samariitlaste rühmaga. Tondil kuulati selgitusi püssikuuli tabavuse ja löögijõu kohta ning saadi teada, et 700 m kauguselt tulistatud püssikuul läbistas 25-tolli paksuse (64 cm) laua, ent ka paari jala (61 cm) paksuse paku! Seevastu tunduvalt õhemad mättad ja liivakotid tõestasid sõduri jaoks oma head kaitsevõimet – sealt kuulid läbi ei tunginud. Nii kulgesid siis esimesed õppepäevad, kus koolipoiste kõrval tegid mängupüssidega oma mänguõppusi ka päris väikesed poisikesed.
Ei saa öelda, et uut õppeainet oleks tervitatud üksmeelse heakskiiduga. Lastevanemate seast kõlas hääli, et keegi pole vastu kavale kasvatada noortest kehaliselt ning vaimselt terveid isamaapoegi ja tõsiseid riigikaitsjaid, kuid tauniti laskeasjanduse kaasamist. Leiti, et relvi sisuliselt laste kätte anda on väär, sest püssid pole nii noorte õpilaste mänguriistad, need pigem rüvetavad poiste hinge. Kutsuti üles kõiki emasid, eriti naiskodukaitsjaid, kaitsma lapsi, sest see ongi kodu kaitse. Tehti ettepanek töötada välja noortele tõeliselt sobiv õppekava.148
Poisid laskeharjutustel
Mida aga arvasid sõjalisest õpetusest Reaali pedagoogid? Direktor N. Kann tõdes, et sõjalise õppuse vastu on häält tõstnud vaid sotsialistlikud ja kommunistlikud ringkonnad, kurtes, et õpilasi militariseeritakse. Skautide peavanemana ütles ta loomulikult pooldavat sõja hävitava olemuse selgitamist. Paraku tuli arvestada, et Eesti paiknes kahe suurriigi vahel, kes küll väiksemat parasjagu (v)allutada ei saanud, kuid edaspidi… Seetõttu tuli valmis olla isamaa kaitseks ja õppida sõjapidamise kunsti, sest rahvast, kes suudab ennast kaitsta, peetakse ka lugu. Kokkuvõttes toetas koolimees sõjalist õpetust koolides, sest seal on õppinud ja õpivad ka Vabadussõja võitnud kangelaste pojad ja vennad.149
Inspektor E. Särgava-Peterson kinnitas samuti, et on sõjalisest õppusest parimal arvamusel. Ta olnud algul küll umbusklik, kuid aastane praktika tõestas töö häid tulemusi ja mingist militariseerimisest ei saa juttugi olla. Pigem võis täheldada õpilaste korralikkuse paranemist ja lohakuse vähenemist. Koolimees oli veendunud, et sõjalise õpetuse läbinuil sujub kaitseväeteenistus kergemalt, mistõttu suudetakse välja õpetada teadlikke ja osavaid sõdureid, kellele isamaa võib loota ning uhke olla. Mida rohkem on teadlikke kodanikke enesekaitses, seda julgemalt võib riik vaadata tulevikku.150
Puhkehetk Tondil
8. mail 1930 ilmus ka valitsuse uus määrus riigikaitse õpetamise kohta. See ei toonud olulisi muutusi senikehtinud määrusse, sedastades vaid, et riigikaitseõpetus oli kohustuslik kõigile Eesti kodakondsust omavaile poeglastest õpilastele, kes polnud veel kaitseväeteenistuses käinud. Õpetus pidi algama esimesest klassist, mis järgnes sundusliku algkooli lõpuklassile ja hõlmama kõiki keskkooliklasse (7.–11. õ.-a.). Ainet tuli hakata õpetama üks tund nädalas (seni 2 t.) kõigis koolides, kus õppis vähemalt 12 poissi, kellele riigikaitseõpetus oli kohustuslik. Kooliaasta lõpus lisandunuks kaheksa n.n. riigikaitse eripäeva (seni 10 päeva) keskkooli III–V klassi õpilastele. Uuenduseks oli ka ettekirjutus, et eripäevi tuli korraldada nüüdsest mitte enam õppurite suvevaheaja arvelt, vaid õppeaasta raames.
Määrus värskendas riigikaitseõpetuse eesmärgi sõnastust järgmiselt: „anda noorsoole