aasta õppekavadele.169 Kavad tuli ellu viia 1930/1931. õppeaastal. Dokument sedastas, et koolides, kus 1929/30. õppeaastal õpetati III–V klassis (8.–11. õ.-a.) valitavate ainerühmade raames kolmandat võõrkeelt või teisi valitavaid aineid, võis seda jätkata 1930/31. õppeaastal IV ja V klassis ning 1931/32. õppeaastal V klassis – humanitaarharus kolmanda võõrkeele ning reaalharus loodusteaduse praktiliste tööde tundide arvelt.
Gümnaasiumi reaalharu (reaalgümnaasiumi) tüüpõppekava170 Tabel 7
| Klassid / nädalatunnid | ||||||
| Õppeained | AlamasteI klass7. õ.-a. | AlamasteII klass8. õ.-a. | ÜlemasteIII klass9. õ.-a. | ÜlemasteIV klass 10. õ.-a. | ÜlemasteV klass11. õ.-a. | Kokku |
| Emakeel | 6 | 4 | 3 | 3 | 3 | 19 |
| Matemaatika | 4 | 4 | 3 | 4 | 4 | 19 |
| Loodusteadus koostervishoiuga | 3 | 3 | 5 | 6 | 4 | 21 |
| Maateadus jakosmograafia | 2 | 2 | 2 | – | 2 | 8 |
| Ajalugu | 2 | 2 | 2 | 2 | 2 | 10 |
| Kodaniku- jamajandusteadus | – | – | – | – | 2 | 2 |
| Mõtteteaduseeelkursus kooshingeteaduseja eetikaga | – | – | – | – | 2 | 2 |
| I võõrkeel | 6 | 4 | 4 | 4 | 3 | 21 |
| II võõrkeel | – | 4 | 3 | 3 | 2 | 12 |
| Joonistamine jajoonestamine | 2 | 2 | 2 | 2 | – | 8 |
| Kehakasvatus | 2 | 2 | 2 | 2 | 2 | 10 |
| Praktilised töödloodusteaduses | – | – | 2 | 2 | 2 | 6 |
| Usuõpetus | 2 | 2 | 2 | 2 | 2 | 10 |
| Riigikaitselineõpetuspoeglastele | 1 | 1 | 1 | 1 | 1 | 5 |
| Laulmine(koorilaul kõikideleklassidele kokku) | 2 | |||||
| Kokku(+ koorilaul) | 30 | 30 | 31 | 31 | 31 | 155(2) |
Koolile anti kõnealuste õppekavade piires teatud vabadusi. Pedagoogikanõukogul oli õigus koondada mõne õppeaine õpetamist üksikutes klassides vastavalt suurema nädalatundide arvuga lühemale ajale ning vähendada samal ajal nädalatundide arvu muudes ainetes. Säärase koondamise tagajärjel ei tohtinud töötundide arv neis õppeaineis langeda aastas alla 35 tunni. Koolile anti voli igas klassis kahandada mõne aine tundide arvu ühe-kahe tunni võrra (kuid klassi kohta kokku mitte üle kolme tunni), et võidetud aja arvelt õpetada täiendavalt mõnda teist või õppekavas näitamata õppeainet. Õppekavaga määratletud tundide arv aga ei tohtinud suureneda, samuti jääda välja ükski kavas ettenähtud aine. Kooli ülalpidaja nõusolekul võis pedagoogikanõukogu – kas olemasolevate ainete süvenenumaks käsitlemiseks – või mõne uue, tunnikavas kajastamata aine õpetamiseks, suurendada eelnimetatud tundide arvu kuni kolme tunni võrra klassi kohta. Täiendavate tundide õpetamiskulud pidi katma kooli ülapidaja või õppijad. Õppekavas ettenähtud praktilised tööd tuli koondada paari ja enama tunni kaupa, seejuures pidi tund kestma 55 minutit.171
1930. aasta õppekavade aineloend kattus põhiliselt eelnenutega. Loodusteadus hõlmas endiselt botaanikat, zooloogiat, inimese anatoomiat ja füsioloogiat, keemiat ning füüsikat. Milliseid eesmärke mingi õppeaine õpetamisel seati, selle näiteks võib tuua esimese võõrkeele, kus võeti sihiks et õpilane suudaks iseseisvalt „avalduda” võõrkeelses kirjas ja kõnes. Riigikaitseõpetuse puhul rõhutati õppetöö kasvatavat mõju ning ettevalmistuse praktilisust, mis vastas ligikaudu noorsõduri kursusele.172
1930. aasta õppekavad kujunesid sammuks edasi, sest kavade hariduslikud eesmärgid olid avardunud, enam tähelepanu oli pööratud koolikorraldusele ja õppetöö jaotamisele eriharudeks, määratletud õpetaja osa õppekava elluviijana, püütud näha haridust sisulise tervikuna, tehtud algust hindamise käsitlusega. Õppeained olid paigutatud tsüklitesse, ainetevahelised seosed hästi eristatud, samuti oli suurt rõhku pandud praktilistele töödele ja õpilaste isetegemisele j.n.e. Puudusena on viidatud seletuskirjade ebaühtlusele ja liiga suurele mahule.173
1930/31. õppeaastal vähenes õppeplaanide muutmise tulemusena matemaatika nädalatundide arv 22-ni (samale tasemele eesti keelega), mis aga jäi alla esimese võõrkeele vastavale näitajale. Reaalainete (matemaatika, füüsika, keemia, loodusteadus, tervishoid, maateadus, kosmograafia) kogumaht langes kümnendiga järgmiselt: 1922/23. õppeaastal 66 nädalatunnilt 50 tunnile 1930/31. õppeaastal. Humanitaarainete (emakeel, kaks võõrkeelt, ajalugu, filosoofia eelkurss) asjaomane näitaja oli kahanenud 72 tunnilt ja 64 tunnile.
Suurima tundide arvuga distsipliiniks kujunes 1930. aastast alates esimene võõrkeel. Võõrkeelte õpetamisel seati eesmärgiks, et iga keskkooli lõpetanu valdaks kõnes ja kirjas vähemalt üht võõrkeelt. Üldjoontes see eesmärk saavutati.
Oluliselt oli teisenenud loodusteaduste õpetamise laad. Kui esialgu õpetati loodusteaduse tundides bioloogia kõrval ka keemiat (valitava ainena koos praktikumiga) ja tervishoidu, siis 1930. aastate algul hakkas keemia kui õppeaine staatus täpsustuma. Keemiale pühendatud tundide arv jäi siiski tunduvalt väiksemaks füüsika ja loodusteaduse tundide arvust.
1930. aasta kevadel kaotati gümnaasiumi õppekavast käsitöötunnid, mistõttu Reaalkoolist pidi lahkuma kaheksa aastat (1922–30) poiste käsitööoskusi arendanud S. Nedler.174 Kooli käsitööklass jäi linna algkoolide kasutada.175
Seni kuni käsitöö kuulus veel kahe nädalatunniga õppekavasse, meisterdasid poisid tunnis mõnegi praktilise asja. Mida valmistati, sellest väike ülevaade allpool. I klassi (7. õ.-a.) poisid pidid kuue tunniga lõpetama leivalaua, sama palju aega võis kuluda ka iga järgmise asja – ilustustega võtmenagi, pildiraami, tindipotialuse, seinariiuli, tisleri vinkli – meisterdamiseks. II klassi noorukid pidid hakkama saama kahe tooli, tabureti, lillepoti aluslaua ja seinakapiga (iga eseme kohta oli ette nähtud 18 tundi).176
Samuti lõpetati joonistustundide andmine reaalgümnaasiumi V klassis (11. õ.-a.), sest joonistamise ainekursus lõppes nüüdsest IV klassis.177
Laulutundide arvu vähendamine
Drastiliselt vähendati laulutundide arvu. Kuidas laulutunde ka Reaalkoolis uue õppekava põhjal kärbiti, seda on kirjeldanud 1931/32. õppeaastal koolis muusikapedagoogina töötanud Mihkel Lüdig: „Vabariigi algaastatel oli laulutundide arv enam-vähem normaalne: algkoolis (kuue klassi kohta) kolmteist tundi, keskkoolis (viie klassi kohta) kaheksa tundi nädalas. Tol ajajärgul võis töötada kaunis tulemusrikkalt. Selleks ajaks, kui mina koolis tööd alustasin, oli laulutunde vähendatud kolmandiku võrra. Algkoole riivas see vähe, kuid keskkoolis muutus olukord raskeks. Endise kaheksa nädalatunni asemel jäeti ainult kaks – viie klassi kohta! Neist kahest tunnist oli üks nooremale klassile, kuna teine oli kõigi viie klassi ühine koorilaul! Reaalkooli saali käsutati kord nädalas kõik viis klassi kokku. Võib hästi ette kujutada seda kisa ja lärmi, mis lahti pääses siis, kui õpilased saali kogunesid. Kooli inspektor Ernst Särgava tundis end kohustatud olevat mulle appi tulema, kuid ka tema autoriteet ei pääsenud mõjule. Nii möödus laulutund, 45 minutit, mille vältel hädavaevalt sai ühehäälselt laulda mõne tuntud laulukese. /-/-/. Laulutundide kärpimist põhjendas haridusministeerium kokkuhoiu vajadusega (kokkuhoitud summa aastas moodustavat 25 000 krooni!). Kuid vaimne kahju? Mitmed muusikaorganisatsioonid, nagu Eesti Helikunstnike Selts j.t., pöördusid märgukirjadega valitsuse ja ministeeriumi poole, selgitades, kui suurt kahju rahva muusikakultuurile lauluõpetamise kärpimine toob, kuid tulemusi neil märgukirjadel polnud.”178
M. Lüdigi eelkäija Anton Kasemetsa (Reaalis 1919–30) hinnang oli samuti karm: „1929. aasta (p.o. 1930 – M. K.) koolireformiga kärbiti laulu- ja muusikatunde keskkoolide õppekavades drastiliselt, millega lõpetati meie noorte süstemaatiline muusikaline kasvatus peaaegu täielikult. Selle reformi mõju avaldus juba mõne aasta järel, omal ajal täiesti õitsele puhkenud noorte laulukooride (TKMÜ, ÜENÜTO, Tungal j.t.) koosseisude ja taseme tagasiminekus.
Minul selle reformiga kaasa mina ei tulnud. „Estonia” teatri direktori kohustused ja ülesanded, mis ma mainitud aasta sügisel endale võtsin,