kaks tundi üldlaulu ja üks muusikateooriat. Seega kõigi paralleelklassidega töötavas Reaalkoolis peaks laulmist olema vähemalt kümme, viieklassilises keskkoolis aga vähemalt viis tundi. Koolijuht jäi tunnikava kärbete suhtes kriitiliseks, viidates asjatundjate hinnangule, et kui kord viiakse ellu kuueaastane keskkool, siis, kuna: „Minister (Jaan – M. K.) Hünersoni keskkooli tunnikavad laulu- ja käsitöö väljaheitmisele vaatamata ei suurenda tundide arvu teistes ainetes sedavõrd, et oleks võimalik läbi võtta rahuloldavamalt uutes õppeainetes ettekirjutatud ainete miinimumi, siis peab muutmisele tulema laulu- ja muusikatundide praegune kuju. Viieaastane keskkool oli hädaasi eelmiste ministrite ajal, selleks jääb ta ka minister J. Hünersoni muudetud kujul.”180
Kommentaar ka A. Veiderma-Veidermanilt (1909): „Õppekavade koostamisel on tähtis, kui palju tunde antakse ühele või teisele õppeainele. Minu poolt kinnitatud kavade järgi oli rohkesti ruumi antud laulmisele, joonistamisele, tööõpetusele. Minister J. Hünersoni ajal kärbiti neid tunde tunduvalt. Laulmine jäi hoopis ära, joonistamine oli vaid kahes esimeses klassis, tööõpetus jäi vabatahtlikuks. Selle eest toodi keskkooli riigikaitseline õpetus. Kõik need muutused häirisid ja võtsid koolitöölt stabiilsuse. Halba olukorda sattusid vastavate ainete õpetajad. Õppekavade muudatuste tõttu saadeti nad koolist minema, ilma et keegi oleks küsinud, kust nad tööd leiavad. Tallinna Konservatooriumi juures lõpetas koolide laulu- ja muusikaõpetajate ettevalmistusklassi hulk noori õpetajaid, samal ajal aga kustutati laulutunnid kooli-
kavast.”181
Koolireformi lävel, 1934. aasta suvel saatsid keskkoolide laulu- ja muusikaõpetajad haridusministrile märgukirja, kus taunisid laulu- ja muusikaõpetuse äärmist ebaühtlust ja väikest mahtu keskkoolides (2 nädalatundi viie klassi kohta). Sisuliselt tähendas see poolte keskkoolinoorte ilmajätmist laulu- ja muusikaõpetusest. Viidates keskkooliseadusele, mis määratles laulmise sunduslikuks õppeaineks, palusid kirja lähetajad lülitada kõnealune õpetus keskkoolide õppekavasse igas klassis vähemalt ühe tunniga nädalas.182 Keskkoolide 1934/35. õppeaasta tüüpõppekavva oli see parandus lisatudki. 1935/36. kooliaasta gümnaasiumi õppekavast oli laulmine taas väljas, kuni need tunnid taastati 1937/38.õppeaastal.
Humanitaarharu lisandumine Reaalkooli
1930/31. õppeaasta sügisel saadi luba avada Tallinna Reaalkoolis humanitaarkallakuga paralleelklassid, mis töötasid kuni 1938. aasta kevadeni (tabel 8). Esialgu alustas III klass (9. õ.-a.).183 Kahe rööpse – reaal- ja humanitaarharu töölehakkamise tõttu nimetati kool ümber Tallinna Linna Poeglaste Gümnaasiumiks.
Tallinna Linna Poeglaste Gümnaasiumi õppekava 1930/31. õppeaastal184 Tabel 8
| Klassid / nädalatunnid | ||||
| Õppeaine | I klass7. õ.-a. | II klass 8. õ.-a. | IIIh (huma-nitaarklass)9. õ.-a. | IIIr (reaal-klass)9. õ.-a. |
| Emakeel | 6 | 4 | 3 | 3 |
| Matemaatika | 4 | 4 | 3 | 3 |
| Loodusteaduskoos füüsikaja tervishoiuga | 3 | 3 | 4 | 5 |
| Maateadus jakosmograafia | 2 | 2 | 2 | 2 |
| Ajalugu | 2 | 2 | 2 | 2 |
| Kodaniku- jamajandusteadus | – | – | – | – |
| Mõtteteaduseeelkursus koosja hingeteaduseeetikaga | – | – | – | – |
| I võõrkeel(saksa keel) | 6 | 4 | 4 | 4 |
| II võõrkeel(inglise keel) | – | 4 | 4 | 3 |
| III võõrkeel(prantsuse keel) | – | – | 4 | – |
| Joonistamine jajoonestamine | 2 | 2 | – | 2 |
| Võimlemine | 2 | 2 | 2 | 2 |
| Usuõpetus | 2 | 2 | 2 | 2 |
| Riigikaitseõpetus | 1 | 1 | 1 | 1 |
| Keemia praktilisedtööd | – | – | – | 2 |
| Koorilaul | kokku 2 tundi | |||
| Kokku | 30 | 30 | 31 | 31 |
| Klassid / nädalatunnid | |||
| Õppeaine | IV klass 10. õ.-a. | V klass11. õ.-a. | Kokku |
| Emakeel | 3 | 3 | 22 |
| Matemaatika | 4 | 4 | 22 |
| Loodusteaduskoos füüsikaja tervishoiuga | 6 | 4 | 25 |
| Maateadus jakosmograafia | – | 2 | 10 |
| Ajalugu | 2 | 2 | 12 |
| Kodaniku- jamajandusteadus | – | 2 | 2 |
| Mõtteteaduseeelkursus koosja hingeteaduseeetikaga | – | 2 | 2 |
| I võõrkeel(saksa keel) | 4 | 3 | 25 |
| II võõrkeel(inglise keel) | 3 | 2 | 16 |
| III võõrkeel(prantsuse keel) | – | – | 4 |
| Joonistamine jajoonestamine | 2 | – | 8 |
| Võimlemine | 2 | 2 | 12 |
| Usuõpetus | 2 | 2 | 12 |
| Riigikaitseõpetus | 1 | 1 | 6 |
| Keemia praktilisedtööd | 2 | 2 | 6 |
| Koorilaul | kokku 2 tundi | ||
| Kokku | 31 | 31 | 184 |
Direktor N. Kann võttis sel puhul „Päevalehes” sõna ja selgitas veelkord humanitaarharu avamise tausta. Põhjuseks oli juba varasematel aastatel võrsunud soov, et ka Reaalkooli lõpetanud, kes tahavad ülikoolis õppida erialasid (juristid, arstid, pedagoogid, vaimulikud j.n.e.), kus nõutakse ladina keele oskust, saaksid seda juba gümnaasiumis õppida. Ladina keele eksami sooritamine ülikoolis, nõudnuks neilt, kes keelt varem polnud õppinud vähemalt pool aastat tõsist tööd. Ehkki vajadus püsis, polnud ladina keelt võimalik keskkooli õppekavva lülitada, sest, nagu
N. Kann tõdes oli kavadesse „tuubitud nii palju õppeaineid, kui vürtspoodniku poodi müüdavaid esemeid.”185
Lahenduse leidmiseks oli pedagoogikanõukogu palunud 1929. aasta sügisel direktoril taotleda luba reaalkoolis ladina keele õpetamiseks vabatahtlikult valitava ainena.186 Sel puhul eksamineerinuks ja hinnanuks kool oma abituriente ise ning andnuks lõpetanuile ülikooli igasse teaduskonda sisseastumist kindlustava küpsustunnistuse. Kuna aga haridusministeeriumil polnud õigust õppekavas mõnd ainet ladina keelega asendada, siis tegi ta ettepaneku avada Reaalkoolis III klassist (9. õ.-a.) alates rööpselt uus – humanitaarharu, mis andnuks probleemile lahenduse. Seda tehtigi.187
Õppekavade ümberkorraldamine jätkub
Keskkooli õppekavu oli küll kärbitud ja kokku surutud, kuid head sisulist lahendust ei saavutatud. Päevakorda jäi ikka küsimus, kuidas õppe- ja tunnikavades ettenähtud materjal läbi võtta. Üks sel teemal 1931. aasta algul sõnavõtnu nentis ajalehes, et õppematerjali on palju, tunde aga vähe. Ülekoormatus rõhus ka uusi kavu ning tollase viieaastase keskkooli vältel poleks kuidagi jõutud kõike kavas ettenähtut piisava põhjalikkusega läbi töötada. Asjatundjate hinnangul pidid noored seetõttu ülikoolis ligi paar aastat (järel)õppima seda, mida tulnuks selgeks saada juba keskkoolis. Ka võõrkeelte oskus ei küündinud ülikoolis nõutava tasemeni. Kokkuvõttes leidis arvustaja, et keskkool peaks olema kuueaastane (mõte, mida toetas ka gümnaasiumiõpetajate I kongress), siis jõutaks kõik vajalik selgeks saada. Kuueaastase keskkooli poolt tõi kirjutaja järgmised argumendid: pikem keskkool (pluss veel ettevalmistus- ja eelklassid) on ka Lääne-Euroopas, lisaks sealne parem õppekirjandus ja -vahendid ning õppejõudude tõhusam ettevalmistus; kuid sugugi mitte mahukamad õppekavad (võõrkeeli õpiti Eestis rohkemgi). Autor möönis, et raske majandusliku olukorra tõttu polnuks keskkoolikursuse pikendamine esialgu Eestis võimalik. Kuid ta pakkus välja lahenduse – muuta kuueklassilisteks üksnes ülikooli jaoks noori ettevalmistavad gümnaasiumid. Ülikoolikursus võinuks siis lüheneda aasta võrra. Paljud väiksemate linnade ja maakeskkoolid jäänuks edasi viieaasta-
seks.188
Raske majanduskriis sundis valitsust (haridusministeeriumi) võtma uuesti kaalumisele keskkoolide üleriiklikku koondamist. Ministeerium tegi ettepaneku sulgeda Tallinnas üks eragümnaasium ja vähendada eri keskkoolides klasside arvu. Reaalkooli need plaanid ei puudutanud. Asjaomased linnaorganid leidsid siiski, et pealinnas oli viimase viie aasta jooksul keskkooliklasside arv juba piisavalt ning oluliselt vähenenud (130-lt 86-le), mistõttu