tähtsate ainete kavades suuri lünki /-/, mis meie õppimisele sugugi kasuks olla ei saanud. Andekamatele õpilastele selline asjaolu niipalju haiget ei teinud, kui neile, kelle peadele õppimine raskeks ülesandeks oli.
Õnneks näitas suurim osa õpetajatest kirumise ja siunamise asemel end suurepäraste, vilunud pedagoogidena – neil tuli endil kindlasti rohkem teha kodutööd, klassitundide planeerimisele rohkem aega pühendades. Nende lojaalsus oma tööle pandi tugevale proovile mitte nädalateks ja kuudeks, vaid sootuks pikemaks ajaks. Kõigest sellest hoolimata kardan, et õpilane sattus akadeemiliste teadmiste skaalal aegajalt kaotajate poolele. Oleks uus koolikord püsima jäänud, siis oleks pilt muutunud peatselt õpilase kasuks nagu Nikolai Kann seda ette nägi.”217
Võõrkeele õpetamise kohta ilmus 7. augustil 1934. aastal veel üks riigivanema otsus, mis kinnitas äsjaavatud I Poeglaste Keskkoolis esimeseks võõrkeeleks inglise keele ja teiseks prantsuse keele218.
13. augustil 1934 jõudsid linna koolivalitsusest Reaali keskkooli I ja III klassi ajutised, üksnes 1934/35. õppeaastaks kehtestatud õppekavad, mis pedagoogikanõukogu läbi arutas ning juhiseks võttis. Kooliaasta jooksul pidi ministeeriumi asjaomane toimkond koostama viieklassilisele keskkoolile lõpliku raamkava.
Õppekava kohaselt tuli I klassis (5. õ.-a.) järgida Riigivanema otsusega kehtestatud keelte järjekorda. Kuna aga III klassi (7. õ.-a.) jõudnud õppurid olid algkoolis õppinud saksa keelt, siis võisid nad oma kooliteed jätkata (1934/35. ja 1935/36. õppeaastal) senise keelte järjekorra alusel ning õppida saksa keelt lõpetamiseni. Kui käsilolnud õppeaastal parasjagu keskkooli I klassis õppinud õpilased jõudnuks 1936/37. õpeaastal III klassi, siis hakanuks kehtima Riigivanema kinnitatud keelte pingerida. See tähendas seda, et prantsuse keele õpetamine teise võõrkeelena alanuks I Poeglaste Keskkoolis 1936/37. õppeaastal.219
Gümnaasiumi poolel ehk vana õppekavaga jätkava Poeglaste Gümnaasiumis õppisid realistid esimese võõrkeelena endiselt saksa keelt.220
Üldjoontes võeti keskkoolides eesmärgiks hakata esimese võõrkeelena õpetama inglise keelt. Koolireform tegi mööndusi seisukohtadele, mis pooldasid kogu keskkooli ümbersuunamist inglise ja prantsuse keele õpetamisele ning algkoolis võõrkeele õpetamise loobumist.221
1934. aasta koolireformi üks eesmärke oli võõrkeelte õpetamise tõhustamine ning sealtpeale suurenes võõrkeelte nädalatundide arv veelgi. Siit ilmneb, kuivõrd suurt tähtsust osutati omaaegses keskkoolis, sealhulgas ka reaalkallakuga koolis nagu Reaal, keelte õpetamisele.
1934/35. õppeaastaks määras valitsus paarikümnes keskkoolis esimeseks võõrkeeleks inglise keele, kuues (s.h. Reaalis) esialgu siiski saksa keele. Nii kujuneski üle riigi olukord, kus enamikus uutes keskkoolides õpetati esimese võõrkeelena inglise keelt, ja vaid väiksemas osas keskkoolidest saksa ja prantsuse keelt.222
Vastuseis Nikolai Kannu reformile
1934. aasta koolreform oli tekitanud hariduselus ja ühiskonnas tervikuna tõsise vastasseisu. Reformi üks eesmärke oli ju ka vähendada gümnaasiumide ning keskkooli- ja üliõpilaste arvu, kuid hirm, et pääs keskkooli raskeneb edaspidi veelgi, tekitas 1935. aasta mais ülisuure tungi Tallinna ning maakonnalinna keskkoolidesse. Pealinna keskkoolide I (5. õ.-a.) ja III (7. õ.-a.) klassidesse pääsesid soovijaist (üle 1 000) vaid pooled (u. 500). Tallinnas ületas keskkooli pürgijate arv paarisaja võrra eelmise aasta näitaja.223
N. Kann selgitas oma koolireformi ajendeid ja põhimõtteid taas 1934. aasta oktoobris peetud raadiokõnes.
Ta tõdes, et 1923/24. õppeaastaga võrreldes oli 1933/34. õppeaastaks kasvanud just kutsekoolide arv – 42-lt 111 kutsekoolini. Keskkoole oli aga samal ajal vähemaks jäänud, vastavad arvud 79 ja 66. Minister tõi ka ilmekaid näiteid senise haridussüsteemi toimimisest. 1924. aastal küpsustunnistuse saanud enam kui 2 000-st noorest jätkas ülikoolis vaid 25–30%. Ülejäänud 70–75% astus ellu ja hakkas tööd otsima. Viimase kümnendi jooksul oli keskkooli astunud keskmiselt 3 000–4 000 õpilast, kellest küpsustunnistuseni jõudis üksnes 2 000. Seega langes viie aasta jooksul keskkoolist välja 40–50% õpilastest. Vana malli järgi jätkamisel ähvardanuks paljusid maa- ja väiksemaid gümnaasiume õpilaste vähesuse tõttu sulgemine. Samal ajal polnud ülikool rahul keskkoolilõpetanute ettevalmistusega ja nõudis õppetaseme tõstmist.
Uus kaheastmeline (5.–9. + 10.–12. õ.-a.) kool võimaldanuks esimesel astmel omandada keskhariduse kaks aastat varem, mis sobinuks ka neile, kes soovinuks haridusteed jätkata II astme kutsekoolis või gümnaasiumis. N. Kann toonitas, et 4+5+3 süsteem lubab paremini ja põhjalikumalt õpetada võõrkeeli ning tagab vaba (algkoolist sõltumatu) võõrkeele valiku keskkoolis. Ta tõrjus väite, et uue reformi tõttu ei saa majanduslikult kehvematest oludest pärit lapsed keskkooli minna ja kinnitas – tähtis on töötahe ja andekus, lisaks jäetakse ka õppemaksust vabastamise määr samaks. Kõik muud õppeasutused, peale keskkooli, pidid hakkama põhinema kuueklassilisel algkoolil, mille lõputunnistusega pääseb edaspidigi igasse kutsekooli. Uus reform pidi tagama senisest parema õpilaste valiku, sest nii maa- kui ka linnaõpilastele toimunuks vastuvõtt üldistel alus-
tel.224
1934. aasta detsembris täpsustati riigivanema dekreediga nii keskkooli kui ka gümnaasiumi seadust, kuid mingeid sisulisi muutusi need õppekavadesse ei toonud.225
1934/35. õppeaasta uudiseks oli hariduse ja sotsiaalministeeriumi eeskiri, millega hakati normeerima õpilaste käekirja koolis. Põhjendus kõlas nii: „Praktiliste elu nõuete ja kasvatuslike põhimõtete seisukohalt on vajalik, et õpilased koolis omandaksid korraliku, selgesti loetava, voolava ja ilumõistetele vastava käekirja.” Toodi ka näidised pais- ja nöörkaldkirjast ning pais- ja nöörpüstkirjast.226
1935. aasta mais peetud usuteadlaste konverents võttis vastu otsuse, et usuõpetus peaks olema sunduslik ja rohkem tähtsustatud õppeaine, mida õpetataks alg- ja keskkoolis vähemalt kaks tundi nädalas. Sellesisulise märgukirja jättis haridus- ja sotsiaalministeerium siiski tähelepanuta, viidates vastuspöördumises asjaolule, et usuõpetuse õpib interkonfessionaalsel alusel 90–100% õpilastest ja selle sunduslikuks muutmine oleks vastuolus põhiseadusega.227
Kindlalt oli õppekavasse kinnistunud riigikaitseõpetus. Koolireform pühendas uues keskkoolis ja gümnaasiumis riigikaitseõpetusele küllaltki kopsaka arvu tunde – vastavalt 480 ja 390. Selle tulemusena küündinuks iga keskkoolilõpetanu noortekursuse tasemeni kaitseväes ja gümnaasiumi lõpetanu vastanuks vähemalt reameeste kursuse tasemele. Gümnaasiumi lõpetanud noori saanuks seetõttu kaitseväeteenistuses suunata kohe nooremjuhi õppekursusele.228
Väino Johannes Sõerdel (1937) oli meeles: „Kahe kaadriohvitseri juhendamisel õppisime kolm viimast aastat relvade tundmist, laskmist, kaardilugemist, Vabadussõja ajalugu ja muid riigikaitseks vajalikke teadmisi. Igal kevadel olid kümnepäevased sõjalised õppused, mis lõppesid paraadiga Vabaduse väljakul.”229
Kauni käekirja näited
Kogu õppeaastale andsid ilme elavad ja tulised arutelud koolireformi teemadel (ka reformivastaste väljaastumised) ning töö uute õppekavade ja õpikute kallal. N. Kannu reformikava toetas Keskkooliõpetajate Ühing. 1935. aasta mais selgitas minister N. Kann sisseastumistingimusi (eksamite aineid ja arvu) uude keskkooli ning ütles muuhulgas – värske süsteemiga tahetakse, et: „keskkooli II (6. õ.-a.) ja III klassi (7. õ.-a.) astuksid õpilased, kes on andekamad ja usinamad ning kes oma andekusest ja usinusest on jätnud jäljed algkooli tunnistusele.”230. See tähendas, et uue keskkooli eri klassidesse pääses enamasti üksnes sisseastumiseksamitega.231 Nimelt oli keskkooli I ja III klassi tahtjaid rohkem kui vabu kohti ja kohati tuli 2/3 soovijaist ukse taha jätta.232 Lõppkokkuvõttes võeti arvesse õpilase algkooli õpitulemusi ning käitumishinnet, võistluseksamite hindeid ja ka tervislikku olukorda (puude puhul tehti mööndus, sest puue võis takistada kutsekooli siirdumast). N. Kann toonitas vajadust teadvustada, et kutsekoolid pole alaväärtuslikud koolid ning et algkooli suhteliselt keskpärastelt lõpetanud õpilased võivad tööstuslikes, tehnilistes ja põllumajanduslikes kutsekoolides kujuneda edukateks ning tublideks õppuriteks.
1934.