A. Veiderma-Veidermanilt (1909 TPR): „Palju kaalumist nõudis võõrkeele küsimus. Peamine vaidlus oli selles, milline võõrkeel peaks olema esikohal, kas inglise või saksa keel. Suurem osa meie poliitikategelasi pooldas inglise keelt. Kuid inglise keele õpetamist takistas hästi ettevalmistatud õpetajate puudumine, vähene kultuuriline side inglise keelt kõnelevate rahvastega, ingliskeelse kirjanduse puudumine, pealegi asetsesid inglise keele maad Eestist kaugel. Saksa keele juures langesid kõik need vastuväited ära. Kuid poliitiliselt oli tarvis vabaneda saksa kultuuri ühekülgsest mõjust. Küsimus jäi kooli ülalpidajate otsustada. Tulemuseks oli, et suuremas osas koolidest jäi esikohale saksa keel, vähem inglise keel. Vene ja prantsuse keel ei tulnud arvesse: Venemaaga olid kultuurilised sidemed katkenud, Prantsusmaa oli meist kaugel, ka kultuurilised sidemed temaga olid nõrgad. Võitlus võõrkeelte pärast kestis 1940. aastateni.”108
Aastaid püsis Reaalkooli pedagoogikanõukogu päevakorras ladina keele õpetamine. 1923/24. õppeaastal palus pedagoogikanõukogu ministeeriumilt, et Reaalkooli lõpetanud, kellest suur osa siirdus edasi õppima ülikooli (vt. ka peatükk „Õpilased”) saaksid ladina keele eksami teha ülikoolis endise keskkooli minimaalkava järgi. Nimelt oli ladina keelt hakatud uute õppekavade põhjal humanitaargümnaasiumides õpetama ulatuslikumalt kui varem (kõnealustel kavadel põhinesid ka ülikoolieksami uued nõuded), mistõttu Reaalkooli õpilastel oli raske ladina keelt iseseisvalt omandada.109
Uudis oli seegi, et III klassi (9. õ.-a.) nädala õppekavva oli lisandunud kaks tundi praktilisi töid, kas käsitöös, joonestamises või loodusloos. Nii kuuluski sundusliku õppeainena kolmest III klassist ühe õppekavva käsitöö, teisel joonestamine, kolmandal looduslugu.
Paljud õpilased ning nende vanemad polnud rahul keel- ja puhkpilli õpetamise nädalatundide arvu kärpimisega 20 tunnilt (1922/23) kuue tunni peale uuel, 1923/24. kooliaastal. Puhkpilliorkester võis kuue nädalatunniga siiski jätkata, ligi 20 aastat „kooli au ja uhkus olnud” keelpilliorkester aga pidi direktori sõnul „surmale suikuma”.110
Reaalkooliski jäi usuõpetus küll vabatahtlikuks (maksuta) õppeaineks, kuid enamik poisse, nagu eespoolt selgus, õppis seda siiski.
N. Kann selgitas oktoobris 1923 lastevanemate koosolekul, et usuõpetuse õppekavasse kaasamine ei tekitanud koolile mingeid probleeme, sest usuõpetust puudutav varasem säte kehtis kuni 1. augustini 1923. Tänu uuele seadusele oli jumalasõna õppida soovijate noormeeste osatähtsus 1923/24. õppeaastal isegi suurenenud 93%-ni (tabel 5 annab tegelikuks näitajaks siiski 85%). See suhtarv võinuks direktori arvates olla veelgi suurem, kui ministeerium jõudnuks selgusele, missugust usuõpetust keskkoolis õpetada taheti – kas konfessionaalset või interkonfessionaalset. Reaalkool rakendas esimest, s.t. uskkondlikku õpetamist, hommikupalvus oli aga kõigile ühine.111
1923/24. õppeaasta kohta tehtud ülevaates kurtis kooli usuõpetaja aine õpetamisel siiski suuri raskusi, mis johtunud õppurite „äärmiselt nõrgast ettevalmistusest”, ent ka „ajavaimust”. Kool andis teada, et kõigilt usueitajatelt oli võetud kas nende endi (üle 18-aastaste) või lastevanemate asjakohane avaldus. Kõik poisid, kes õppisid jumalasõna, käisid ka hommikupalvustel.112 Klassiti oli usuõpetuse tundidest osavõtt erinev (tabel 5), kuid kõige leigem IV ja V klassis (10. ja 11. õ.-a.).
Usuõpetust õppivate õpilaste jaotumine Tallinna Linna Poeglaste Reaalgümnaasiumis 1923/24. õppeaastal113 Tabel 5
| Klassid | I klass7. õ.-a. | II klass8. õ.-a. | III klass9. õ.-a. | IV klass10. õ.-a. | V klass11. õ.-a. | Kokku |
| Õpilasikokku | 125 | 101 | 107 | 69 | 43 | 445 |
| Õppisusuõpetust | 112 | 96 | 100 | 40 | 31 | 379 |
| % | 89,6 % | 95% | 93,5% | 58,0% | 72,1% | 85,2% |
Riigi kõigis eesti õppekeelega keskkoolides õpetati sel õppeaastal usuõpetust vaid 63%-le õpilastest. Ka järgmisel õppeaastal oli see suhtarv samal tasemel.114
Haridusministeerium korraldas 1924. aasta mais küsitluse, et selgitada, kuidas on koolides usuõpetuse õpetamine korraldatud, palju õpilasi seda õppis ja millised probleeme selles valdkonnas esines.115
1924. aasta lõpul tuli korraldus kooli taas sisse viia hommikupalvused, millest osavõtt tehti usuõpetust õppivate õpilastele kohustuslikuks.116 Reaalkool polnud aga hommikupalvust ära jätnudki ka usuõpetus jäi enamiku realistide jaoks püsivalt tunnikavva.
Paljude pedagoogide arvates andis just usuõpetus aluse noore inimese moraalile ja karakterile, sisendas isamaa-armastust ja seda, et midagi – isamaa ja au – peab inimesele püha olema. Leiti, et usuõpetus peaks niikaua lausa sunduslik olema, kuni muud moraali ja hinge kasvatavat õppeainet pole.117
Käsitööd õpetas neil aastail Reaalkooli poistele ja tegi tublit tööd Sergei Nedler, keda abistas kogemustega tislermeister. Nii saadi realistide valmistatud asjad taas välja panna Humanitaargümnaasiumi maneeži.118
1924/25. õppeaastal kasutatud õppekavad olid paljuski esialgsed ja liiga ajutised, et nende kohta koolidest tagasisidet hankida ning selle põhjal taas muudatusi teha.119
N.n. töökoolile lähendasid Reaalkooli N. Kannu sõnul sel õppeaastal praktilised tööd joonestamises ja käsitöös.120 18. märtsil kinnitati keskkooli usuõpetuse õppekava.121 Reaalkoolis külastas usuõpetuse tunde endiselt 85% õppuritest.122 Kooli pedagoogikanõukogu arvas, et poisid, kes usuõpetust ei õpi, peaksid n.n. vabade tundide ajal minema paralleelklassi ja istuma mõnes teises tunnis.123
Nagu eelmisel õppeaastal plaanitud, õppis IVa (10. õ.-a.) klass teise võõrkeelena prantsuse keelt, IVb ja IVc klass aga inglise keelt. 124
1924. aasta oktoobris saatis Reaalkool ministeeriumile uue kirja, milles viitas taas tõsiasjale, et 1923/24. õppeaasta õppekavas oli ladina keelt kolmanda võõrkeelena hakatud humanitaargümnaasiumi õppekavas õpetama ulatuslikumalt, kui seda oli keskkooli minimaalkava järgi tehtud seni. Varem olid ülikooli astuvad reaalkooli lõpetanud sooritanud ladina keele eksami küpsus- ja täienduseksamite komisjonis (v.a. filosoofiateaduskonna üliõpilased, kes tegid selle ülikoolis), sest ülikoolis nõuti ladina keelt paljudes teaduskondades. Vanem õppekava võimaldas ladina keelt omandada koolitöö kõrvalt, uus kava eeldas aga vähemalt aastast õppimist. Samas ei saanud ülikoolis enne ladina eksami ärategemist ühtegi muud eksamit sooritada. Seetõttu palus kool lubada Reaalkooli lõpetanuil ladina keele täienduseksami sooritamist endise minimaalkava piires. Seda taotlust siiski ei rahuldatud.125
Osa lastevanemaid polnud rahul sellega, et kasutatavates õppekavades oli vene keelt isegi eraviisiliseks õpetamiseks ette nähtud mõnes klassis kõigest kaks, teistes üks ja viimastes klassides mitte ainsatki tundi. Leiti, et keskkoolilõpetaja peaks siiski suure idanaabri keelt natuke rääkima, seda enam, et vene keele oskust nõudsid ka ülikooli mõned teaduskonnad ja sõjakool, ning see tuli kasuks ka kaubanduses ja käsitöölistele.
Teised lastevanemad ja pedagoogid vaidlesid sellele seisukohale vastu, selgitades, et keskkool peab andma õpilasele võimalikult hea ja mitmekülgse hariduse, seetõttu ei tohiks keelte õpetamist koolis ka üle paisutada.126
Pealinna keskkoolide tunnikavadesse lisandus sel õppeaastal üks koorilaulutund.127
Õppekavade ülekoormatus ja nende korrastamine,
koolide arvu vähendamine
1924–25. aastal püsis pidevalt päevakorral ja oli ka ajakirjanduse arutlusaineks, õppekavade ülekoormatus. Üks sel teemal sõna võtnud pedagoog kirjutas: „Siin peaks ministeerium tõesti kord kindla otsuse tegema – kas pikendab kooliaega ühe aasta võrra või vähendab õppekava ja avab enam kutsekoole. Igaüks võib ju aru saada, et õpilasel liig suurte nõuete, liig suure õppimise tagajärjel vaimu väsimus tekib, tekib viha kooli ja kooli ülevalpidajate-ringi vastu. Ei või nõuda, et selle tüdimuse juures ka veel isamaa-armastus, isamaaline meelsus kasvaks. Meil on tihti ette tulnud, et õpilased õppetöö rohkuse ehk nõrga edasijõudmise pärast vabasurma lähevad. /-/-/. Olen viimastel kuudel tihti „Päevalehest” lugenud õpilaste surmadest ja riigivaenulikkusest, ka mitmelt endiselt õpilaselt seda kuulnud. Mida ütlevad kooliarstid