Linna Poeglaste Gümnaasium
** r – reaalklass
** h – humanitaarklass
Reaalkooli õpilased riigikaitse õppepäevadel
1928. aasta juunis esmakordselt korraldatud riigikaitse õppe- ehk välipäevadel oli Reaalkooli õppurite üheks harjutuspaigaks Näituseaed (praegu Tornide väljak), juhendajaiks kooli värsked erialaõppejõud-instruktorid kapten Karl Kolbre-Kolberg ja leitnant Johannes Ambos. Õppuste ajal tuli läbi võtta 47 õppetundi (igal päeval 4–5 t.), mis hõlmasid laskeasjandust (s.h. laskmine väiksekaliibrilisest vintpüssist 25 m tulerajal), maastikuõppust (topograafiaga) ning riviharjutusi. Lisaks käidi tutvumas lennu- ja inseneriväeosadega. Õhtuks mindi koju ja hommikul oldi taas platsis.324
1. juunil 1928 kutsuti ka ajakirjanikud õppusi uudistama. Muuhulgas kirjutas „Päevalehe” ajakirjanik Näituseaias rivi ja laskmist harjutanud realistide kohta nii: „Reaalgümnaasiumi poiste rühm rivistub nöörsirgelt ja instruktor raporteerib valjusti. Laskmist harjutatakse esimeses astmes õhupüssidest. Teisal on tegevuses juba väikekaliibrilised vintpüssid. Poisid on alles algajad, aga tabavad hästi märki. Kõrval paviljonis õpetatakse sihtimist ja seal lähedal teeb spordirühm hüppeharjutusi. Kõikjal elu ja liikumine.”325
Taas püsside taga
Esmakordselt korraldati õppuste lõpuks ka koolidevahelised spordivõistlused. Mõõtu võeti laskmises, orienteerumis- ja teatejooksus ning võrk- ja korvpallis. Spordivõistlused muutusidki edaspidi riigikaitsepäevade lahutamatuks osaks, ajapikku kujunesid välja ka kindlad alad, milles jõudu katsuti. Võistlustulemused, eelkõige realistide omad, on ära toodud käesoleva raamatu harrastustele, s.h. spordile pühendatud allpeatükis.
Välipäevad lõppesid suurejoonelise sõjamänguga Raudalu maantee äärses metsas, kus tuli joosta, hiilida ja roomata. Ajakirjanik nentis: „Noormehed olid väga energiliselt asja kallal. Rohelised taganesid, sinised tungisid peale. Mets kajas paukpadrunitega lastud paukudest. Võis näha vastaspoole vangistamist ja „surnukstunnistamist.” Kella 13.30 rivistuti
326
koolide kaupa Rahumäe lähistele, kuhu ilmusid ka kaitseminister kindral Nikolai Reek, kindral Juhan Tõrvand ja paljud teised kõrgemad sõjaväelased. Minister rõhutas oma kõnes, et õpilased on rahva tulevik. Ta meenutas, et kümne aasta eest kaitsesid praegused sõjaväelased noori, tulevikus aga peavad noored kaitsma vanu, endisi vabadusvõitlejaid. Rivistuse lõpuks marssis 1 300 õppurit külaliste eest läbi ja suundus orkestrite saatel
linna.327
Uus õppeaine, eriti aga väliõppus põhjustas üldsuses elava mõttevahetuse. Leidus nii sõjalise õppeaine pooldajaid kui ka vastaseid.
Ühele vasakpoolsele ajakirjanikule ei meeldinud näiteks, et koolipoistele kuvati tipp-topp riides, kuldsete õlatärnidega rivilõvist, au- ja akadeemia märkidega ehitud ning seltskonnas julgelt esinduslikust staabiohvitserist mehe eeskuju, kelle kõrval kehvas, kulunud ja kortsus ülikonnas klassijuhataja polnuks mingi mees! Kirjutaja nurises, et küpsustunnistuse taotlejad pidid nüüdsest igal kevadel veltveeblite käest saama ihu-, hinge- ja rividrilli. Artiklist ei puudunud ka n.ö. mustades värvides maalitud dramaatiline passus, mis viitas otseselt realistidele: „Vaatasin kui kuulsad reaalkooli mikrofonimeistrid (vihje sellele, kuidas realistid õppenõukogu koosolekut pealt kuulasid, vt. käesoleva peatüki alapeatükist „Õppeedukus” – M. K.) läksid mööda tänavat sõjaväelistele harjutustele. Mõned naersid, need, kes alati naeravad. Paljud olid tõsised, sest aimasid vist alateadlikult olukorra raskust. Mitmed olid kurvad, need vist tundsid selgesti, milline karm on elu ja ühiskondline ülekohus nendele. /-/. Minule isiklikult tundus, et tänaval liigub vangide rivi, kellelt vabadus rööviti ilma süüta, keda saadetakse sunnitööle. Pettunud näod ja tigedad pilgud nii mitmel noormehel, kahel olid koguni silmad vesised!” Oli see ikka nii, või need vangilikult mornid näod ja pisarad (sic!) üksnes kangastusid tendentslikule sulesepale?
Reipa sammuga Tondilt tagasi
Ühe kriitilise märkusega võisid paljud isegi nõustuda. Nimelt viitas artikli autor rohkele sõjavarustusele, mida koolidele lahkelt anti, samas ei jagatud sugugi sama heldelt näiteks käsitöö õppevahendeid. Kokkuvõttes tõdes autor, et oli alanud koolide militariseerimine, millel oli „meie ideevaese ja hingeliselt harimatu seltskonna soodustus” ja mida kõik „kodanlised ajalehed ning parempoolsed ja keskerakonnad toetavad”.328
1929. aastal kinnitati koostöös sõja- ja haridusministeeriumiga sõjalise õppuse konspektid, mis kevadel kohe rakendust leidsid. Õppuste aega lühendati kaheksa päevani
(8.–15. juunini 1929), seetõttu olid ka tööpäevad pikemad (5–6 tundi) ning seekord osalesid õppustel juba keskkooli kolme viimase (varem kahe) klassi õppurid. Õppekava kohaselt võeti läbi laskeasjandus, tehti riviõppust ja taktikalisi harjutusi maastikul. Lõpupäeval korraldati koolidevaheline (igast koolist kolm parimat) laskevõistlus, võisteldi orienteerumis- ja teatejooksus ning võrk- ja korvpallis. 329
Kaitseväe esindajad J. Tõrvand ja August Kasekamp avaldasid aastase töö üle rahulolu ja tutvustasid eelseisvaid ülesandeid.330 Jälle nurises sotsialistide häälekandja, nimetades sõjalist õppenädalat „viha, tooruse ja vaenu külvamiseks”, „laste vägivallastamiseks” ja „häbinädalaks”.331 „Päevalehes” ilmunud vastukirjutise autor imestas, kuidas sellisest pimedast vihast sündinud lugu võis valitsuserakonna häälekandjas üldse ilmuda! Ta toonitas, et kõik demokraatlikud riigid nõuavad oma kodanikelt ülesehitustöö kõrval osavõttu ka riigi kaitsmisest. Õppurite sõjaline ettevalmistus põhineb riigikaitse eesmärkidel. Kuid mis peamine – õppused olid korraldatud ju sotsialistist haridusministri kooskõlastusel ja heakskiidul.332
Noored