seda kohustust tõsiselt võtma.“
Enesetervendamine
Üheksa-aastasena, samal ajal kui teised poisid sõidavad jalgrattaga või mängivad pesapalli, olen mina pidevalt ümbritsevate inimeste haiguste tunnistaja ja kuulan Vaimu rääkimas, mida neile on vaja, et nad paraneksid. Saan teada, mida täiskasvanud oma tervisega valesti teevad ja mida täpselt nad tervenemiseks tegema peaksid… aga harva teevad.
Selleks ajaks olen tervist puudutavate teadmiste ja õpetustega nii täidetud, et raske on mitte hakata neid rakendama.
Üks võimalus tekib siis, kui ma ise haigestun. Ühel õhtul koos perekonnaga väljas süües eiran Vaimu tavalisi dieedisoovitusi ja söön rooga, mis põhjustab mul toidumürgistuse. Kaks nädalat leban voodis, suutmata midagi süüa. Mu vanemad viivad mind arsti juurde ja ühel ööl, kui mul eriti halb hakkab, isegi esmaabisse, aga palavik ja kõhuvalu ei lakka.
Viimaks murrab Vaim mu sonimistest läbi ja ütleb mulle, et see on Escherichia coli. Ta annab mulle kindla käsu minna oma vanavanaisa maja juurde ja noppida iidselt pirnipuult kastitäis pirne. Vaim ütleb, et ma ei tohi süüa midagi muud peale nende küpsete pirnide, siis saan terveks.
Teen, nagu ta ütleb, ja paranen.
Vallanda ta, jumal
Kümneaastasena püüan Vaimust mööda minnes kaubelda otse tema bossiga.
Arvan, et ma ei saa oma soovi Jumalale palve kujul esitada, sest Vaim kuuleb mind.
Niisiis ronin ühe kõrgeima puu otsa, mille leian, et olla Jumalale võimalikult lähedal, ja lõikan oma soovi selle tüvesse.
Üks esimestest sõnumitest on: „Jumal, ma armastan Vaimu, aga on aeg vahendaja välja jätta.“
Sellele järgnesid mõned avameelsed küsimused.
„Jumal, miks inimesed peavad haiged olema?“
„Jumal, miks sina ei võiks kõiki parandada?“
„Jumal, miks mina pean inimesi aitama?“
Kuigi need näivad olevat väga mõistlikud küsimused, mida esitada, ei saa ma vastust.
Niisiis leian mõned veel ohtlikumalt kõrged puud ja ronin kõige kõrgematele okstele lootes, et mu hulljulgus köidab Jumala tähelepanu. Seekord lõikan taotluse otseseks tegevuseks.
„Jumal, anna mulle vaikus tagasi.“
„Jumal, ma ei taha enam Vaimu. Pane ta lahkuma.“
Lõigates sõnu „Jumal, lase mind vabaks“, kaotan jalgealuse ja peaaegu libisen oksalt alla. Mitte niimoodi vabaks! mõtlen. Lööduna nihutan ennast tagasi ohutusse.
Ükski neist sõnumitest ei muuda midagi. Vaim jätkab rääkimist.
Kui ta teab mu katsetest tema autoriteeti õõnestada, on ta küllalt armulik, et seda mitte mainida. Käsil on tähtsam töö.
Esimesed kliendid
Üheteistaastaselt tahan teha midagi kasulikku ja lõbusat, mis viiks mu tähelepanu eemale häälest mu kõrva ääres, niisiis saan töö golfikeppide kandjana golfiväljakul.
Kuid mu annet ei ole võimalik nii kergesti hüljata. Golfipoisina ei suuda ma vastu panna, et mitte rääkida mängijatele nende seisundist. Sageli tean nende jäikadest liigestest, haigetest põlvedest, valusatest puusadest, vigastatud pahkluudest, kõõlusepõletikest enne, kui nad ise teavad.
Niisiis ütlen: „Teie käärlöök ei ole päris hea, aga see pole ime, arvestades teie karpaalkanali olukorda“ või „Teil läheks paremini, kui tegeleksite pisut oma vasaku puusaga, mis on põletikus.“
Nad vaatavad mind hämmastusega ja küsivad: „Kuidas sa seda teadsid?“ Siis küsivad nad soovitusi, kuidas paraneda, ja ma räägin neile, mida süüa, missuguseid muudatusi teha oma käitumises, missugust ravi proovida ja nii edasi.
Olles mõne aasta golfipoiss olnud, ihkan muutust. Otsustan, et kui ma kavatsen tervendamiseks toite ja lisandeid soovitada, võiksin sama hästi töötada kohas, kus neid müüakse. Niisiis saan tööd laopoisina kohalikus supermarketis.
Minu kliendid lähenevad mulle suvalisel ajal ja ma võtan riiulite täitmisest vaheaja, et neid aidata. Supermarketi omanik ei pane pahaks, et tema heaks tehtavat tööd aeg-ajalt katkestatakse, sest ma toon uusi kliente.
Peale selle on ka tema ise klient.
Pisut imelik on supermarketi riiuliridade vahel tervisekonsultatsioone anda. See on ka raske, sest toidulisandeid on napilt saada ja toitude valik piiratud. Vaim selgitab, et paari aastakümne pärast pakuvad poed palju rohkem võimalusi inimeste tervise heaks. Niikaua aitab ta mul tervendamisplaanidega loominguline olla – ja mulle meeldib juhatada klient täpselt selle juurde, mida tal on vaja osta, et paraneda.
Suure võimuga kaasneb suur süütunne
Neljateistaastasena istun vahel bussis või rongis, märkan minu ees istuva inimese terviseprobleemi ja koputan talle õlale, et sellest rääkida. Mõnikord on vastuseks tänulikkus. Teinekord on reaktsiooniks minu süüdistamine privaatsuse rikkumises, meditsiinidokumentide varastamises või hullemaski. See on suur kogus usaldamatust ja vaenulikkust, millega tuleb toime tulla – eriti puberteediealisel poisil.
Vanemaks saades õpin olema ettevaatlikum ses osas, keda palumata aidata. Kui ma kedagi sageli näen, siis tunnen ikkagi sundi jagada seda, mida tean. Niisiis arendan võimet tunnetada kõigepealt inimese emotsionaalset seisundit, et teha kindlaks, kas ta on ligipääsetav. See vähendab ebamugavate olukordade hulka.
Kui tegemist on võõraga, siis tavaliselt jätan nähtu oma teada. Kuid see muutub koormavaks. Teismelisena hakkan oma tegude eest veel rohkem vastutust tundma. Niisiis, kui kellelgi on neeruhaiguse oht või vähk ja mina ei tee midagi, siis tunnen end osaliselt süüdi olevat, kui inimene tõsiselt haigestub või sureb. Kui see kordub sadu kordi päevas, muutuvad süü- ja vastutusetunne tohutuks.
Vabanemiskatsed
Minu teismeliseaastate jätkudes muutub elu raskemaks. Näiteks vaatab suurem osa inimesi telerit selleks, et lõõgastuda ja vabaneda. Aga kui mina telerit vaatan, näen kõigi ekraanil olevate inimeste tervist läbi. Automaatselt skaneerin iga inimese seisundit, keda näen abi vajavat, ükskõik, kas nad ise oma olukorrast teavad või mitte. Kui see juhtub ikka ja jälle, on teler kurnav, mitte lõbustav.
Kinos käies on veel halvem lugu. Tahtmatult tunnetan iga inimese tervist minu reas, minu ees olevas reas, minu taga olevas reas ja nii edasi.
Ja sellega asi ei lõpe. Ma tunnetan filmitegelaste tervist. Suudan määratleda iga näitleja seisundit filmi tegemise ajal, nagu ka tema tervist praegusel hetkel. Kujutlege, kuidas on tunne olla kinokohtingul, kui sind pommitab meditsiiniline info inimeste kohta sinu ümber ja ülal suurel ekraanil.
Arvestades seda, et viimane asi, mida enamik teismelisi tahab, on tunda end teistest erinevat, on see periood eriti okkaline. Võõrandumise ja vastutusega koormatuse tunne viib mõnede mässuliste teismeliseimpulssideni. Püüan mitmel viisil oma „kingitusest“ vabaneda.
Hakkan veetma palju aega metsades. Leian, et loodus on rahustav, ja eriti kõrgelt hindan teiste inimeste puudumist. Vaimu abiga õpin päeva jooksul erinevaid linnuliike määrama. Õhtul õpetab ta mulle tähtede nimetusi – neid, millega teadlased tähti kutsuvad, ja Jumala antud nimesid. Kuid see ei ole siiski päris vabanemine, sest Vaim õpetab mulle samuti, kuidas ära tunda minu ümber kasvavaid taimi ja vilju – punast ristikut, teelehte, võilille, takjajuurt, kibuvitsa vilju ja õisi, metsikuid õunu ja metsamarju – ning kuidas neid tervendamiseks kasutada.
Ühtlasi tekib minus huvi autoremondi vastu. Mulle meeldib mehaaniliste objektide parandamine, sest need ei nõua emotsionaalset osavõtlikkust. Isegi kui mul ei õnnestu rikkis mootoriga Chevy-romu parandada, ei tunne ma ennast kaugeltki nii kohutavalt nagu siis, kui ma ei saa aidata inimesi, sest nende haigus on ravimiseks liiga kaugelearenenud staadiumis.
Aga