olema poisi nägu, on ainult suur puderjas punane mass, milles pole võimalik eraldada näojooni, see on täis toimekaid musti putukaid, kärbseid ja põrnikaid, need vingerdavad purunenud ihus sisse ja välja.
Uuesti kerkib tema vaimusilma ette mõranenud teleekraan ja vereloik põrandal ja korraga mõistab ta toimunut. Poisi pead taoti ikka ja jälle vastu televiisorit ja peksti siis vastu põrandat kuni teda pole võimalik ära tunda, kuni tal ei ole enam nägu.
Ja võib-olla see oligi asja mõte, oletab ta ja kergitab siis pilgu järjekordse punasele. Kõige ilmsemale punasele. Punasele, millest on võimatu mööda vaadata. Poisi surnukeha kohale seinale on kritseldatud suurte tähtedega:
POLE MINU POEG
1.
Ära kunagi mine tagasi. Nõnda sulle alati öeldakse. Kõik on vahepeal muutunud. Asjad ei ole nii, nagu sina mäletad. Saa minevikust üle. Loomulikult, seda viimast on lihtsam öelda kui teha. Minevikul on kombeks uuesti üles kerkida. Nagu halval karril.
Ma ei taha tagasi minna. Tõesti. Mu soovinimekirjas on sellest kõrgemal paljud asjad, näiteks see, kui rotid mu elusast peast nahka pistaksid või rivitants. Nii kangesti ei taha ma uuesti näha seda sitaauku, kus ma üles kasvasin. Aga mõnikord pole midagi peale vale valiku.
Sellepärast sõidan mööda looklevat maanteed läbi Nottinghamshire’i põhjaosa maapiirkondade, kell on hommikul vaevalt seitse. Ma ei ole seda maanteed ammu näinud. Kui sellele mõtlema hakata, siis ei ole ma ammu näinud, et kell oleks seitse hommikul.
Tee on tühi. Minust sõidab mööda ainult paar autot, üks neist laseb signaali (kahtlemata osutab juht sellele, et ma takistan tema lewishamiltonilikku edenemist mistahes närusele töökohale, kuhu ta lihtsalt peab paar minutit varem jõudma). Kui õiglane olla, siis ma sõidan aeglaselt. Nina vastu tuuleklaasi, käed pigistavad rooli, sõrmenukid valged ja teravad – aeglaselt.
Mulle ei meeldi autot juhtida. Püüan seda võimalusel vältida. Käin jala või sõidan bussiga või teen pikemaid reise rongiga.
Kahjuks ei jää Arnhill ühegi bussi marsruudile ja lähim raudteejaam on kahekümne kilomeetri kaugusel. Ainus tegelik võimalus on auto. Jällegi: mõnikord ei ole valikut.
Näitan suunda ja lahkun maanteelt trobikonnale veel kitsamatele, reetlikumatele kohalikele teedele. Kummalgi pool laiutavad väsinud pruunid ja määrdunud rohelised põllud, arukaskede võpsiku vahel nuhutavad poollagunenud roostes laineplekist hüttidest õhku sead. Sherwoodi mets, või mis sellest järele on jäänud. Tänapäeval on teil Robin Hoodi ja Väikese Johni leidmiseks lootust veel ainult halvasti maalitud siltidelt allakäinud kõrtside uste kohal. Mehed kõrtsides on tavaliselt enam kui vahvad ja röövivad sinult ainult su hambad – kui sa neile vale pilguga otsa vaatad.
See ei ole tingimata sünge põhjaosa. Nottinghamshire ei ole tegelikult kuigi kaugel põhjas – välja arvatud juhul, kui sa pole kunagi lahkunud M25 põrgulikust embusest – aga see on kuidagi värvitu, lame, selles puudub elujõud, mida võiks maapiirkonnast oodata. Nagu oleksid kaevandused, mis siin kunagi nii valdavad olid, sellel paigal kuidagi elu seest välja kaapinud.
Lõpuks, tükk aega pärast seda, kui nägin viimati midagi tsivilisatsiooniga sarnanevat või vähemalt McDonaldsit, möödun vasakule jäävast kõverast ja päevinäinud sildist: ARNHILL TERVITAB TEID.
Selle alla oli mingi sõnakas väike sitapea lisanud: ET TEILE TAHA KEERATA.
Arnhill ei ole sõbralik alev. See on kibestunud, pahatahtlik ja hapu. See hoiab omaette ja vaatleb külalisi umbusklikult. See on samal ajal nii stoiline ja järjekindel kui ka väsinud. See on sedasorti alev, mis sind saabumisel kurjalt põrnitseb ja sülitab vastikust tundes, kui sa lahkud.
Kui mitte arvestada paari talumaja ja vanemaid kivimaju alevi servas, ei ole Arnhill ei omapärane ega maaliline. Ehkki kaevandus suleti lõplikult peaaegu kolmkümmend aastat tagasi, kulgeb selle pärand endiselt läbi alevi nagu maagisoon jookseb läbi maa. Pole õlgkatuseid ega räästas rippuvaid lillekorvikesi. Majade ees ripub ainult pesu ja aeg-ajalt mõni St. George’i lipp.
Ühetaolised nõgistest tellistest ridaelamud lösutavad peatänava ääres koos ühe näruse kõrtsiga: Running Fox. Kõrtse oli kaks veel – Arnhill Arms ja Bull – aga need panid uksed ammu kinni. Vanasti (minu ajal), pigistas Foxi peremees – Mustlane – silma kinni, kui mõned vanemad poisid seal jõid. Mäletan ikka veel, kuidas oksendasin räpases peldikus välja kolm pinti Snakebite’i[1.] ja mulle tundus, et ka suurema osa oma soolikatest, ning nägin lõpetades, et ta oli mopi ja pangega ootel.
Wandering Dragon selle kõrval, kust saab kaasa osta kala ja friikaid, on sarnasel kombel jäänud puutumata progressist, uuest värvikihist või – olen valmis kihla vedama – uuest menüüst. Mu täiuslikus mälupildis on üks lünk: väike nurgapood, kust tavatsesime osta kotiga odavaid maiustusi, ümmargusi grillvõileibu ja Whami batoone, on kadunud. Selle kohal on Sainsbury keti kauplus. Mulle paistab, et isegi Arnhill ei ole progressimarsi suhtes täiesti immuunne.
Kui seda mitte arvestada, leiavad kinnitust mu kõige hullemad hirmud. Midagi ei ole muutunud. Koht on kahjuks täpselt selline, millisena ma seda mäletan.
Sõidan mööda peatänavat edasi, möödun närusest laste mänguväljakust ja alevi pisikesest haljasalast. Selle keskel seisab kaevuri kuju. Mälestusmärk kaevandustöötajatele, kes said 1949. aastal surma Arnhilli söekaevanduse katastroofis.
Olles möödunud alevi silmatorkavamatest paikadest ja sõitnud üles väikesest künkast, näen kooli väravaid. Arnhilli Akadeemia – nagu seda nüüd nimetatakse. Hooned on saanud uue fassaadi, vananev Inglise keele plokk, mille otsast üks laps kunagi päris ülevalt alla kukkus, on maha tõmmatud, ja selle asemel on uus, pinkidega plats. Sitajunni võib katta säravate litritega, aga sitajunniks jääb see siiski. Küll mina juba tean.
Keeran maja taha personali parkimisplatsile ja ronin oma päevinäinud vanast Golfist välja. Parkimisplatsil on veel kaks autot – punane Corsa ja vana Saab. Koolid on suvevaheajal harva tühjad.
Õpetajad peavad õppekavad valmis kirjutama, korrastama klasside infotahvlid, üle vaatama sekkumisprogrammid. Ja mõnikord osalema tööintervjuudel.
Lukustan auto ja, püüdes mitte longata, hakkan minema valvelauda. Mu jalg valutab täna. Osalt autosõidu pärast, osalt siin olemise pinge tõttu. Mõned inimesed saavad migreenihoogusid; mina saan selle vaste oma haiges jalas. Peaksin tõesti keppi kasutama. Aga ma vihkan seda. See tekitab minus tunde, nagu oleksin ma sant. Inimesed vaatavad mind haletsusega. Ma vihkan, kui mind haletsetakse. Haletsus tuleks hoida nendele, kes seda väärivad.
Veidi nägu krimpsutades kõnnin trepist üles peaukseni. Läikiv plakat trepi kohal teatab: „Hea, parem, kõige parem. Ära iial anna järel’! Kuni sinu heast saab parem, paremast saab kõige parem.”
Inspireeriv kraam. Aga ma ei saa midagi parata, et mõtlen Homer Simpsoni alternatiivsele variandile: „Lapsed, te püüdsite kõigest väest ja kukkusite haledalt läbi. Saite selgeks, et ei tasu proovidagi.”
Vajutan fonoluku nuppu ukse kõrval. Valjuhääldi ragiseb ja kummardun rääkimiseks lähemale.
„Tulin kohtuma härra Price’iga.”
Veel üks ragin, raadiohäire läbitungiv vingumine ja siis uks sumiseb. Lükkan selle kõrva hõõrudes lahti ja astun sisse.
Esimese asjana lööb mulle vastu lõhn. Igal koolil on oma eripärane lõhn. Moodsates koolides koosneb see desinfitseerimisvahendite ja ekraanipuhastaja lõhnast. Õppemaksuga koolides on see kriidi, puitpõrandate ja raha lõhn. Arhhilli Akadeemia lõhnab liisunud burgerite, ummistunud tualettide ja hormoonide järele.
„Tere!”
Valvelaua klaasi taga tõstab pilgu rangeilmeline lühikeste hallide juuste ja prillidega naine.
Preili Grayson? Kindlasti mitte. Ta peaks kindla peale juba pensionil olema? Siis ma märkan seda. Esilekerkiv pruun