kordan ma. „Mina olen Joe ... härra Thorne.”
Ootan äratundmisvälgatust. Ei midagi. Aga see oli ammu ja ta on näinud sellest uksest käimas paljusid õpilasi. Ma ei ole seesama liiga suures koolivormis kõhn lapsuke, kes vudiks valvelauast läbi kangesti lootes, et ei kuule, kuidas ta su nime haugatab ja kooli nõuetele mittevastavate ketside või pükstest väljas oleva särgi eest sulle peapesu teeb.
Preili Grayson ei olnud läbinisti halb. Nägin tema väikeses kabinetis tihti mõnda nõrgemat, häbelikumat last. Kui kooli õde ei olnud kohal, pani ta kriimustatud põlvedele plaastreid, laskis neil seal redutada ja mahla juua, kuni nad ootasid kohtumist õpetajaga või aitasid nad teda dokumentidega, mida iganes, et pakkuda väikest puhkust mänguväljaku piinadest. Väike pelgupaik.
Kartsin teda sellegipoolest nagu tuld.
Kardan ikka veel, saan ma aru. Ta ohkab – viisil, mis suudab edasi anda, et ma raiskan tema, enda ja kooli aega – ning sirutab käe telefoni järele. Imestan, miks ta täna siin on. Ta ei ole üks õpetajatest. Ehkki, mingil moel see ei üllata mind. Lapsena ei suutnud ma kuidagi kujutleda preili Graysonit koolist väljaspool. Ta oli osa ehitisest. Kõikjalviibiv.
„Härra Price?” haugatab ta. „Minu juures on härra Thorne, kes tuli teiega kohtuma. Hästi. Olgu. Kena.” Ta paneb toru tagasi hargile. „Ta tuleb kohe.”
„Suurepärane. Aitäh.”
Minust rohkem välja tegemata pöördub ta tagasi arvuti poole. Ei paku ta teed ega kohvi. Ja just praegu nõuab iga viimne mu rakk karjudes kofeiini. Kükitan plasttoolil, püüan mitte näha välja nagu pahateole sattunud õpilane, kes ootab koolidirektorit. Mu põlv tuksleb. Surun käed selle peal kokku, liigest vargsi sõrmedega masseerides.
Näen aknast paari ilma koolivormita last kooli väravate juures jändamas. Nad kulistavad Red Bulli ja naeravad millegi üle nende nutitelefonides. Minust uhkab üle déjà vu. Olen taas viieteistkümneaastane, tolgendan samade väravate juures, kulistan pudelist Panda Colat ja ... mille kohale me enne nutitelefone itsitama kummardusime? Küllap mõne Smash Hits’i eksemplari või varastatud pornoajakirja kohale.
Pööran pilgu kõrvale ja vahin oma saapaid. Nahk on veidi kulunud. Oleksin pidanud neid viksima. Ma tõesti vajan kohvi. Annan peaaegu alla ja küsin endale seda kuramuse jooki, kui kuulen kingade kriuksumist läikima löödud linoleumil ja suure koridori kahepoolsed uksed lendavad lahti.
„Joseph Thorne?”
Tõusen. Harry Price on täpselt niisugune, nagu ma arvasin ta olevat ja vähem. Kõhn, kurnatud väljanägemisega mees viiekümnendate eluaastate keskel, seljas vormitu ülikond, jalas nahast sussid. Tema juuksed on hõredad ja hallid, kammitud üle pea näo kohal, mis näeb välja, nagu oleks see pidevas kohutavalt halbade uudiste saabumise ootuses. Nagu halva habemeajamisvedeliku lõhn, ümbritseb teda vaevatud alistumuse ilme.
Ta naeratab. Kõveralt, hambad nikotiiniplekilised. See meenutab mulle, et ma ei ole Manchesterist lahkumisest saadik ühtegi suitsu teinud. See, kombineerituna ihaga kohvi järele, tekitab minus tahtmise hambaid kiristada, kuni need lagunevad.
Sirutan hoopis käe ja suudan vastuseks näole manada midagi, mille loodan olevat meeldiva naeratuse. „Meeldiv kohtuda.”
Näen, et ta hindab mind kiiresti. Olen temast vähemalt viis sentimeetrit pikem. Habe on korralikult aetud. Korralik ülikond, uuena oli see kallis. Tumedad juuksed, ehkki viimasel ajal on neisse segunenud üha rohkem halli. Tumedad silmad, millesse on segunenud rohkem verd. Mulle on öeldud, et mul on aus nägu. See näitab kenasti, kui vähe inimesed taipavad.
Ta haarab mu käe ja surub seda kõvasti. „Mu kabinet jääb siiapoole.”
Kohendan õlal kotti, püüan kehva jala korralikult kõndima sundida ja järgnen Harryle tema kabinetti. Minu etteaste.
„Nii, teie soovituskiri eelmiselt direktorilt on hiilgav.”
Peabki olema. Kirjutasin selle ise.
„Tänan teid.”
„Tegelikult paistab kõik väga muljetavaldav.”
Üks minu erilisi oskusi on paska ajada.
„Aga ...”
Palun väga, käes.
„Sellest, kui te viimati tööl käisite, on päris palju aega möödas – üle aasta.”
Sirutan käe lahja piimakohvi järele, mille preili Grayson viimaks minu ette lauale lajatas. Võtan lonksukese ja püüan mitte nägusid teha.
„Jah, teate, see oli teadlik otsus. Otsustasin, et tahan vaheaastat. Ma olen viisteist aastat õpetaja olnud. Oli paras aeg ennast laadida. Mõelda tulevikule. Otsustada, mida ma järgmiseks teha tahan.”
„Ja kui tohib küsida, mida te oma vaheaastal tegite? Teie CV on pisut ähmane.”
„Andsin eratunde. Tegin vabatahtlikku tööd. Õpetasin mõnda aega välismaal.”
„Tõesti? Kus kandis?”
„Botswanas.”
Botswanas? Kust kuradi kohast see tuli? Ma ei usu, et ma selle paiga kuramuse kaardilt üleski leiaksin.
„See on väga kiiduväärne.”
Ja nutikas.
„See polnud läbinisti omakasupüüdmatu. Ilm on parem.”
Me mõlemad naerame.
„Ja nüüd tahate uuesti täiskohaga õpetama hakata?”
„Jah, ma olen valmis oma karjääri järgmiseks etapiks.”
„Nii, minu järgmine küsimus on – miks te tahate töötada siin, Arnhilli Akadeemias? Lähtudes teie CV-st, oleksin ma arvanud, et te saate koolide vahel valida?”
Lähtudes mu CV-st, peaks mul ilmselt olema Nobeli rahupreemia.
„Noh,” ütlen ma, „ma olen kohalik. Ma kasvasin üles Arnhillis. Usun, et ma tahaksin kogukonnale midagi vastu anda.”
Paistab, et ta tunneb ennast ebamugavalt, sobrab laual olevates paberites. „Kas te olete kursis asjaoludega, mille tõttu see töökoht vabanes?”
„Ma lugesin uudist.”
„Ja mis tundeid see teis äratab?”
„See on traagiline. Kohutav. Aga üks tragöödia ei peaks määratlema tervet kooli.”
„Mul on hea meel, et te nii ütlete.”
Mul on hea meel, et ma nii harjutasin.
„Ehkki,” lisan ma, „ma mõistan, et te kõik olete ilmselt endiselt endast väga väljas.”
„Proua Morton oli populaarne õpetaja.”
„Kindlasti.”
„Ja Ben, noh, ta oli paljutõotav õpilane.”
Tunnen, et mu kurk tõmbub kokku, ainult veidike. Ma olen enda kalestamise hästi ära õppinud. Aga hetkeks tungib see minuni. Elu täis lubadust. Aga enamat ei ole elu kunagi. Lubadus. Mitte garantii. Meile meeldib uskuda, et meie jaoks on koht tulevikus valmis seatud, aga meil on ainult broneering. Elu võib iga hetk tühistada, ilma etteteatamiseta, tagasimakseta, sõltumata sellest, kui kaugele sa oma reisil jõudsid. Isegi kui sul on vaevu aega olnud, et vaadet silmitseda.
Nagu Benil. Nagu mu õel.
Saan aru, et Harry räägib ikka veel.
„Arusaadavalt on tegemist tundliku olukorraga. On esitatud küsimusi. Kuidas on võimalik, et kool ei märganud, et üks meie õpetajatest oli vaimselt tasakaalutu? Kas õpilased võisid olla ohus?”
„Saan aru.”
Saan aru, et Harry on mures pigem oma positsiooni ja kooli kui vaese surnud Benjamin Mortoni pärast,