ei usu vaimudesse. Mu vanaema armastas mulle korrata: „Kullake, mitte surnuid ei ole sul vaja karta. Karta tuleb elavaid.” Tal oli peaaegu õigus. Aga ma usun, et on võimalik siiski tunda halbade asjade kaja. Need jätavad meie tegelikkusele oma jälje nagu jalajälje betooni. See, mis selle jälje jättis, on ammu kadunud, aga märki, mille see jättis, ei saa kunagi kustutada.
Võib-olla sellepärast ei olegi ma veel poisi tuppa läinud. Ma võin ennast majas elades hästi tunda, aga maja ei pea tingimata hästi mõjuma. Kuidas see saakski? Selle seinte vahel on juhtunud midagi kohutavat ja hooned mäletavad.
Ma ei ole toidu järel käinud, aga ma ei ole näljane. Kui kellaosuti libiseb üle seitsme, avan pudeli viskit ja kallan endale neljakordse koguse. Ma ei saa kasutada oma sülearvutit, sest ei ole veel tegelenud internetiühenduse saamisega. Praegu ei ole suurt muud teha, kui istuda ja kohaneda uue ümbrusega, püüda eirata valu jalas ja nõrka, tuttavlikku kihelust kõhus. Võtan kaardipaki välja ja panen selle diivanilauale, aga ei ava seda. See pakk ei ole selle jaoks. Kuulan hoopis telefonist natuke muusikat ja loen seni kõvasti üles haibitud põnevikku, mille lõpu ma olen juba ära arvanud. Seisan siis tagaukse juures ja suitsetan ülekasvanud aeda vahtides ühe sigareti.
Taevas on tumedam kui auk põrgu põhjas, mitte ainsamgi täht ei puuri mustast läbi. Olin unustanud, milline on pimedus maal. Liiga kaua linnas elanud. Linnas ei lähe kunagi korralikult pimedaks, samuti ei jää nii vaikseks. Ainsad helid on mu enda väljahingamine ja sigaretifiltri krõbin.
Juurdlen jälle, tõesti, miks ma tagasi tulin. Jah, Arnhill on eraldatud, poolunustatud punkt kaardil. Aga välismaal oleks turvalisem olnud. Tuhanded miilid minu, mu võlgade ja inimeste vahel, kes ei suhtu kaotusteritta leebelt. Juhul, kui sa ei suuda maksta.
Ma oleksin võinud nime muuta, võib-olla leida töö baarmenina mingis saras kuskil rannal. Limpsinud päikeseloojangu ajal margariitasid. Aga ma valisin selle paiga. Või siis valis see paik minu.
Ma ei usu tegelikult saatusesse. Aga ma usun, et teatud asjad on meie geenidesse sisse ehitatud. Me oleme programmeeritud käituma ja reageerima kindlal viisil ning see kujundab meie elusid. Oleme võimetud seda muutma, täpselt nagu me ei suuda muuta oma silmade värvi või kalduvust päikese käes tedretäpiliseks minna.
Või ehk on see lihtsalt jama ja mugav vabandus mille abil vältida vastutust oma tegude eest. Tegelikult oleksin ma nagunii ühel päeval tagasi tulnud. See e-kiri muutis lihtsalt otsuse hõlpsamaks.
See saabus mu kirjakasti peaaegu kahe kuu eest. Üllatav, tõesti, et seda ei suunatud otse rämpsposti hulka.
Saatja: [email protected]
Teema: Annie
Oleksin selle peaaegu otsekohe kustutanud. Ma polnud saatjast kunagi midagi kuulnud. See oli ilmselt mingi troll, keegi, kes viskas haige vembu. On teemasid, mida ei tohiks uuesti avada. Nende avamisest ei saa ealeski midagi head tulla. Ainus mõistlik teguviis oli sõnum kustutada, tühjendada prügikast ja unustada, et ma seda kunagi nägin.
Nii otsustanud, klõpsasin ma kirja lahti.
Ma tean, mis su õega juhtus. See juhtub jälle.
3.
Vanematel ei tohiks olla lemmiklast. Järjekordne lollus, mida räägitakse. Loomulikult on vanematel lemmikud. Selline on inimloomus. See ulatub otse tagasi aega, mil kõik su järeltulijad ellu ei jäänud. Sa soosisid tugevamat tibu. Pole mingit mõtet kiinduda sellesse, kes ei pruugi hakkama saada. Ja, oleme ausad, mõnda last on lihtsalt kergem armastada.
Annie oli meie vanemate lemmik. See oli mõistetav. Ta sündis, kui mina olin seitsmeaastane. Minu armsa väikelapse periood oli jäänud ammu selja taha. Olin kasvanud tõsiseks, kõhnaks väikeseks poisiks, kelle põlved olid kogu aeg korpas ja lühikesed püksid räpased. Ma ei olnud enam armas. Ma isegi ei teinud seda tasa, nautides jalgpalli togimist pargis või isaga Foresti mängu vaatamas käies. Jäin pigem tuppa ja lugesin koomikseid või mängisin arvutimänge.
See valmistas mu isale pettumust ja pahandas mu ema. „Kobi välja ja hinga veidi kuramuse värsket õhku,” urises ema mu peale. Juba seitsmeaastasena leidsin, et värske õhk on ülehinnatud, aga ma alistusin tõrksalt ja asi lõppes vältimatult pikali- või millegi sisse kukkumisega, räpasena koju saabumise ja sellega, et mu peale karjuti jälle.
Pole ime, et mu vanemad ihkasid veel üht last: väikest armsat tüdrukut, kelle nad saaksid roosasse ja pitsidesse riietada ja teda nunnutada, ilma et ta kulmu kortsutaks ja minema rabeleda püüaks.
Ma ei saanud toona aru, et mu vanemad olid juba mõnda aega püüdnud teist last saada. Väikest venda või õde mulle. Nagu see oleks mingi eriline kink või teene, mille nad mulle osutavad. Ma ei olnud kuigi kindel, et mul on venda või õde vaja. Mu vanematel olin juba mina. Veel üks laps tundus, minu arvates, ülemäärane ahnitsemine.
Jäin kõhklevaks ka pärast Annie sündi. Veider krimpsus roosa kämp, tema nägu oli igapidi kokku pressitud ja tulnukalik. Ta paistis ainult magavat, sittuvat või nutvat. Tema kile kisa ei lasknud mul öösiti magada, vahtisin lakke soovides, et mu vanemad oleksid ostnud mulle koera või kasvõi kuldkala.
Esimesed paar kuud püsisin apaatiaseisundis, mu väike õde ei olnud mulle eriti kallis ega ka vastumeelne. Kui ta mulle koogas või pigistas mu sõrme, kuni tundus, et see hakkab siniseks tõmbuma, ei liigutanud see mind – isegi kui ema kudrutas õndsalt ja kriiskas isale, et „too see kuradi fotokas, Sean.”
Kui Annie mulle järele roomas või minu asju käppis, kõndisin ma kiiremini või napsasin oma asjad tagasi. Ma ei olnud ebasõbralik, lihtsalt huvitu. Ma ei olnud teda palunud ja seega ei näinud põhjust talle tähelepanu pöörata.
See oli nii, kuni ta sai umbes aastaseks. Vahetult enne esimest sünnipäeva hakkas ta kõndima ja lalisema midagi, mis kõlasid peaaegu sõnade moodi. Korraga tundus ta pigem väike inimene, mitte laps. Huvitavam. Isegi lõbupakkuv oma võõrapäraselt kõlava mula ja kõikuva vanamehekõnnakuga.
Ma hakkasin temaga natuke mängima ja rääkima. Kui ta hakkas mind matkima, tundsin, et mu rinnas paisus veider tunne. Kui ta mind jõllitas ja vadistas: „Joe-ee, Joe-ee,” läks mul sees soojaks.
Ta hakkas mulle igale poole järgnema, tegema järele kõike, mida mina tegin; naerma mu lõustade peale, kuulama pingsalt, kui jutustasin talle asju, mida ta kuidagi mõista ei võinud. Kui ta nuttis, piisas ühest minu puudutusest ja ta jättis järele, nii aldis oma suurele vennale rõõmu tegema, et kõik tema muud mured olid hetkega unustatud.
Mind ei olnud kunagi varem sel moel armastatud. Seda ei olnud teinud isegi mu ema ja isa. Nad armastasid mind, loomulikult. Aga nad ei vaadanud mind samasuguse varjamatu imetlusega nagu mu väike õde. Keegi ei vaadanud. Ma olin rohkem harjunud, et mind vaadatakse haletsusega või põrnitsedes.
Ma ei olnud väike poiss, kellel oli palju sõpru. Ma ei olnud päriselt häbelik. Üks mu algkooliõpetaja ütles mu vanematele, et ma olen „eemalehoidev”. Ma oletan, et ma pidasin teisi väikesi poisse nende igavate tegevustega nagu puude otsa ronimine ja kaklemine, pisut igavateks ja rumalateks.
Pealegi, ma olin omaette hoides täiuslikult õnnelik. Kuni tuli Annie.
Oma õe kolmandaks sünnipäevaks panin taskuraha kõrvale ja ostsin talle nuku. See ei olnud kallis nukk, selline, mille võiks osta mänguasjapoest, selline, mis häälitseb ja pissib ennast täis. Mu isa oleks selle kohta öelnud teiste pealt „maha viksitud”. See oli tegelikult üsna inetu ja hirmus, selle sinised silmad vaatasid üksiti ja kalgilt ja huuled olid kummaliselt pruntis. Aga Annie armastas seda nukku. Ta vedas selle endaga igale poole kaasa ja äiutas selle igal õhtul magama. Mingil põhjusel (ilmselt nime valesti kuulmise tõttu) kutsus ta seda Abbie-Eyes’iks.
Selleks ajaks kui Annie sai viieaastaseks, oli Abbie-Eyes paigutatud Annie toas riiulile ja tema koha olid hõivanud Barbie ja My Little Pony. Aga kui ema juhtus pakkuma, et viib Abbie-Eyesi vanakraamiturule, napsas Annie ta hirmunult karjatades tagasi ja hoidis nukku nii kõvasti, et mind üllatas, et need sinised plastmassist