Õnne vikerkaar. Jeane Graft

talle huviga otsa.

      “Kas ma tohin… ega te mul ometi keela kohvitassi taga suitsetada?”

      “Eelistaksin, et te seda ei tee.”

      Silma pilgutades haaras Travis oma kohvitassi ja väljus.

      Annie pöördus Jake’i poole: “Ma ei tahtnud ju ometi teda välja ajada.”

      “Ära muretse, ta istub trepil.”

      End väga väsinuna tundes korjas Annie taldrikud kokku ja suundus kööki. Neiu suureks hämmastuseks järgnes Jake talle veel ühe virna mustade nõudega. Mees asetas need valamu juurde töölauale ja ütles: “Kui midagi vaja on, olen oma kontoris.”

      Kui uks tema järel sulgunud oli, heitis Annie nukra pilgu mustade taldrikute ja pannide virnale.

      “No nii, kõik on jälle nagu enne.”

      Ohates pani ta vee keema, kujutades endale elavalt ette, kuidas Gabby puhkeb laginal naerma, kui saab teada, et tema kõrgesti koolitatud õde töötab karjafarmis…

      Nädal kulus Annie’l selleks, et köök korda teha. Saanud sellega ühele poole, läks ta ühel kaunil hommikul, koristanud ja pesnud pärast sööki nõud, majast välja ning asus käestlastud köögiviljaaia ja lillepeenarde kallale.

      Tunnikese töötanud, otsustas Annie puhata. Ootamatult tundis ta endal kellegi pilku ja pööras ümber. Veidi eemal seisis Jake ja silmitses teda.

      “See oli mu vanaema aiamaa,” teatas mees, lükates laiaäärelise kaabu kuklasse.

      “See on umbrohtu täis kasvanud.” Neiu jälgis, kuidas mees tema juurde astus.

      “Üldiselt jah.”

      Annie kummardus, et umbrohtu välja tirida.

      “On teil midagi tarvis?”

      “Jõin just tassi sinu keedetud suurepärast kohvi ja pistsin nahka terve kamalutäie sinu küpsetatud küpsiseid.”

      Annie laskus kükakile. Tema pilk peatus kantud teksastel, mis liibusid tihedalt ümber mehe lihaseliste reite.

      Jake torkas käed taskusse.

      “Kas tahad pool tunnikest ratsutada?”

      Kuulnud sellist ettepanekut, tõmbus Annie kössi.

      “Ma pole kunagi oma elus hobuse seljas sõitnud. Ja ratsutama õppimine ei kuulu mu plaanide hulka.”

      “No kuule, Annie!” Mehe näole ilmus ärrituse vari. “Ma õpetan sind. Kui juba rantšos elad, pead oskama ratsutada.” Ta tõmbas tagumisest püksitaskust välja paari väikesi kindaid. “Buck ostis need sulle, kui linnas posti järel käis. Ma saduldasin Salvei. Ta on hea.”

      “Enne oleks tulnud minu arvamust küsida. Ma kohe mitte üks raas ei soovi selle tohutu looma selga ronida.”

      Kaotanud kannatuse, lõi Jake kinnastega vastu oma reit.“Sa elad rantšos,Annie. Me kõik siin ratsutame.”

      “Aga mina ei hakka!” Neiu haaras aiakühvli ja hakkas sellega maad sonkima. “Vaat jalgrattal – palun, alati. See ei sõida hobusest halvemini, toita pole teda tarvis ja tema järelt pole vaja koristada.”

      “Kas sa kardad?”

      “Ma ei ole argpüks, vaid hindan lihtsalt olukorda kaine mõistusega. Kui ma hobuse seljast maha kukun ja kaela murran, tassite te ju mu kööki, toetate pliidi najale ja käsite süüa teha.”

      “Ei-ei. Ma lihtsalt ei maksa töövõimetusperioodil palka.” Mees astus lähemale ja ulatas talle käe. “Lähme ometi!”

      Ikka veel vastu tahtmist tõusis neiu püsti ja raputas kühvli sodist puhtaks.

      “Pean ennast vähemalt pisut pesema.”

      “Annan sulle viis minutit aega. Ma leidsin saapad, mida kandsin ise poisikesena. Need on su toa ukse taga.”

      Viis minutit ei olnud veel täis tiksunud, kui nad kohtusid trepil ning läksid otse aedikusse. Neid ootas kaks kõrvu lingutavat hobust. Ratsmed olid seotud piirdetara posti külge. Kindaid kätte tõmmates Annie tardus, suutmata pöörata pilku mustalt täkult. “Kas teie sõidate Bandiidiga?” küsis ta, pingutades, et ta hääl ei väriseks.

      “Mhmh. Kõrb mära on sinu jaoks. Ta on tõeline leedi ja tal on väga sujuv kõnnak.”

      Endaga võideldes silmitses Annie väiksemat hobust. Mustalakaline kõrb paistis lähedalt hiigelsuur. Kuidas ta küll sadulasse saab?

      Jake lausus vaiksel häälel: “Rahu. Salvei vaatab sind. Käitu nii, nagu oleksid sa kogu oma elu hobustega tegemist teinud. Kui ta saab aru, et sa kardad, muutub ta rahutuks.”

      Annie’l tuli kananahk ihule. Ta mõtles, et mõistab nagu ei keegi teine hobuse olukorda. Jake’i soe peopesa lebas tema puusal ja mehe lähedus ainult suurendas neiu närvilisust.

      “Ma püüan,” ütles ta, pisitasa eemale tõmbudes. “Mida ma pean edasi tegema?”

      “Silita tema kaela. Räägi temaga. Kutsu nimepidi. Las ta harjub sinuga.”

      Niipea, kui Jake koos Annie’ga lähemale astus, hirnatasid mõlemad hobused vaikselt. Bandiit sirutas näo Jake’i poole. Jake silitas täkku nina pealt ja lausus vaikselt: “Kui Salvei sirutab näo sinu poole, ära karda, silita seda.”

      Kõige enam soovinuks Annie minema joosta. Jalad värisesid, ent ta sundis end puudutama sooja kuldset kaela ja vaikselt ütlema: “Tore hobune, ilus Salvei.” Salvei puudutas näoga Annie õlga ja neiu tardus hirmust, lakates isegi hingamast. “Jäta ometi, argpüks selline!” noomis ta ennast.