viimase tüki pirukat ja pühkis suu peoga puhtaks.
Annie jäi hämmastusest tummaks. Toibunud, küsis ta: “Kas te mu elulookirjeldust ei soovi näha?”
Mees raputas pead: “Sa oled naine. Iga naine oskab Saltyst paremini süüa teha. Kui sa pahaks ei pane, koostame lepingu. Selle kohaselt pead sa töötama vähemalt kuus kuud.”
Tüdruku silmad läksid suureks.
“Kas te siis ei usalda mind?”
“Aga mis võiks olla garantiiks, et sa ära ei jookse?”
“Ärge otsustage välimuse põhjal – ma olen vastupidav.” Neiu patsutas peopesaga oma käekotti, mis ta kõrval laual lebas. “Ja mul on tööd vaja.”
“Seda parem. Tähendab, miski ei takista sind lepingut alla kirjutamast.” Ta hüüdis Vernale: “Leiad sa mulle kähku kaks paberilehte või midagi, mille peale saab kirjutada?”
Verna noogutas ja kadus köögiukse taha. Paari minuti pärast naasis ta kahe suure tihke pabersalvrätikuga, mille ühele poole oli kirjutatud “Kohvik Paradiis”.
“Gus käis Prescottis väljamüügil ja ostis hulga igasugu paberikraami, mis oli likvideeritud ettevõtetest järele jäänud,” selgitas ta, ulatades Jake’ile salvrätikud ja pastapliiatsi.
Tänanud Vernat noogutusega, pani Jake ühele salvrätikule kirja lepingu teksti ning kordas sama teisel. Siis ulatas ta mõlemad salvrätikud Annie’le, et see need läbi loeks ja lausus: “See on kõik, mida võin pakkuda. Pluss elukoht ja toit.”
Neiu hakkas lugema ning tema näole ilmus õnnetu ilme.
“Arvasin, et olen ikka rohkem väärt, ent minu olukorras valida ei saa.”
Mees ulatas talle vaikides pliiatsi ja näitas, kuhu alla kirjutada.
“Härra Stone, siin on teie garantii. Kunagi saate aru, et ma pean alati oma sõna.”
“Eks vaatame.” Mees lisas oma allkirja ning andis ühe salvrätiku neiule, teise pistis endale taskusse. “Rainbow-Valley on minu jaoks liiga tähtis, et usaldada võõraste inimeste sõna.” Tõusnud laua tagant, viskas ta mõned rahatähed ja mündid letile, lisades: “Kõige eest.”
Noogutanud Vernale, haaras ta kaabu ja kutsus oma uut töötajat: “Läki siis.”
Annie’le ei meeldinud eriti, et mees kohe käsutama kippus. Stone taipas seda mässulisest ilmest, mis tütarlapse näole ilmus.
Jake kutsus Verna, heitis pilgu lepingule, kontrollimaks, kas ta mäletas nime õigesti ja lausus: “Palkasin Annieliza kokaks.”
“Mu nimi on Annie, Annie Reed!”
“Me sõidame Annie autoga. Travis tuleb hiljem Bandiidi järele.”
“Sain aru.” Verna lõi käed puusa ja lisas: “Käitu tüdrukuga kenasti, muidu teen sul kõrvad tuliseks!”
Kauboisid täis kohvikus kostis vaikset naeru. Jake märkas, et Annie värvus näost punaseks.
Mees sikutas neiu püsti ja küsis: “Kas auto on kohviku ees?”
Tüdruk tõrkus: “Palun koristage käed ära, ja üldse, miks te mind kogu aeg kiirustate ja tagant sunnite? Ma ju ei tea, võib-olla olete te mingi ebanormaalne. Ma võin veel lepingu katki rebida.”
Mahlakas mehehääl täitis kohviku, kui üks hääl hõikas:
“Jah, meil aetakse kõik ebanormaalsed kord nädalas siia aedikusse kokku!”
Teine aga lisas: “Vaat, kus kohe sind salvama, Jake!”
Hõigetele ja naerule tähelepanu pööramata vaatas kauboi Annie poole. Neiu sai kiiresti enesevalitsuse tagasi ja vaatas mehele julgelt silma.
“Vastake mu küsimusele.”
“Millisele? Et kas ma olen ebanormaalne? Ee-ei. Ei ole ebanormaalne.”
Mees haaras neiul randmest ja tiris teda enda järel väljapääsu poole.Tütarlapse õrna sileda naha puudutus otse põletas. Veri hakkas soontes hoogsamalt voolama. Püüdes kramplikult mitte mõelda kauni ja ihaldusväärse naisekeha juuresolekust, ütles Jake: “Ära karda, linnapreili, minu juures oled sa väljaspool ohtu.”
“Kahtlen sügavalt.”
Annie rebis end lahti ning astus sõltumatul ilmel oma auto suunas. Oli märgata, et ta säilitas vaevu tasakaalu – polegi nii lihtne käia konarlikul kõnniteel kõrgete kontsadega.
Nad jõudsid neiu rohelise auto juurde, mis oli pargitud Mayme’i poekese juurde. Annie avas mehe ees kaassõitjapoolse ukse. Ootamatu jahe tuuleiil tõi esile neiu ilusad sihvakad reied, kui tema siidseelik vastu jalgu liibus. Jake needis mõttes väljakannatamatut kuumust, mis kerkis lainena ja valgus mööda kogu ta keha laiali. Ta keelas endal karmilt millelegi sellisele mõtlemast.
Neiu pööras ringi ja uue tuuleiili mõjul joonistusid pluusi ereda kanga all välja tema rindade piirjooned. “See on minu jaoks praegu tõesti kõige sobivam vaatepilt,” mõtles kauboi. PuuridesAnnie’t vihase pilguga, ütles ta: “Mina juhin.” Ning sirutas käe võtmete järele.
“Ei,” vastas tüdruk napisõnaliselt ja lükkas silmile langenud juuksed tagasi. “See on minu auto. Seda juhin mina, teie aga näitate teed.”
Nähes neiu otsusekindlust, pidas mees paremaks järele anda. Ta istus kõrvalistmele, vaevu jalgu kitsasse salongi mahutades. Veel on aega tüdruku iseloom murda – pärast seda, kui ta on kööki näinud.
“Kuhu nüüd, härra Stone?”
“Kutsu mind Jake’iks.” Ta näitas peaga tänava lõpus asuva Kendalli rauapoe suunas. “Sõida põhja poole. Minu rantšo on Russelli omast järgmine.”
Annie keeras järsult rooli ning mees silmitses tema profiili. Väikese auto kitsas salongis tajus Jake neiu keha peent, õrna, erutavat lõhna. Lõhn meenutas talle naisehuulte õndsat tundlikku puudutust, seda, kuidas neiu sile õrn nahk puudutab tema lihaselist keha. Ei, kurat võtaks, ta ei lase ometi lollidel hormoonidel oma elu juhtida!
“Härra Stone! Jake?” Annie häälest kostis kerge ärritus, nagu inimesel, kes on juba mitu korda asjata üritanud vastust saada.
“Jah?”
“Mitu inimest teie rantšos elab?”
“Neli töölist ja mina. Heinateo ja loomade märgistamise perioodil rohkem.”
“Aga teie naine?”
“Ma ei ole abielus.” Mees vaatas teda puudutatult. “Ja ükski tööline pole ka abielus. Seega, hoia oma pottide ja pannide lähedale. Ei mingeid vigureid töölistega. Said aru?”
“Vabandust, mister Stone.” Neiu peened sõrmed pigistasid rooli, ta silmad välkusid. “Mul on kavas süüa teha, aga mitte koketeerida. Selles võite kindel olla. Kauboid ei ole minu jaoks. Ja üldse, ma pole mingi saatuslik naine.”
Jake avas suu, et vastu vaielda, ent sulges selle ometi. Parem hoida distantsi.
Kakskümmend minutit hiljem kõmises auto rataste all Gold Creeki puust sild. Jake viskas pilgu vastaskaldal kaugustesse ulatuvale rohumaale. Kohev roheline rohi, siin-seal pikitud siniste lupiinide ning kollaseõieliste põõsastega, lainetas tuules. Mida kaugemale veest, seda harvemaks jäi rohi, paljastades punase pinnase. Hakkasid ilmuma harvad kivid, kaktused, okkalised puhmad. Kauguses kõrgus Bradshow mäe lillakassinine massiiv.
Mäest palju lähemal seisis kalju, kõrgudes üksi keset tasandikku. Selle siluett joonistus kõrge taeva tausta selgelt välja. Mehe sünnikodu asus just selle kalju jalamil. Minu maa, mõtles ta uhkusega. Need alad olid üle saja aasta Stone’i perekonnale kuulunud. Jake oli täis otsustavust säilitada rantšo iga hinna eest.
“Kas hakkame kohale jõudma?” Annie küsimus katkestas