pööras auto rantšo juurde viivale teele ja peatas selle, et Jake saaks väljuda ning rasked väravad avada. Muld ja kivikesed krudisesid rehvide all, kui auto sisse sõitis. Kui mees väravad sulges, rõhus läheneva õnnetuse eelaimus ta rinda. Kui kaua läheb, kuni uustulnuk häda kaela toob? Piisab uudishimuliku pilgu heitmisest talli…
Jake istus, naaldus seljatoele ja mõtles selle üle, samal ajal kui auto tasakesi edasi veeres, hüpeldes aukudes, mis muutsid lagunenud tee pesulaua sarnaseks. Ühel eriti konarlikul lõigul kaapis pinnas auto põhja, ent Annie ei peatunud.
“Teed on vaja uuesti lappida,” ütles Jake, tõsimeeli kahetsedes, et ei olnud seda teinud enne Annie saabumist. Talle meenus, kuidas Stephanie oma virisemisega tal hinge seest sõi iga kord, kui auto auku läbides hüppas.
“Või veel. Teed tuleb kas siluda või leppida mõne hädavajaliku inimese, sealhulgas rooli taga istuja kaotusega. Teate, mis selliste teede kohta öeldakse – need raputavad kõike, nii konte kui hinge.” Annie naeratas. Tema silmades tantsisid lõbusad sädemed.
Vähemalt on neiul huumorimeelt. Mees lootis, et see ei kao, kui ta kööki näeb.
Viis minutit hiljem peatusid nad vana maja juures, mis asetses paplite ja plataanide varjus.
Annie väljus autost kummalise tundega, nagu oleks ta koju jõudnud. See kahekorruseline sindelkatuse ning kogu hoonet ümbritseva terrassiga ehitis vaatas oma luitunud kollase fassaadiga oru poole. Valmistada toitu köögis, kust avaneb selline vaade, peab olema tõeline nauding.
Üsna peahoone lähedal väikesel künkal seisid gruppidena kuus väiksemat ehitist.
Tallid ja aedikud asusid madalamal. Oru nõlvadel sõid veised. Siin aga rikkus vaikust vaid puude okstes sahistav tuul ja lindude vidin.
“Siin on nii ilus ja nii vaikne,” lausus Annie tasa, joobudes karjamaadelt salvei aroomi kaasa toova kerge tuulekese värskusest. Heldinud ja ärevuses, haaras ta autoistmelt oma käekoti ja pöördus Jake’i poole: “On aeg mu töökoht üle vaadata.”
Ta jõudis mõelda, et mehe tusane ilme ei ennusta midagi head, kui mees juba juhtis ta üle kidura rohuga kaetud õue trepi juurde. Värvimine poleks valgele puutrepile just kahjuks tulnud. Lilleklumpidel trepi kõrval võimutses lopsakas umbrohi, vaid mõned eriti jonnakad roosipõõsad sirutasid kangekaelselt oksi päikese poole.
“Ettevaatust, siin on aste.” Jake avas putukavõrguga kaetud ukse ja tõmbus kõrvale, lastes neiu ette. Annie üritas esiku pimeduses midagi näha.
“Kõigepealt vaatame tube, kus sa elama hakkad.” Mehe tugevad sõrmed sulgusid neiu randme ümber, nii et tolle põsed õhetama hakkasid. Ta püüdis kõigest väest sellele mitte tähelepanu pöörata, mees aga tiris teda üha edasi mööda pimedat, puitpaneelidega kaetud seintega võõrastetuba, ja nii kiiresti, et ta jõudis vaevalt märgata rasket mööblit, punutud linikuid, kividest laotud kaminat.
Järsu kitsa trepi ülemisel platvormil lasi ta neiu lõpuks lahti.
“Need toad on sinu käsutuses.” Mees avas ukse ja astus kõrvale, lubades neiul edasi astuda. “See oli kunagi mu vanaema külalistetuba.”
Siinne õhk oli sumbunud. Toa teises otsas akna all seisis pedaaliga õmblusmasin. Annie astus masina juurde, puudutas sõrmega kumeraid kuldseid tähti mustal metallil ja naeratas õnnelikult. Kõrval seisis kogukas malmahi. Puust kiiktool, vanaaegsed tugitoolid laua ääres ja lamp olid kogu mööbel.
“Aga see siin on su magamistuba.” Jake nõjatus uksepiida vastu ja asetas käed risti rinnale. “Siin on lukk, võid ukse kinni panna, kui tahad.”
“Milleks, kas mul on midagi karta?”
Jake punastas ja puudutas oma lõuga.
Mehe hämmeldust nähes nihkus Annie pisut kaugemale. Ta on siin selleks, et süüa teha. Ainult selleks.
Päikesevalguses paistsid vanadusest pleekinud lapiteki värvid nikerdatud voodil elavad ja eredad. Samamoodi nikerdatud tualettlaud seisis külgmise seina ääres. Tammeparketiga kaetud põrandal laiutas suur punutud vaip.
“See tuba on imeilus!” hüüatas Annie. Noogutades kutsus Jake ta tagasi trepile.
“Nüüd kööki.”
Rõõmsa eelaimusega järgnes neiu talle.
Esimene asi, mida Annie nägi, oli klaasi ja vahariidega kaetud pikk söögilaud, mille äärde võis vabalt istuma panna mitu tosinat inimest.
Ta seisatas laua juures. “Kas tõesti sööte te selle ääres viiekesi – teie ja neli töölist? Milline hiiglaslik laud!”
“Praegu on meid viis. Loomade märgistamise perioodil on vähemalt kuus inimest lisaks.”
Jake lükkas lahti järgmise ukse ja Annie sattus kõige suuremasse ja räpasemasse kööki, mida ta eales oli näinud.
“Mu jumal küll!” suutis ta vaid sosistada. Neiu sõõrmeisse kandus roiskunud toidujäänuste ja vana kohvipaksu hapu lehk, mis ajas südame pööritama. Iiveldusklomp kerkis kurku.
Tema selja tagant kostis Jake’i hääl:
“Pliidi jaoks kasutame propaani. Balloon on väljas. Pead manomeetrit kontrollima.”
“Manomeetrit kontrollima,” kordas neiu kangeks muutunud huultega, silmitsedes mõlemal pool valamut asuvatel tööpindadel läbisegi vedelevate taldrikute ja pannide virnu.
Päikesevalgus suutis vaevalt läbi laia, ent räpase akna ja elutult rippuvate kardinate imbuda. Minnalaskmisest pajatavast üldpildist tõusis ainsana esile moodne roostevabast terasest kraanikauss.
“Kus on siis nõudepesumasin?” Annie silmitses valitsevat segadust veel kord, arvates, et polnud masinat lihtsalt märganud.
“Nõudepesumasinat ei ole. See on rantšo, kus kasvatatakse loomi. Siin pole kohta luksusasjadele ja liigset raha kodumasinate ostmiseks mul ka ei ole.”
“Kas tõesti õppisin ma kõik need aastad selleks, et sellises kohas tööle hakata?” mõtles neiu ahastusega. Miski sisemuses rõhus ta silmamunadele ning see surve lausa põletas. Kraapiv tunne kurgus andis märku: kohe tulevad pisarad. Pillima hakata polnud tal aga kavas ning neelanud alla klombi kurgus, jätkas ta uudistamist.
Eemal, seal, kus lõppes töölaud, kõrgus külmik. Võimas nagu riidekirst, pidades vahti suletud ukse kõrval. Teisel pool ust oli end sisse seadnud madal must pliit, mille lai metalltruup lakke ulatus. Neli kõverat jalga tungisid läbi tollipaksuse metallplaadi, millel pliit seisis.
“Ega pliiti ometi puudega köeta?” küsisAnnie, hääles kõlamas anuvad noodid.
“Puudega köetaksegi, ikka puudega. Mis, on see probleem?” Jake’i näoilme oli ärev ja äraootav.
“Aga ma ei ole kunagi…”
“Siin on puudekast.” Mees tõukas kasti jalaga. “Poisid toovad puid.”
“Aga…” Neiu lasi pilgul rännata mööda jäätmetega reostatud sealauta ning meenutas kahetsusega puhtamatest puhtamaid kööke, kus ta oli väljaõpet saanud. Ehk tasuks siiski nutma hakata? Või ei peaks nähtut südamesse võtma? Tema kaasasündinud huumorimeel võitis. Vaevu naeruturtsatust tagasi hoides toetus Annie kooruva pinnaga töölauale ja vaatas Jake’i poole. Ühest pilgust mehe kohmetunud näole piisas, et tagasihoitud naer muutuks hääletuks itsitamiseks. Annie torkas näpu kahe töölaua vahele pressitud uude metallvalamusse.
“Mis juhtus selle valamuga, mis siin enne oli?”
Mees võttis kaabu peast ja silus higist märgi juukseid.
“Pillasin sinna hobuseraua. Noh, fajanss mõranes ja kraanikauss hakkas läbi tilkuma.”
“Te pesite hobuserauda köögivalamus?” Neiu otse värises tobedast naerust ja mõistis, et see oli stressist ja väsimusest.