vahel pabersalvrätikut keerutades silmitses Annie hajameelselt aknast rahulikku linnapilti ja mõtles, mida edasi teha. Kõnniteedel jalutasid kiirustamata linnakodanikud. Annie viis pilgu kõrgetele, linna kolmest küljest ümbritsevatele metsaga kaetud mägedele. Nii kaunis kohas on nähtavasti meeldiv elada.
Verna astus jälle tema laua juurde. Naise käes oli taldrik supiga ja kaks saiakest.
“Selle tellis Cappy, aga mõtles pärast ümber. Ütles, et võtab hoopis tšilli.” Verna näitas ühe lauakese taga istuva elatanud habemiku kauboi suunas. “Miks head toitu minema visata? Tee mulle teene, söö see ära.”
“Kas olete kindel, et nii sobib?” Annie uhkus võitles väljakannatamatu näljapiinaga.
“Söö.”
Verna lükkas taldriku kahe saia ja kolme võitükikesega neiule lähemale.
Annie tänas ning asus lihapuljongiga köögiviljasuppi sööma.
“Kui maitsev!”
Ettekandja pööras uksel rippuva kellukese helina peale ümber.
“Noh, pean minema.”
Kostsid rasked sammud, seejärel puudutas istme vetruv seljatugi peaaegu Annie selga ning neiu mõistis, et keegi võttis istet tema selja taga.
Annie vaatas Vernat, kuidas see kohvi valas ning kruusi uuele külastajale viis. Seejärel lõikas naine piraka tüki sooja õunapirukat, tõstis koogile portsjoni vanillijäätist ning viis kõik naaberlauda.
“Pole sind nädal aega meil näinud, Jake. Kas tõesti on Salty pirukaid küpsetama õppinud?”
“Õppis-õppis! See, kurat, oleks meid oma solgiga peaaegu hauda ajanud,” vastas madal mehehääl.
Verna ohkas kaastundlikult. “Jah, seda, et ta süüa teha ei oska, olen ma alati rääkinud. Mis siis õieti juhtus?”
“Mind ajas nõnda iiveldama, et pööras sisikonna pahupidi. Ja kõigil poistel ka. Doktor Patterson ütles, et oli toidumürgitus.”
“Oh teid, vaesekesi!”
Annie kuulis, kuidas kahvel vastu taldrikut kõlksatas. Seejärel lisas tundmatu: “Poisid oleksid talle selle eest kindlasti naha peale andnud, aga ta jõudis varvast lasta.”
Hääl vaikis. Savitass langes kerge kolksatusega plastist lauakattele.
“See, mida poisid tema kohta ütlesid, pole muidugi naiste kõrvadele mõeldud.”
“Kes teile nüüd süüa teeb?”
“Travis või mina.”
Annie süda hakkas tugevamini lööma.
Mees hingas raskelt sisse ja lausus varjamatu vastikusega: “Kui ma ei leia korralikku kokka, jooksevad kõik mu töölised lihtsalt laiali.”
Vaat, kus alles võimalus!
“Mina olen selle tööga nõus!” peaaegu karjatas Annie.
Seejärel pööras ta end ringi, tõusis põlvili istmele ja vaatas kõrge seljatoe taha.
Ülalt vaadates nägi ta pikast kandmisest räsitud pruuni kaabut ja laiu õlgu.
Vastuseks tema pakkumisele järgnes vaikus.
Tundmatu pööras aeglaselt pead ja talle vaatasid osta külmad rohelised silmad.
Annie nägu tõmbus morniks ja ta kostis tõredalt:
“See olete teie!”
2. peatükk
JAKE VAHTIS HÄMMASTUNULT naist, kes vaatas, küünarnukid istme kõrgel seljatoel, talle ülevalt otsa. Mees polnud sugugi õnnelik, nähes “linnapreilit”, kes oli hommikul tema lehmi ehmatanud.
“Ah see olete teie?” osatas ta tüdrukut pilkavalt, sõnu venitades. “Kas siis teie tahate tööd saada?”
Annie lükkas lõua ette.
“Jah.” Ta tõmbus seljatoe taha ja kadus hetkeks silmist, et otsekohe taas nähtavale ilmuda, seekord mehe laua juures.
Kaasasündinud viisakust ilmutades tõusis mees ja osutas kohale enda vastas: “Võtke istet.”
Neiu istus tema lauda ja vaatas mehele otse silma.
Jake oli sunnitud tunnistama – nähtu meeldis talle.
Voogudena läbi suurte akende kohvikusse tungiv päikesevalgus mängles ja sillerdas neiu vask-kuldsetel kiharatel. Türkiissiniste helmestega kaunistatud lai hõbedane juukseklamber püüdis neid ühelt küljelt asjatult taltsutada. Tütarlapse peene sirge nina ots oli veidi püsti.
“Kas siis teie oskate süüa teha?”
Neiu tõmbas õlad tahapoole ja naeratas:
“Jah, ma olen professionaalne kokk. Mul on vastavad dokumendid ja soovitused.”
“Kas normaalset, lihtsat toitu oskate valmistada?”
Mees murdis kahvliga tüki pirukat ning asus seda sööma, pööramata neiult huvitatud pilku.
“Muidugi oskan. Kuidas teile sobiks näiteks karbonaad ja sibulaga praetud kartul? On see piisavalt normaalne ja lihtne toit?”
Tüdruku safiirsinised silmad vaatasid mehele väljakutsuvalt otsa. Jake surus maha soovi naeratada.
Ta märkas, et neiu erutusest värisevad sõrmed triigivad ja kortsutavad sinise seeliku siidi. “Stephanie’le meeldisid ka siidist rõivad,” mõtles ta ja tõrjus selle mõtte kohe eemale. Vaatas pluusi kergitavate rindade pehmeid kumerusi ja pööras pilgu mujale.
Neelanud näljasena uue pirukatüki, küsis ta: “Magusaid pirukaid ja kooke oskate küpsetada?”
“Töötasin kondiitri abilisena.”
Jake silmitses teda endistviisi ja rüüpas kohvi.
“Rantšo töölised söövad palju ega armasta katsetusi. Kas saate hakkama?”
“Muidugi!”
Kulmu kortsutades silmitses mees tundmatut neidu pealaest jalatallani. “Lihaveistega saate hakkama?”
“Kui mul ei tule nendega tegemist teha seni, kuni neil sarved ja sõrad küljes on.”
“E-ei tule. Aga tõeline veisekasvatusfarm on algajale küllaltki ohtlik koht. Juhtub, et ka kogenud kauboid saavad viga.”
“Ka suurlinn on küllaltki ohtlik paik, aga pole midagi – elasin seal ja jäin ellu.”
“Mulle tundub, et sõitsite hommikul Ben Russelli rantšosse.”
“Seda küll, ent ta ei pakkunud mulle kohta, millega olin arvestanud.” Annie põsed lõid õhetama, kuid ta ei pööranud pilku kõrvale.
“Kui hakkate minu juures töötama, hoidke parem Ben Russellist eemale.”
“Mul ei ole vähimatki soovi selle härraga kohtuda.”
Kohvikann käes, tuli Verna jälle nende juurde, ent Jake näitas viipega, et rohkem pole vaja. Mees keskendas kogu oma tähelepanu tütarlapsele, kes tema vastas istus.
“Mis teil seal siis juhtus?”
Neiu keha tõmbus pingule, peened sõrmed klammerdusid laua kooruva värviga ääre külge.
“Meie arvamused läksid lahku.”
Jake taipas tema kimbatust nähes, et neiu ei kavatse kõigest rääkida. Kui see tüdruk tõesti oskab süüa teha, oleks ta rantšole lihtsalt hädavajalik. Veel üks mittesöödav toit, ja töölised hakkavad lahkuma. Tema aga peab neid hoidma – või kaotab Rainbow-Valley ranšo. Ometi ei vaimustunud ta mõttest neidu palgata, sest too nägi rantšoelu jaoks liiga õbluke välja. Ja mis veel