kööki kriitilise pilguga.
“Muidugi, veidi pesemist ei teeks siin just paha.”
“”Veidi” pole just päris õige sõna.” Uurides köögi nõudekappe, avastas Annie tubli paja mõõtu kastruli ning tiris selle päevavalgele. Paja seinad olid kaetud mingi toidu kuivanud jäänustega, mille päritolu polnud enam võimalik kindlaks teha. “Vaat nii te toidumürgituse saitegi.”
“Ja sinu kokaks muide samal põhjusel.”
Kannatamatult turtsatades sihtis ta kaaslast kissis silmil.
“Meie lepingus polnud midagi öeldud selle kohta, et mul tuleb Heraklese vägitegusid tegema hakata.”
Mees võttis laualt suure konservikarbi ja lennutas selle ääreni täis prügipange.
“Sinuga ei juhtu midagi, kui sa siin veidi koristad. Arvan, et see pole raskem kui tallidest sõnnikut välja ajada.”
“Minu jaoks küll.” Neiu märkas, et mehe häälde olid ilmunud teravad noodid. “Raiskasin mitu aastat oma elust ja kõik oma raha – kõik, mis mul õnnestus kokku kraapida! – selle peale, et õppida peenimate roogade valmistamise kunsti. Aga tallidest sõnnikut välja ajama pole ma õppinud.”
“Kas kavatsed juba kokkulepet rikkuda, linnapreili?”
Rangelt otsustanud, et ei lase mehel end hirmutada, lõi Annie selja sirgu ning tema raevukas pilk kohtus mehe samasugusega: “Ma töötan siin täpselt kuus kuud, maakas!”
“Eks me näe!” Juba koridori astudes ja enda järel ust sulgedes peatus mees, et lisada: “Muide, ka minul on vaja üht-teist teha, nii et kutsu, kui toit on valmis.”
Annie ohkas ning hakkas mõttes koostama nimekirja ärategemist vajavatest töödest ja leidis äkki puhta põlle.
Pole midagi, mõte liigub kõige paremini töötades, lohutas ta end käiseid üles käärides. Sulgenud kraanikausi äravooluaugu korgiga, täitis ta valamu kuuma veega, valas sinna pesemisvahendit ning hakkas külgekuivanud toidujäänustega taldrikuid, lusikaid, kahvleid ja nuge kobrutavasse vahtu laduma. Mehaaniliselt sooritas ta tuttavaid liigutusi ja tunnetas üha teravamalt maja vaikust, äralõigatust muust maailmast.
Nüüd, mil Annie oli üksi jäänud, kaotas ta enesevalitsuse ning kuumad pisarad hakkasid üle põskede voolama. Ta nühkis harjaga taldrikut ja mõtles, et selline siis ongi tema esimene päris töökoht pärast instituudi lõpetamist.
“Ja seda nimetatakse professionaalse koka tööks,” kostis ta kibeda pettumusega. Ah, kui palju aastaid oli kulunud õppimisele! Kui palju aastaid oli ta unistanud korralikust palgast, mida hakkab lõpuks saama, kui on leidnud sobiva töökoha, ja rõõmust, mida kogeb, valmistades suurepäraseid, unikaalseid roogi. Kuidas küll oleks tahtnud taas avada oma krediitkaardid, tasuda ülekulust tekkinud võla, tagastada õppelaenu, maksta auto eest, panna mingi raha panka! Ja mitte kunagi, mitte kunagi enam kraapida kokku sente sellise lihtsa ostu tarvis nagu uus kingapaar või sviiter emale või õele. Ta ohkas raskelt. Vähemalt on Gabriellel nüüd normaalne töö.
Ta pühkis silmi valguvad pisarad põllenurgaga ära. “Tubli tüdruk, Annie,” ütles ta endale. “Haletse ennast natuke, haletse. Aga ära unusta seejuures, et vilets töö pole veel maailma lõpp.”
Neiu ohkas raskelt ja haaras uue energiaga kahvli, mis oli kaetud mingi eriti kõvaks muutunud jälkusega.
Pestud taldrikute asemel võttis valamus koha sisse hunnik potte ja panne. Pulss ei löönud enam nii palavikuliselt. Annie hakkas kavandama oma edasist tegevust ning ta enesekindlus taastus pikkamööda. Pole midagi, siin töötades ta ikkagi suudab raha kõrvale panna. Paneb töötasu panka. Lõppude lõpuks, lepingu järgi tuleb ta kindlustada peavarju ja toiduga.
Aknast välja vaadates nägi Annie Jake’i, kes vestles mingi kauboiga. “Välimus pole tal sugugi halb,” mõtles ta. Nähtavasti keerleb mehe ümber palju naisi. Ilmselt tuleb Annie’l koostada veel üks nimekiri – sellest, mida ei tasu teha, ja selles nimekirjas seisab ainult üks punkt: “Ära vahi oma bossi!”.
Annie jätkas mehe jälgimist, kuni see karjaaia poole läks. Mehe vetruvas sammus aimus ohjeldamatut sisemist jõudu nagu metsikul täkul. Metsikud täkud on imeilusad loomad, kui jälgida neid ohutust kaugusest, ent häda sellele, kes julgeb neile läheneda!
3. peatükk
ANNIE VÕPATAS. METSIK TÄKK! Talle meenus Bandiit, Jake’i hiiglaslik ratsu. Ja jälle jooksid üle naha külmavärinad. Jumal küll, mida teeb naine, kel on surmahirm hobuste ees, karjafarmis?
Ta kuivatas käed ja mõtted pöördusid tagasi kööki. Annie hakkas mõtlema esimese lõunasöögi peale, mis tal näljaste kauboide kambale valmistada tuleb.
Ta otsustas jätta uue portsu nõusid ligunema, seni aga tuua tuppa oma pagasi ning tõmmata selga vanemad rõivad. Arvestades palga suurust suudab ta vaevalt endale osta midagi oma ainsate väljas käimise riiete asemele.
Jake haaras uue hangutäie õlgi ja sõnnikut ning heitis kärusse. Ta oleks juba tükk aega tagasi usaldanud selle suurepärase tegevuse mõnele töölisele, ent teda jälitas viirastus köögis askeldavast Annie’st. Mees mäletas hästi, kuhu oli neiu jätnud. Vaimusilmas ta peaaegu nägi, kuidas Annie seisab valamu juures, kõrval räpaste nõude hunnikud, ise näost kaame.
Vaatamata vahemaale, mis meest köögist eraldas, kuulis ta imehästi, kuidas kriuksus võrguga kaetud uks.
Eh, ei vea tal ka kunagi! Muidugi sööstab plika nüüd otsejoones linna poole ja tuleta siis meelde, mis ta nimi on. Mees ootas mullikaid silmitsedes pingsalt, et kohekohe kostab käivituva mootori mürin.
“Aga senjoriita on kenake,” teatas Toma, kes sidus oma kõrvi hobuse talliukse kõrvale ning plaanis looma lahti saduldada, jännates sedelgarihma kinnitusega.
“Kas ta on ikka veel trepil?” Jake’il õnnestus säilitada ükskõikne ilme, ehkki ta ei tundnud end sugugi ükskõiksena.
“Ei, seisab oma auto juures. Avas koti.”
“Noh, kui ta oma asju lahti pakib, tähendab, et otsustas jääda,” mõtles Jake kergendustundega. Nüüd on järgmine küsimus: kui kauaks?
“Aita sina, Toma, preili Reedil kotid majja tassida. Mina lõpetan siin Suure Punase lahtisaduldamise.”
“Kuidas käsite, boss.” Noor vibalik mehhiklane suundus kergel kõnnakul otse Annie suunas. Astus ligi, kergitas kaabut.
Jake asus tagumist sedelgarihma lahti siduma, kui äkki köitis tema tähelepanu rõõmus naisenaer. Seal säraski Annie nägu sõbralikkusest, tema heledad lokid aga lainetasid sooja tuule puhangu käes. Tuul kergitas korraks seelikut, paljastades neiu pikad jalad, ning laskis seelikul taas langeda. Annie ütles midagi, mis ka Toma naerma ajas. Mehhiklane tõstis kartongkarbi õlale ning palus neiul žestiga enda ees minna.
“Kurat võtaks,” mõtles Jake. “Ma ju tegin talle selgeks, et tema ülesanne on toitu valmistada, mitte meeste ümber keerelda.” Ärritunult tõstis ta sadula ja viskas selle talli kaugema seina ääres seisvale riiulile.
Jake’i tähelepanu köitsid taas töölise ja koka vahetatavad fraasid.
Annie ronis parasjagu välja auto tagumisest uksest, tirides suurt presentkohvrit, tuuleke aga surus seeliku kangast vastu tema ümaraid sihvakaid puusi.
Jake tundis, kuidas tema keha tõmbus pingule.
“See on juba saatanlik lummus,” ütles ta endamisi, võttes Suurelt Punaselt rakmed. “Ilmselt on kõige targem hoida temast võimalikult kaugele. Ja käitugu, kuidas tahab, peaasi, et tööd teeb.”
Kolm tundi hiljem oli Jake’i tähelepanu koondunud talle kuuluvale veoautole, mis sõitis karjaaia juurde. Auto peatus. Selle kast oli tühi. Kabiinist ronis välja nukker juht.
“Poiss, kus koorem on?” küsis