kognitiivne haprus mõjutavad teineteist vastastikku. Kognitiivse hapruse skriinimiseks võib kasutada kerge kognitiivse häire skriinimise teste (Montreal Cognitive Assessment – MaCA; VA Saint Louis University Mental Status examination – SLUMS). Veelgi kiiremini saab ülevaate lihtsa küsimusega, nagu „Kas teil on mäluprobleeme?” Mäluprobleemide korral on võimalik teha mõni täpsem skriinimistest ja vajadusel suunata isik spetsialisti (neuroloog, geriaater) juurde seisundi edasiseks täpsustamiseks (vt peatükki „Ealised muutused kognitiivses funktsioonis. Dementsus”). Ka psühhosotsiaalsed tegurid võivad haprust süvendada (nt probleemid isiklikus või sotsiaalses elus, looduskatastroofiga seotud elukorralduse muutumine).28, 29 Psühhosotsiaalse hapruse skriinimiseks võib kasutada SOCIAL-skaalat (tabel 3).29
Tabel 3. Psühhosotsiaalse hapruse skriinimise test SOCIAL
| Jah | Ei | |
| Kurbus | ||
| Aktiivsus väljaspool kodu puudub | ||
| Kognitiivse võimekuse häire | ||
| Ebapiisav sissetulek | ||
| Seotus naabruskonnaga nõrk | ||
| Letargia | ||
| Jah-vastuseid2–3 = hapruse-eelne seisund4–6 = haprus |
Populaarsed on kaks füüsilise hapruse mudelit – defitsiidi mudel ja füüsilise fenotüübi mudel. Kumulatiivse defitsiidi mudel (cumulative deficit model) käsitleb haprust kui väljakujunenud olukorda, mis sisaldab mitmekesiseid kahjustusi, seisundeid ja tegevuspiiranguid, mille summeerudes moodustub neist hapruse indeks.19 Hapruse indeksis loendatakse kokku erinevad terviserikked, kliinilised sümptomid (nt kuulmislangus, meeleolulangus, treemor), haigused, puuded, uuringute patoloogilised tulemused. Mida rohkem defitsiite esineb, seda hapram on inimene teiste samaealistega võrreldes. Tavaliselt hinnatakse vähemalt 30 erineva defitsiidi olemasolu. Iga üksik defitsiit võib olla küll väike, kuid summaarselt võib nende toime kasvada ettenägematult, mis muudabki inimese vastuvõtlikuks väikseimatelegi stressoritele.
Teine mudel määratleb spetsiifilise hapruse füüsilise fenotüübi (the phenotype of frailty), mis koondab viit võimalikku komponenti (kaalukaotus, kurnatus, nõrkus, aeglus, vähenenud kehaline aktiivsus), tähistamaks neid häireid põhjustavaid multisüsteemset või energeetilist düsregulatsiooni. Nende seisundite puhul suureneb oluliselt tüsistuste tekke risk isegi siis, kui momendil muid probleeme ja haigusi ei ole. Kui inimesel on kolm või rohkem nimetatud viiest komponendist, loetakse teda hapraks (frail), kui üks või kaks komponenti, siis hapruse-eelses seisundis olevaks (prefrail). Hapruse käsitlemist sündroomina peetakse fenotüüpseks käsitluseks ning haprust tegevuspiirangute võimaliku tekke riskiteguriks.20, 30
Defitsiidi mudel käsitleb haprust mõnevõrra laiemalt, sisaldab haigusi ja puudeid, kognitiivseid, psühholoogilisi ja sotsiaalseid tegureid. Samas on fenotüüpsel mudelil suurem potentsiaal avastada haprus varases staadiumis, kui on vähenenud funktsionaalsus, kuid riskid pole veel realiseerunud ning tüsistused võivad olla potentsiaalselt ennetatavad.
Hästi valideeritud hapruse mudelitena võib välja tuua järgmisi.
• Südame-veresoonkonna terviseuuring (Cardiovascular Health Study).
• Osteoporootiliste luumurdude uuring (Study of Osteoporotic Fractures).
• Defitsiidi mudel (Deficit Model).
• HABRAS – Rahvusvaheline toitumise ja vananemise akadeemia (FRAIL – International Academy of Nutrition and Aging).
• Euroopa tervise, tööjätu ja vananemise uuringu hapruse indeks (SHAREFI).
• Haavatavate eakate uuring-13 (Vulnerable Elder Survey-13).
• Tilburgi hapruse indeks (Tilburg Frailty Index).
• Groningeni hapruse indikaator (Groningen Frailty Indicator).
Füüsilise hapruse konsensuse komitee otsused
Euroopa ja USA ühise konsensuseni hapruse käsitlemisel jõuti 2013. aastal, mil publitseeriti „Hapruse konsensus: Kutse tegevusele”.20 Füüsilise hapruse kohta tehti järgmised otsused.
1. Füüsiline haprus on tähtis meditsiiniline sündroom. See on „meditsiiniline sündroom, millel on palju põhjuseid ja kaasaaitavaid tegureid, millele on iseloomulik vähenenud jõud ja vastupidavus ning nõrgenenud füsioloogiline funktsioon, mistõttu suureneb isiku haavatavus sõltuvuse suurenemiseks ja/või surmaks” („a medical syndrome with multiple causes and contributors that is characterized by diminished strength, endurance, and reduced physiologic function that increases and individual’s vulnerability for developing increased dependency and/or death”).
2. Füüsiline haprus on potentsiaalselt ennetatav või ravitav spetsiifiliste sekkumistega, nagu liikumine, valgu või kalorsuse toidulisandid, D-vitamiin, hulgiravimikasutuse vähendamine.
3. On välja töötatud ja valideeritud lihtsad ja kiired testid (nt FRAIL-skaala), võimaldamaks arstidel hapraid isikuid objektiivselt ära tunda.
4. Kõiki 70-aastaseid ja vanemaid inimesi ning kõiki, kellel on oluline kaalukaotus (≥5%) kroonilise haiguse tõttu, tuleb skriinida hapruse suhtes, et füüsiliselt hapraid inimesi optimaalselt käsitleda.
Nagu näha, on see hapruse määratlus üsna laialivalguv, sest siiani pole suudetud kokku leppida ühtset, kõiki eksperte rahuldavat praktilist definitsiooni. Enamik (üle 80%) hapruse konsensuse komitee liikmeid nõustus järgmiste hapruse kohta kehtivate väidetega.
• Haprus on kliiniline sündroom.
• Haprus ei ole puue (habras inimene ei pruugi olla puudega; puudega inimene ei pruugi olla habras).
• Hapruse tunnuseks on suurenenud haavatavus, kus minimaalne stress võib põhjustada funktsionaalset kahjustust.
• Haprus võib olla pöörduv või leevendatav sekkumistega.
• Tervishoiutöötajatelt nõutakse hapruse võimalikult varast avastamist.
• Hapruse tähendus on oluline eeskätt esmatasandil ja avahoolduses.
Sarkopeenia, mis on teine geriaatria ja gerontoloogia tulipunktiks olev uurimisteema, võib olla hapruse üheks osaks, kuid haprus on mitmekesisem kui ainuüksi sarkopeenia (vt ka ptk „Kehalise võimekuse ealised muutused”). Haprus erineb ka multimorbiidsusest, mis on palju laiemalt levinud, esinedes ligikaudu kolmveerandil eakatest, ning mis ei tähenda automaatselt haprust.
Hapruse skriinimise testid
On välja töötatud mitmeid hapruse skriinimise meetodeid, kuid praeguseni kehtib seisukoht, et hapruse lõpliku kliinilise diagnoosi saab panna arst (geriaater), tuginedes usaldusväärsete testide ja kliinilise hinnangu tulemustele. Esitame skriinimise testidest kolm, mida soovitas hapruse konsensuse komitee, lisaks Briti juhendites soovitatud skriinimise meetodid.
Tabel 4. Lihtne hapruse skriinimise küsimustik FRAIL31
| Jah | Ei | Ei tea | |
| Kurnatus: Kas tunnete end enamik aega kurnatuna? | 1 | ||
| Vastupidavus: Kas suudate ilma puhkamata ja abita tõusta trepist ühe korruse võrra / jalutada 10 sammu? | 1 | ||
| Aeroobne võimekus: Kas suudate ilma abita jalutada ühe kvartali ulatuses? | 1 | ||
| Haigused: Kas teil on rohkem kui 5 haigust? | 1 | ||
| Kaalukaotus: Kas olete kaotanud viimase 6 kuu jooksul kaalust üle 5%? | 1 | ||
| Tulemus: 3 või rohkem vastust numbriga 1 märgitud lahtris = haprus;1 või 2 = hapruse-eelne seisund |
Tabel 5. Gerontopole’i hapruse skriinimise vahend arstile. (GFST, kohandatud versioon)32
| Jah | Ei | Ei tea | |
| Kas patsient elab üksi? | |||
| Kas patsient on kaotanud viimase 3 kuu jooksul tahtmatult kaalu? | |||
| Kas patsient on olnud viimase 3 kuu jooksul rohkem kurnatud? | |||
| Kas patsiendil on olnud viimase 3 kuu jooksul rohkem liikumisraskusi? | |||
| Kas patsient on kaevanud mäluprobleeme? | |||
| Kas patsiendil on aeglane kõnnikiirus (4 m >4 sekundi)? | |||
| Kui
|