K. (2006). Validity and reliability of the Edmonton Frail Scale. Age and Ageing 35, 5: 526–529. doi:10.1093/ageing/afl041.
Täiendavaks lugemiseks
Martin P, Kelly N, Kahana B, Kahana E, Willcox BJ, Willcox DG, Poon LW. (2015). Defining Successful Aging: A Tangible or Elusive Concept? The Gerontologist 55, 1: 14–25. doi:10.1093/geront/gnu044.
ACTIVE AGEING: A Policy Framework in Response to the Longevity Revolution http://www.ilcbrazil.org/wp-content/uploads/2015/07/ActiveAgeingPolicyFramework_2015_v1.1.pdf
Clegg A, Young J, Iliffe S, Rikkert MO, Rockwood K. (2013). Frailty in elderly people. The Lancet 381, 9868: 752–762. doi:10.1016/S0140-6736(12)62167-9.
Elukvaliteet
Kai Saks
Juba Vana-Kreeka filosoofid arutlesid õnne ja hea elu üle ning uskusid, et inimesed ei peaks soovima mitte lihtsalt elada, vaid hästi elada. Head elu tähistatakse tänapäeval tihti mõistega „elukvaliteet” (quality of life), ka „heaolu” (well-being) või „õnn” (happiness). Kuigi elukvaliteedi mõistet kasutatakse sageli nii igapäevaelus, sotsiaalpoliitikas kui ka teadusuuringutes, pole see üheselt määratletud. Tänapäeval mõistetakse elukvaliteedi all kõige sagedamini dünaamilist multidimensioonilist heaolu kontseptsiooni, mis erineb inimeseti ja muutub inimese elukaare jooksul.
Elukvaliteeti käsitletakse nii üksikisikute kui ka riigi/populatsiooni või selle mõne alamosa tasandil ja erinevates eluvaldkondades, näiteks majanduses, poliitikas, tervishoius, hoolekandes.
Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) 1993. aastast pärit elukvaliteedi definitsiooni on enim tsiteeritud viimasel aastakümnel:
Elukvaliteet on inimese subjektiivne hinnang oma positsioonile elus inimese väärtussüsteemi ja kultuurikeskkonna kontekstis, kus hinnangud on seotud inimese eesmärkide, ootuste, elustandardi ja tajutud probleemidega.
Elukvaliteedi mudel, mille töötas välja WHO elukvaliteedi töörühm, sisaldab kuus laia valdkonda: füüsiline tervis, psühholoogiline heaolu, sõltumatus, sotsiaalsed suhted, keskkond ja spirituaalsed/religioossed/isiklikud tõekspidamised (vt tabel 1).1
WHO elukvaliteedi töörühm on pakkunud ka hindamise lühendatud variandi (WHOQOL-BREF), mis koosneb neljast valdkonnast: füüsiline tervis, psühholoogiline seisund, sotsiaalsed suhted ja elukeskkond.2
Elukvaliteet sisaldab nii subjektiivset komponenti (isiku hinnang oma olukorrale, nt õnn, rahulolu, subjektiivne heaolu) kui objektiivset komponenti (objektiivsete parameetritega mõõdetavad tunnused, nt sissetulek, keskkonna saastatus ja ohutus, haigused). Elukvaliteedi igakülgne hindamine eeldab nii subjektiivse kui objektiivse komponendi kaasamist.
Inimese vajadused ja ootused hea elu suhtes muutuvad oluliselt elukaare jooksul, alates varasest lapseeast kuni kõrge vanaduseni. Mõned elukvaliteedi valdkonnad on erinevas elueas vähem või rohkem olulised. Käesolevas peatükis keskendume eeskätt vanemaealiste inimeste elukvaliteedile.
Tabel 1. WHOQOOL-100 dimensioonid
| Üldine seisund |
| • üldine elukvaliteet• üldine tervis |
| Füüsiline tervis |
| • valuvaba• energia• rahulik uni |
| Psühholoogiline seisund |
| • õnnetunne/rahulolu eluga• tähenduslikkus, mõttekus• lootusetunne• õppimisvõime ja olulise teabe meeldejätmine• võime analüüsida igapäevaelu ja teha otsuseid• kontsentreerumisvõime• positiivne suhtumine enesesse• välimus• negatiivsete tunnete puudumine |
| Sõltumatus |
| • võime iseseisvalt liikuda• toimetulek igapäevaeluga• sõltumatus ravimitest/ravist• võime töötada |
| Sotsiaalsed suhted |
| • suhted teiste inimestega• teiste abi• seksuaalelu |
| Keskkond |
| • füüsiliselt turvaline ja kindel• kodune keskkond• rahalised ressursid• võimalus saada piisavalt arstiabi• võimalus saada piisavalt sotsiaalabi• võimalus saada uut infot ja uusi teadmisi• võimalus õppida uusi oskusi• puhkeaeg/vaba aja tegevused• väliskeskkond• igapäevaeluks piisav transport |
| Spirituaalsed, religioossed ja isiklikud tõekspidamised |
Vanemaealiste elukvaliteedi eripärad
Kui kõneleda vanemate inimestega nende elukvaliteedist, siis rõhutavad nad sagedamini vabadust teha ilma piiranguteta asju, mida nad soovivad, hingerahu, võimet elu nautida, rahulolu eluga, vaimset tasakaalu, paljusid sotsiaalseid valdkondi (suhtlemine kaaslastega, intiimsus, armastus, sotsiaalsed kontaktid ja kaasatus, abi, sotsiaalsed rollid) ning turvalisust. Elukvaliteedi positiivne pool seostub eakatel eeskätt enda olukorra teiste omaga võrdlemisega, kvaliteetsete sotsiaalsete kontaktidega (eriti pereliikmetega), hea tervisega, piisavate materiaalsete võimalustega ja tegevustesse haaratusega. Oma kodus elamine on eakatele heaks eluks väga oluline. Negatiivse poole pealt tõstetakse esile teistest sõltumist, toimetuleku piiratust, õnnetunde puudumist ja sotsiaalsete kontaktide vähesust sõprade ja pereliikmete surma tõttu.3, 4
Eakate elukvaliteedi täpsemaks hindamiseks koostas WHOQOL-i grupp täiendava lisamooduli elukvaliteedi mõõtmiseks WHOQOL-OLD, mis sisaldab kuut valdkonda (tabel 2).5
Tabel 2. WHOQOOL-OLD dimensioonid
| • Sensoorsed võimed• Autonoomsus |
| • Minevik, olevik ja tulevik |
| • Ajakasutus |
| • Sotsiaalne osalemine |
| • Hoiakud surma ja suremise suhtes |
Uuring, kus kasutati peale üldise elukvaliteedi mõõdiku (WHOQOL) ka eakatele spetsiifilist lisa (WHOQOL-OLD), näitas, et eakatel on kõige olulisemateks elukvaliteeti mõjutavateks teguriteks toimetulek igapäevaeluga, energia, valuvaba elu ning võime ringi liikuda. Väiksema tähtsusega on võimalus õppida uusi oskusi, sotsiaalne osalemine, välimus, positiivsed hoiakud surma ja suremise suhtes, hoopis tähtsusetu aga suguelu (eriti naistel). Haigete eakate puhul olid tervete eakatega võrreldes olulisemad valuvaba elu, rahulik uni, teiste abi, adekvaatne arstiabi ja adekvaatne sotsiaalabi, samas kui erinevusi ei olnud sellistes valdkondades nagu sõltuvus ravimitest/ravist, rahalised ressursid, isiklikud tõekspidamised.3
Vanuse mõju elukvaliteedile võib olla tingitud otseselt vananemismuutustest (nt kehalise võimekuse vähenemine) või kaudselt vananemisega kaasnevatest elumuutustest (nt sissetuleku vähenemine pärast pensionile jäämist, sõprade kaotus). Paljudes uuringutes on leitud, et sarnaste tingimuste korral inimeste elukvaliteet pärast 50. eluaastat paraneb ning püsib sellisena järgneva 15–20 aasta vältel. Elukvaliteet langeb taas madalamaks, kui see oli enne 50. eluaastat, alles üsna vanas eas.6, 7 Teisalt suurenevad inimeste vananemisel individuaalsed erinevused eri tegurite mõjule elukvaliteedis. Mõned saja-aastased võivad olla eluga rohkem rahul kui nooremad eakad.
Heaolu paradoks vanas eas
Nii kogemused kui uuringud on kinnitanud, et rahulolu eluga võib vanematel inimestel olla üsna stabiilne, kuigi objektiivselt hinnatavad heaolu indikaatorid halvenevad. Seda olukorda nimetatakse heaolu paradoksiks. Jätkuvalt stabiilset eluga rahulolu vanemas eas võib seletada adaptatsiooniga, vanusega omandatud kohanemisoskusega. Berliini vananemisuuringus saadi tulemused, mis kinnitasid teooriat, et adaptatsioon toimib läbi kolme valdkonna: selektsioon, kompensatsioon ja optimeerimine (model of selective optimization with compensation – SOC).7, 8 See tähendab, et tegevuste, eesmärkide ja toimingute hulgast valitakse kõige olulisem(ad) – selektsioon; elukaotused asendatakse alternatiivsete võimalustega – kompensatsioon; ning valitud sihtide saavutamise ressursid maksimeeritakse – optimeerimine (vt ka ptk „Edukas vananemine ja vanaea haprus”). Heaolu paradoksi seletab samuti viimasel ajal väga populaarne paindlikkuseteooria ehk resilientsus (resilience theory), mis osaliselt haarab ka eelmise, adaptatsiooni mudeli. Sotsiaalne osalus ja abi, eriti emotsionaalne tugi edendab