ei sünni niisuguseks. Neid tehakse. Käesolev raamat ei räägi ainult sellest, mida ma olen juhtimise alal õppinud. See räägib loo, kuidas minust sai see mees, kes ma täna olen. See on lugu naiivsest ja õrna loomuga noormehest, kelle esimene mälestus on see, kuidas ta armastatud isa surnuna leitakse. See jutustab katsumustest, valust ja raevust sõjaväes; pimedusest ja vägivallast Essexi tänavatel; päevadest sõjakolletes; päevadest vanglas; päevadest, mil otsisime võõral maal taga röövitud tüdrukut; päevadest, mil juhtisin mehi välja võimatutest põrgutest. See lugu räägib sellest, kuidas minust sai selline inimene, kes juhib eesrindelt ja kes – hoolimata sellest, millistele ohtudele ta pea ees vastu kihutab – tahab alati olla esimene.
KUMMALISED HELID. INIMESED ringi liikumas. Inimesed rääkimas. Sammud. Rasked, täiskasvanud inimese sammud, mida ma ära ei tunne. Ajasin end voodis istukile ning püüdsin käeseljaga vastu silmi surudes ja nühkides end üles äratada. Oli jõulupühadele järgnev nädal – vahest on emal ja isal külalised. Ronisin ülemiselt narilt alla, mööda venna asemest, mis oli tühi. Kummutil seisis minu lemmikmänguasi – plastist sõjaväehelikopter, mille isa oli mulle viiendaks sünnipäevaks ostnud. Ajasin end kikivarvule ja lükkasin käega selle musta tiivikut. Hakkasin seda kummuti otsast alla võtma, kui kuulsin kedagi nutmas. Pöördusin kuuldud heli poole. Läbi praokil ukse nägin politseinikku.
Lipsasin toast välja ja läksin tema järel, palja jalu, seljas hall pidžaama, vanemate magamistoa poole. Möödusin koridoris veel kahest politseinikust, kes omavahel rääkisid ja ei paistnud mind tähele panevat. Ema ja isa magamistoas oli ere valgus. Toas oli veel politseinikke, neli või vahest viis tükki, kobaras ümber voodi. Põnevil ja elevust täis, trügisin neist kahe jalgade vahelt läbi ja küünitasin, et näha, mida nad kõik seal vaatavad. Voodilinade all oli keegi. Kes see siis ka oli, ta ei liigutanud end. Nihutasin end ettepoole, et paremini näha.
„Ei! Ei! Ei!” karjus üks politseinik. Ta kummardus ja manööverdas mu tagasi koridori ja teise magamistuppa, ta kondised sõrmed surusid vastu mu õlgu. Seal olid kõik mu vennad: Peter, Michael ja Daniel. Keegi oli alumiselt korruselt teleka sinna üles toimetanud. Nad kõik vaatasid midagi. Mina istusin nurka maha. Ma ei öelnud ühtegi sõna.
Järgmine mälestus on umbes neli nädalat pärast esimest. Mind äratati jälle üles: „Anthony! Anthony! Tule nüüd, Anthony! Ärka üles!” Laetuli põles. Minu kohal seisis kaks inimest, ema ja keegi mees, keda ma ei olnud varem kunagi näinud. Ta oli tohutu pikk, suure nina ja pikkade tumedate juustega, mis ulatusid õlgadest allapoole. Ma ei tea, kui vana ta oli, kuid ma nägin selgesti, et ta on emast palju noorem.
„Anthony,” ütles ema. „Saa tuttavaks oma uue isaga.”
1. õppetund
ÄRA LASE KELLELGI TEISEL MÄÄRATA SEDA, KES SA OLED
OLI TUNNE, NAGU me oleksime juba mitu päeva sõitnud. Vahtisin autoaknast välja ja vaatasin, kuidas kiirteed läksid üle maanteedeks ja siis käänulisteks, hekkidega ääristatud külavaheteedeks, mille iga läbitud miil viis mind lähemale uuele elule, mille ma olin enda jaoks valinud, ning üha kaugemale kõigest tuttavast mu kodumajas, kõigest, mida ma armastasin, vihkasin ja kartsin. Pilved rippusid meie pea kohal nagu õlised kaltsud ja novembrikuine tuul laperdas vastu Ford Sierra katust, kui auto mööda Surrey krahvkonna teid põristas. Ei mina, ema ega kasuisa rääkinud suuremat. Lasksime Inglismaa tujukal ilmal enda eest kõneleda. Kui auto rattad asfalti tampisid, tiirlesid minu peas ärevad mõtted. Kas ma olin õigesti otsustanud? Kas ma suudan uues kohas ennast leida ja midagi saavutada? Või vahetan ma lihtsalt ühe ettearvamatu põrgu teise vastu? Kes minust saab, kui ma selle uue tee lõpuni käin? Kui ma oleksin vastust ette teadnud, oleksin autoukse lahti paisanud ja sealsamas välja hüpanud.
Tõsi oli see, et aastal 1997 ei olnud mul suuremat aimu, missugune inimene ma olen. Kes seda seitsmeteistkümneselt ikka nii väga teab? Selles vanuses meeldib meile mõelda, et oleme täielikult välja kujunenud inimesed, kuid tegelikult oleme elus alles vaevu stardijoonest kaugemale jõudnud. Lapsepõlves on meid määratlenud õpetajad, vanemad, vennad, õed, mõttetud kuulsused teleekraanilt – ja kõige selle keskel on pehme tainatomp, mida pidevalt sõtkutakse ja ümber vormitakse. Seetõttu on ääretult oluline, seda eriti noores eas, et meid ümbritseksid inimesed, kes avaldavad meile positiivset mõju ja soovivad aidata meil üles ehitada oma tugevaid külgi, mitte uputada meid oma nõrkuste sisse. Nüüd ma tean seda. Soovin, et oleksin ka siis seda teadnud.
Viimaks ilmus kitsa tee ääres nähtavale punane silt. Kuna aken oli udune ja kaetud vihmapiiskadega, ei suutnud ma välja lugeda, mis sildile on kirjutatud, nii et hõõrusin dressipluusi käisega akna aurust puhtaks: „Sõjaväetee. Kõiki sõidukeid võidakse kinni pidada”. Ma ajasin selja sirgu ja tõmbasin sügavalt hinge. Auto võttis kiirust maha. Ilmus nähtavale teine silt, valge tahvel kirjaga „Pirbrighti laager”. Selle taga olid valvuriputka ja kõrge must värav. Ja siis silt, mida ma olin otsinud – „Uute sõdurite vastuvõtt”. „Hakkab pihta, ema,” ütlesin ma, püüdes närvilisust hääles varjata. „Olemegi kohal.”
Ema parkis auto selleks ette nähtud teetaskusse. Ma astusin välja, õngitsesin pagasiruumist oma raske musta koti ja andsin emale kiire põsemusi. Kui tal oligi kurb meel näha mind lahkumas, siis suutis ta seda igatahes vapralt varjata. Kasuisa keeras autoakna alla, ajas pöidla püsti ja kostis: „Edu sulle, eks varsti näeme!” ning pöördus eemale. Enne kui ma jõudsin midagi mõelda, oli ema tagasi auto juhiistmel, pani ukse kinni ja keeras süütevõtit. Automootor urahtas käima ja ma vaatasin, kuidas nad hallikasrohelise maastiku vahele kadusid. Mul kulus mõni hetk, et tasakaalu tagasi saada. Siin ma nüüd olin. Edaspidi hakkab kõik teisiti olema.
Tõmbasin sügavalt hinge, võtsin koti ja viskasin selle õlale ning pöördusin võimuka, punastest tellistest hoonekompleksi poole. See nägi välja nagu vangla või suur haigla. Piirdemüüri peal oli keerdus okastraat ja kõrgete mastide otsast vaatasid igasse suunda turvakaamerad. Mulle ei paistnud kätte ühtegi inimest ja ma ei kuulnud kellegi häält. Tundsin end täiesti üksinda. See oli peaaegu hirmuäratav.
Lähenesin närviliselt valvuriputkale, peaaegu oodates, et seal klaasi taga ei olekski mitte kedagi. Kui ma olin putkast kahe sammu kaugusel, avanes selle aken praksatades ja välja vaatas kõhn kahekümnendates eluaastates noormees, seljas roheline munder ja ees samasugused ümmargused prillid nagu John Lennonil. Tervitasin teda parima sõbraliku, sarmika ja relvituks tegeva naeratusega. „Tulin end baasväljaõppele registreerima, söör,” teatasin talle.
Sõdur vaatas mind, nagu oleks mõni lind ta prillid täis mustanud.
„Söör? Ära ütle mulle söör. Mina teen siin palgatööd. Sulle olen ma kapral. Nimi?”
„Middleton, kapral,” vastasin. „Kuninglik insenerikorpus.”
Ta võttis mapi, mis ta laual oli vedelenud, ja uuris seda laisal pilgul. „Middleton … Middleton … Middleton …”
Hiivasin koti teisele õlale ja püüdsin kätt pigistades normaalset vereringet taastada. Ta pööras lehte ja otsis sealt sõrmega mu nime. Siis sirutas ta väga aeglaselt käe, võttis teise mapi ja hakkas hoopis seda uurima. Talvine tuul näpistas mu kaela. Viimaks jäi ta sõrm nimekirjal pidama.
„Aa,” kostis ta. „Anthony. On see või? Anthony Middleton?”
„Jah, kapral.”
Ta naeratas mulle soojalt. „Leidsime su ikka üles!”
Minust käis üle tohutu kergenduse laine. Vahest see ei saagi nii hull olema.
„Sind oodatakse alles järgmisel nädalal,” ütles sõdur. Ja seejärel virutas ta aknaluugi valju praksatuse saatel kinni.
Ma olin nii jahmunud, et suutsin vaid paigal seista ja enda peegelpilti jõllitada. Klaasi pealt vaatas mulle vastu laitmatult korras välimusega naiivne, kõhn teismeline, siniste silmade ja paksude mustade kulmudega, mis keskel kokku puutusid. Meeldiv noormees, kellel polnud aimugi, mida peale hakata. Kõndisin noruspäi tagasi