läheduses telefoniputkat, kust saan kellelegi helistada. Seal olid raagus puud, kaugel aasal mõned hobused ja taamal tegi kaari tundmatute lindude parv. Telefoniputkat ei olnud. Ja kellele ma ikka helistan? Kus ma magada saan? Magamiskotti mul ei olnud, ega ka piisavalt raha, et kusagil ööseks tuba võtta. Vahest leian ma kasarmu seina ääres mõne varjulise ja kuiva koha. Kuidas pean ma siin vihmasel aastaajal ilma toiduta nädal aega vastu? Kuidas saan ma alustada Briti armee baasväljaõpet nälginu, läbimärja ja tõenäoliselt haigena?
Mind valdas äkiline, peaaegu vastupandamatu tung nendest sõjaväehoonetest nii kiiresti ja nii kaugele saada kui vähegi võimalik. Selle asemel lasksin pea rinnale, surusin hambad kokku ja sammusin mööda teed tagasi selle võimuka musta värava poole. Mul tuli leida kusagilt kuiv koht, kuhu laagrisse jääda, nii et minu mõtlemist mööda oli kõige targem kasutada selleks olemasolevat taristut. Kui ma kusagil end sisse olen seadnud, siis mõtlen välja, mida edasi teha. Üritasin positiivselt mõelda. Kusagil lähedal peab olema mõni asula. Sealt leiaksin telefoniautomaadi ja saaksin emale helistada. Ma ei olnud kindel, kas ta mulle järele sõidaks, aga kui aus olla, siis asulates on kodutuid inimesi ja kodututel on oma varjupaigad, nii et vahest õnnestub mul …
„Hei!” kostis hüüe. „Kuhu sa, mees, lähed?”
Peatusin ja pöörasin ümber. Olin kõndinud mööda tellistest ehitatud väikesest valvuriputkast. See tundus olevat tühi, kuid nüüd kõõlus selle ukse peal sõjaväe välivormis mees ja pragas minuga.
„Tead, sinna sa küll minna ei tohi.”
Ma keerasin otsa ümber ja sammusin tagasi.
„See on sõjaväe ala,” teatas ta. „Mida sa siin teed? Kes sa oled?”
„Kahjuks ajasin ma kuupäevad segamini,” vastasin talle kimbatusest õlgu kehitades. „Ma pean alles järgmisel nädalal tulema, nii et …” Ma naeratasin, nagu ei oleks sellest üldse mingit probleemi.
„Äsja värvatud, jah?” sõnas ta.
„Jah.”
Ta raputas pead ja osutas lõuaga tagasi suurema valvuriputka poole värava juures. „Mina sinna ja koputa akna peale. Ta teeb suga nalja, raisk.”
Pool tundi hiljem seisin ma suures, piinlikult puhtas ruumis rivis koos teiste uute tulijatega. Me kõik olime pärit Briti saarte eri paigust, igasuguse kehakuju ja suurusega, noored, vinnilised, rasvased ja karvased; keegi meist ei tundnud end oma nahas hästi, kuid me kõik teesklesime meeleheitlikult, et tunneme küll. Üks kapral kõndis mööda noormeeste ridu edasi-tagasi ja uuris meid vaikides, kuid suuremat muljet talle miski ei avaldanud. Tema saapakandade kõlksumine kajas vastu siledatelt seintelt ja läikivalt põrandalt. Ta näis meie kohal kõrguvat, ta selg oli tikksirge ja tema laiad õlad tõmbasid liivakarva vormisärgi riide vastu nahka pingule. Püüdsin mitte lasta silmadel pidevalt tema liikumist jälgida, kuid see oli võimatu. Kui ta mulle järjest lähemale ja lähemale jõudis, sundisin silmavaate otse ette, sirutasin lõua veidi kõrgemale ja ajasin oma kõhna rinna nii kummi, kui suutsin. Kapral jäi seisma täpselt minu ette. Mu silmad läksid punni. Süda jäi seisma.
„Nimi?” ütles ta.
„Middleton, kapral.”
Ta pöördus ja kummardus, nii et tema nägu oli minust vaevu tolli kaugusel.
„Middleton,” urises ta. „Briti armees me eelistame mehi, kellel on kaks kulmu.”
„Jah, kapral.”
Ta astus edasi. Mu silmad ei saatnud teda. Põsed tulitasid. Ma olin hirmul ja segaduses ning mõtlesin, et kuhu ma end õieti olen sokutanud.
Pärast kaprali lühidat kõnet saadeti meid elamisruumidesse end sisse seadma. Meid juhatati suurde ruumi, kus oli laitmatult läikiv parkettpõrand. Ruumis olid ridadena täpselt ühesugused, karedate villaste tekkidega kaetud voodid ja tühjad, pärani valla ustega puitkapid, mis käisid lukku. Kõik oli laitmatu. Mitte üht tolmukübetki. Esimest korda elus tundsin end peaaegu nagu kodus: kasuisa oli sundinud meid kodus täpselt samasugust korda pidama. Valisin endale voodi – alumise nari ruumi kaugemas nurgas – ja kasutasin võimalust pisut teisi seirata. Meid oli ligikaudu kolmkümmend poissi, mõned teismelised nagu minagi, mõned veidi üle kahekümne. Kapral ei olnud mitte juhuslikult mulle tähelepanu pööranud. Minu välimus oli teistest erinev. Ma ei olnud nendesarnane. See lihtsalt torkas silma.
TÕSI ON SEE, et enamik sel päeval baasväljaõppele tulnud noormehi olid karastunud töölisklassi poisid, kes olid üles kasvanud keset brittidele nii omast joomise, loba ajamise ja üksteise vaeseomaks peksmise kultuuri.
Minu lapsepõlv oli olnud hoopis teistsugune. Pärast seda, kui minu isa täiesti ootamatult 1985. aasta 31. detsembril suri, olid ema ja kasuisa saanud korraga suurema summa raha. Isa surma tegeliku põhjuse ümber valitses mõnda aega teatav segadus, kuid viimaks otsustati ametlikult, et ta oli surnud südamerabandusse. See juriidiline otsus tähendas, et tema elukindlustus maksti välja. Ema ja ta uus kallim Dean, kes oli välja ilmunud praktiliselt vahetult pärast isa surma, olid korraga rahakad. Pere kolis Portsmouthi kolme magamistoaga majast elama Southamptoni lähedal asuvasse kaheksa magamistoaga villasse.
Korraga oli kõik teistmoodi. Mina ja vennad kandsime disainerirõivaid, meid sõidutati ringi kallite autodega ja haridust saime parimates erakoolides. Ema hakkas meid tõesti hellitama. Kord jõulupühade ajal võttis meil kolm päeva aega, et kõik kingipakid avada. Kui ma olin üheksane, võttis terve pere kätte ja kolis elama Põhja-Prantsusmaale. Seal oli meil pirakas ja laialivalguv maatükk suure majaga, mis oli kunagi olnud talu ja paiknes Saint-Lô nime kandva linnakese servas, nii kakskümmend miili Bayeux’st. Ma käisin hea mainega katoliiklikus koolis, olin alati kenasti riides ja kammitud, väga viisakas ja lugupidava käitumisega. Peaaegu liiga hea käitumisega. Inimestele meeldis, kui ma neile külla tulin, sest nad teadsid, et ma oskan end üleval pidada. Ma olin sootuks leebema ja tsiviliseerituma prantsuse kultuuri vili.
Esimest korda olin ma tajunud nende kahe rahva erinevust, kui olime külaskäigul Suurbritannias, et minna vaatama mu emapoolseid vanavanemaid. Minu teele sattus üks umbes minuvanune noormees, kes sammus mööda tänavat, lihtsalt jalutas, ja hakkas siis korraga mind vahtima. Prantsuse kultuuris kergitaksid sa mütsi, oleksid viisakas ja lugupidav. Kui juhtud tänaval kellestki mööda minema, ütled „Bonjour”4 ja „Ça va?5”. Niisiis laususin ma talle: „Kuidas läheb?” Ta lihtsalt jõllitas vastu, nagu tahaks mind maha lüüa. Ma ei taibanud siis, et ta tegi seda rumalat noorte kuttide värki, et kumb julgeb teist kauem jõllitada. Mulle tundus see ääretult kummaline. Ma mõtlesin endamisi, et on alles veidrik.
Ma olin neist inimestest läbi ja lõhki erinev. Kasvasin üles paigas, kus neljateistkümneaastased käivad baaris kohvi joomas, mitte kulistamas viina Red Bulliga, kuni nad üksteist tuimaks peksavad ja siis oksendama kukuvad.
AVASIN KOTI, REKVIREERISIN ühe kapi ja ladusin kõik oma asjad riiulitele, voltides riided kenasti kokku ja asetades need sirgelt virnadesse. Siis võtsin – nii kiiresti, kui sain – pesuasjade koti ja ühekordseks kasutamiseks mõeldud Bici raseerija ning läksin pesuruumi. Võtsin raseerijal oranži kaitse pealt ja hoidsin tera külma vee all, siis asetasin selle kindla käega lauba alaossa ning tõmbasin žiletiga alla, üle mustade karvade, mis mu kulme ühendasid. Kui ma kraanikausi kohale kummardusin, et tera kraani all loputada, kuulsin kõrvalt magamisruumist kajamas kaprali häält. „Nii, loikamid, ajage kuradi spordiriided selga,” põrutas ta. „Ma tahan teid kõiki kuuekümne sekundi pärast paraadväljakul rivis näha.”
Ma vaatasin peeglisse, et uurida oma kätetööd. Ma ei suutnud uskuda, mis mulle vastu vaatas. Olin silmade kohalt raseerinud maha ristkülikukujulise karvalapi, mis oli täpselt žiletitera laiune. Hea uudis oli see, et mul on nüüd kaks kulmu. Halb uudis – ma nägin välja, nagu oleksin nägupidi tillukese muruniiduki alla jäänud. „Kurat,” pomisesin endamisi. Jooksin tagasi magamisruumi, vältides teiste pilke ja muigeid, riietusin kiiruga lahti ja ajasin selga spordirõivastuse, mis oli meie tarvis laitmatult kokku voldituna iga kitsa voodi jalutsisse pandud.