ajast teadsin ma, et olen selleks võimeline. Olin teada saanud, et sundolukorda sattudes olen võimeline reageerima kerge vägivallaga ja vastasele ka pisut kahju tegema. Kuid see polnud ainus, mida ma õppisin. Kahenädalase koolivaheaja jooksul, mille antud paremsirge mulle oli teeninud, mängisin seda stseeni peas aina uuesti ja uuesti läbi. Loomulikult olin ma enne hoobi andmist kartnud, kuid mis täpsemalt oli selle hirmu allikas? Mis see oli, mis oli mind nii kaua tagasi hoidnud seda probleemi lahendamast?
Jõudsin arusaamisele, et see oli olnud hirm tundmatuse ees. Ma kartsin kiusajat lüüa, sest ma ei teadnud, mis pärast seda võib juhtuda. Ta oleks võinud kuuma toidu mulle näkku visata. Tema sõbrad oleksid võinud kambas mulle peale karata ja mind vaeseomaks peksta. Ta oleks võinud vaid vaevu silma pilgutada, kandiku rahulikult kõrvale asetada ja siis sama rahulikult mul lõualuu purustada. Kõik oleks võinud juhtuda. Ma sain aru, et see kehtib enamikul juhtudel elus, kui me hirmu tunneme. Inimestele ei meeldi teadmatuses olla. Me vihkame olukorda, kui pole teada, mis seal ukse taga on. Meile meeldib näha tulevikku, panna jalga jala ette ja kõndida läbi elu tasakaalukalt, ettevaatlikult ja ettearvatavalt.
Oma sügavate kõhklustega toimetuleku õppimine osutus äärmiselt oluliseks ka minu sõjaväeelus. See on üks asi, mida sõjavägi õpetab – ning see on pikk ja raske õppetund, kuna käib su inimloomusele risti vastu. Alles aastaid hiljem, tegevsõdurina lahingupiirkondades viibides õppisin ma tegelikult toime tulema hirmuga, mille toob kaasa ettearvamatutesse olukordadesse sattumine. Selleks ajaks ma juba teadsin, et kui ma suudan sihtmärgini jõuda, siis suudan ka tegutseda. Võisin vaenlase positsioonist läbi tungida, tulla toime kuulist haavatasaamisega, ja kui tarvis, vajutada päästikule, et keegi surma saata. See võime oli minus olemas. Ja selle võime seemne istutas minusse toosama hetk seal sööklajärjekorras, kui olin veel koolipoiss.
Värskelt värvatud noorsõdurina Pirbrightis olid need õppetunnid alles mägede taga. Kolm nädalat pärast seda, kui olin pealt näinud, kuidas too noor kutt läbi kapiseina tõugati, leidsin end paraadväljakul tema kõrval seismas. Olime platsile rivistunud ja ootasime, et kapral tuleks meid üle vaatama. Meie kõrval seisis uus poiss Neil, kes näis olevat segaduses ja end kuidagi ebakindlalt tundvat. Ta liitus nüüd meie salgaga, kuna oli pidanud oma grupi baasväljaõppe pooleli jätma, sest oli viiendal nädalal murdnud pahkluu. Nüüd oli ta enamvähem paranenud ja tagasi õppesse suunatud. Neil oli suurt kasvu, ettevaatlik noormees ja keskkohast veidi prullakas, ilmselt oli ta pika kodusistumise tõttu vormis väljast.
Probleem oli selles, et Neil ajas meil rivi sassi. Pidime võtma kolme ritta, kuid nüüd oli meil selleks sobimatu arv mehi, nii et esimese rea keskel oli auk. Ma teadsin, et sellisel puhul oleks meil tulnud ümber rivistuda niiviisi, et eest paistaks kõik korrapärane. Kapral on ilmselt mõne sekundi pärast kohal ja Neil seisis vales kohas. Tal tuli end kiiresti paika sättida, muidu jääme kõik pasarahe alla. Naeratasin talle sõbralikult.
„Mees, kuule,” ütlesin talle. „Seisa õige siia ettepoole, kapral on kohe kohal.”
„Kes kurat sina veel oled?” kähvas ta ja astus mulle sammu lähemale.
Märgates, mis võib kohe juhtuma hakata, torkas Ivan vahele: „Okei, mees, ta ainult proovib sind praegu aidata.”
„Ja mis kuradi häda sul on?” nähvas Neil.
„Sul endal on kuradi häda.”
„Klaarime selle asja siis ära või?”
„Okei.”
„Kui tänaseks lõpetame, siis saame 2D hoone taga kokku.”
Ma ei suutnud sellest aru saada. Miks Neil käitus nagu täielik persevest? Kas ta arvas, et uude salka saabudes tuleb tal teistele poistele oma üleolekut näidata, et temast lugu peetaks? Vahest oli põhjus selles, et temal oli meist paari nädala võrra rohkem kogemust, enne kui ta vigastuse tõttu pidi kõrvale jääma, nii et vahest tundis ta end solvatuna, kui ma talle osutasin, kus ta seisma peaks. Mis mõtet on niimoodi reageerida? Ma olin kõnetanud teda viisakalt ja lugupidavalt. Kui oleksin sama öelnud Prantsusmaal, oleks mind tänatud. Kuid Ühendkuningriigis oli sootuks teine kultuur ja selliseid olukordi lahendati enamasti vaenulikkuse või otsese vägivallaga.
„Siin on nii, et hunt murrab hunti,” mõtlesin endamisi. „Iga mees on tõesti ainult enda eest väljas.” See kergelt häbitu ja abivalmis maneer, mis oli Prantsusmaal koolis käies, kus poisid ja tüdrukud koos õppisid, nii sarmikalt mõjunud, ei aidanud mind siin rohmakate meeste keskkonnas põrmugi. Selle asemel et võita sõpru ja liitlasi, nagu see oli olnud mandril, kutsus see siin pigem esile suhtumist „kes kurat see lontrus enda arvates õige on”. Ma tajusin, et selle taga on veel midagi. Inimesed määratlesid mind mu välimuse ja rõõmsameelse viisakuse järgi. Näiteks Neil oli märganud, et ma ei ole suurt kasvu ja reageeris sellele minu endast madalamaks lahterdamisega. „Sa väike sitapea,” näis ta ütlevat. „Sinu käske ma küll ei kuula.”
Võisin teha vaid üht. Kõik pidasid mind pehmeks poisiks, nii et mul tuli neile vastupidist tõestada. Ma teadsin, et sel õhtul toimub kokkupõrge, ning arvestades Neili ja Ivani kasvuvahet, saab mu uus sõber ilmselt kõva koosa. Kui kaprali tume siluett meie poole marssis, otsustasin endamisi, et lähen Ivaniga koos kaklema. Kaitsen teda, nagu tema oli mind kaitsnud.
See päev möödus aeglaselt. Kui õige aeg kätte jõudis ja nägin Ivanit eluhoonest välja hiilimas, sörkisin mööda hämarat kõnniteed talle järele.
„Mida sa teed?” küsis ta.
„Sina astusid minu eest välja,” selgitasin. „Olen sellega seotud.”
„Sellel ei ole sinuga mingit pistmist,” lausus Ivan.
„Ma pean sellele kutile vastu hakkama,” ütlesin mina. „Ma tulen sulle appi, eks? Kes ma siis muidu oleksin?”
Mulle meeldis, kuidas see kõlas. Ustavalt. Karmilt. Aga Ivan lihtsalt naeris mulle vastu.
„See ei ole lihtsalt sinu rida, Ant, ega ju?” sõnas ta. „Ma ei tee sinu üle nalja, mees, aga päriselt ka. Mine tagasi ja joo oma tee ära, enne kui see külmaks läheb.”
Ma olin maruvihane. Kõik need ärevad kahtlused, et mida teised minust mõtlevad, olid kokku võetud selles ühes lauses, millega ta mu kõrvale heitis. Vahest oli see Ivan, kellele mul tuli vastu hakata, mitte Neil.
„Kurat, kuidas sina tead, mis on ja ei ole minu rida?” pahvatasin mina.
„Sest sina oled sellest parem.”
See tuli mulle tõelise hoobina – oli tugevam ühestki rusikahoobist, mis mind köögihoone taga oleks võinud oodata. Mis kõige olulisem, ma sain aru, et ta mõtleski seda tõsiselt. Ja tal oli õigus. Mida ma praegu teha tahan? Kas tõestada, et olen üks neist, sundides ennast muutuma kellekski teiseks, kes ma tegelikult ei ole? Kui nad ka arvavad, et ma olen pehme poiss, siis on see nende mure. Sain aru, et ennast tõestada üritades ma tegelikult alistun neile. Lasen neil ennast juhtida. Aga mida ma pean siis nüüd tegema? Ma ei saa ju lasta Ivanit läbi peksta. Pidin endalt küsima, kes ma siis olen. Lootsin, et olen keegi, kes on veidi nutikam kui tavaline roheline sõdurihakatis. Ma olen keegi, kes ei lase egol ja temperamendil oma karjääri ära rikkuda. Mõistsin, et ainus viis olukorda lahendada ja samas endale truuks jääda on takistada selle kakluse toimumist.
„Miks sa üldse selle tüübiga kaklema pead?” küsisin ma.
„Sa ei mõista seda, Ant,” vastas Ivan. „Siin on asjad teisiti kui seal, kust sina tuled. See on alfaisaste värk. Kellel on suurem riist. Tuleb enda eest väljas olla.”
„Me astusime sõjaväkke alles mõne nädala eest,” ütlesin ma. „Kui keegi sellest teada saab või sa ilmud paraadile sinise silma või murtud ninaga, siis nad saavad ju aru, mis juhtunud on.”
Ivan ei öelnud midagi.
„Sa paned kogu karjääri kaalule, et sellele idioodile midagi tõestada,” jätkasin ma. „See ei ole kuigi tark tegu. Kas sa tõesti hoolid nii väga sellest, mida see